28. mai 2013
Emandad Eluaegsed
Kati Saara Vatmann
Eestimaa – ja ilmselt paljud teisedki tsiviliseeritud riigid, kus teostub Piiblis tõotatud matriarhaat vaimsel ja intellektuaalsel tasandil – on kaetud igavesti õppivate naiste võrgustikuga. On tekkinud eriline seltskond 30+ vanuses koolitüdrukuid-taluperenaisi kui õppivaid ja õpetavaid, loovaid ja loomandavaid isiksusi, kes ühendavad üliinimlikul jõul erinevad eluvaldkonnad. Tekivad kooslused, mida pole enne olnud – tuli välja mõelda. Ent kõigepealt mõtles Jumal välja sellised naised.
Diana Tarand on ametlikult Kaelase käitumishäiretega kooli juhatajanna, kes peab Soometsas lambakasvatustalu ja sünnitas, ise juba mitmekordse vanaemana, hiljuti kaheksanda lapse. Maria Kaljuste peab Orissaare lähedal Kalda talu, kus õpetatakse talukultuuri ja pärimustrit, koolitatakse psühholoogia alal nii isikuid kui gruppe, tehakse massiivselt koduveini, kaevandatakse dolomiiti ja proovitakse kätt kalaäriga. Kristi Mikola on oma kunstniku ja ärihariduse pealt asunud arendama Piibelehe puhkekeskust Hageri ja Kiisa vahel, tehes seda taevas kokku pandud armastajapaarina mehega koos sõna otseses mõttes hobujõul. Heli Künnapas on teoloogi ja militaarharidusega sotsiaalpoliitik ja kirjanik, kelle kaubamärk on Kuuse talu küülikufarm.
Nad kõik ühendavad erinevad erialad oma missiooni täitmiseks – ja unistuste teostamise suunas kulgedes kasvab neist igaühe haridusepuule üha uusi oksi. Elu ise lükkab üha uusi õppimisväärsusi neile ette – ning privileeg pidada töökohta oma enese kodus tähendab seitsme inimese tööd ühes päevas, meeletut eneseületamist ja üleloomulikku elamise julgust.
Maria Kaljuste:
„Suurem osa aina edasi õppimist tuleneb juba teatud teadmisi omandanuna järjest aru saamisest, mida kõike ma veel ei tea või ei oska, avastan arenedes, mis on järgmises eluetapis huvitav – varem ma ju lihtsalt ei teadnud, et sellised valdkonnad olemaski on. Professionaalse arengu soov ja vaimustus teatud tasemele jõudnud inimestega koos töötamisest ja tegutsemisest annab tiivad.
Mina tahtsin lapsena juristiks saada, õppimise käigus sain aga aru, et olen sedavõrd emotsionaalne maailmaparandaja, et pahanduste vältimiseks tuleb eriala vahetada. Seda enam, et hea psühholoog suudab samavõrd maailma paremaks paigaks muuta kui hea jurist.
Õppiva ema lastel muidugi on maailmast kui paremast paigast oma arusaamine – nad tahaksid pigem osa minu loenguteskäimise aega endale. Samas on nad niipalju kui asjast aru saavad uhked oma targa ema üle. Ma loodan. Ja teen seda, mida naudin, milles olen tugev – empaatia, raamist välja mõtlemine, loovmõtlemine, laiendatud ja kõigitine huvi inimeste vastu…
Diplomid on vajalikud siis, kui mäng lõpeb ja algab bürokraatia – aga see-eest väga tähtsad! Isiksusele aga on oluline, et kui ei õpi, siis justkui kanalid lubjastuksid ja hasart raugeb, areng peatub, tiivad lähevad töntsiks, muutun mömmiks – minu mees armastab õppivat ja õpetavat mind! Haridus on kirss tordil! Maal on elu, selle mitmekülgset nauditavust aga aitab haritus veelgi ehedama tajuda, kasvõi teadmised pärimuskultuurist, loodusest… Õpetan omasid siis, kui nad seda vajavad, teisi siis, kui ilusasti palutakse või hästi makstakse.
Kristi Mikola:
„Eneseteostus ja ambitsioonid on need, mis aitavad elus edasi ja sunnivad vastu võtma aina uusi ja huvitavaid väljakutseid. Teadmised ja koolitus jällegi toetab sihtide saavutamisel. Kui ma olin pisike 4aastane linnaplika – sündinud ja kasvanud Tallinnas – küsisid tihti vanemad inimesed: „Noooh, kelleks sa tahad saada, kui suureks kasvad?“ Minu vastus tuli kiirelt: võtan hobused ja lähen maale elama! Hobuseid hakkasin joonistama enne, kui neid omasilmaga näinudki olin ja nii ma Pelgulinna Gümnaasiumisse kunstiklassi sattusingi. Kunst ja loovus ning vaba mõtlemine on alati minu jaoks olnud olulistel kohtadel. Võime mõelda ja arendada oma loovust on võimas ja värske jõud. Haridustee on eneseotsing ja oma võimete tunnetamine. Enne kui midagi suurt teha saad pead oma võimeid tunnetama ja nad leidma. Loovusest ja kunstist ära ei ela, aga kui sinna juurde lisada natuke reklaami ja turundust ning ärilisi teadmisi ülikooli tasemel, siis vast peaks hea teoreetiline põhi koos vaba mõttelennuga olemas olema.
Enese paigutamine erinevatesse raamidesse ja vaatenurkadesse on arendav ja vaimu virgutav. Õpetad endale turunduse ja majanduse stamptöövõtteid ja teisalt püüad avastada selle materiaalse maailma mõju oma vaimsele loovale minale. Kõik need aastad linnas turundades tooteid ja teenuseid Eestis ja maailmamastaabis viis mind ühel hetkel tagasi iseenda, oma pere, looduse ja hobuste juurde. See on parim ja mõnusaim hetk minu elus, kui saan tegeleda sellega, millest pisikese plikana unistasin. Tõeline tõe hetk.
Õppimisel on mitu tahku. Minu lapsed on loovad ja vabad – nad armastavad kogeda uusi asju, näha looduse ja loomade elu, mängida tigude ja käbidega. Samas koolitarkus on põnev, kui see on toodud laste ette ahvatlevalt huvitavana nii, nagu see tegelikult ka on. Minu poeg on tõeline täheteadlane – ta armastab lugeda ja uurida kõike, mis puudutab planeete, füüsika algtõdesid ja teaduse aluseid. Temas on tärkamas huvi, mis on silmnähtavalt suurem kui õpikutes talle hetkel nendel teemadel pakutakse. Tütar on mul vabamõtleja ja tõeliselt mõnusate tiibadega pegasus, kes armastab kunsti ja ilu ning esitab küsimusi, mis viivad kaugemale, kui silmaga näha.
Minu ema lubas mul vabalt oma sihte seada ja tiivustas mind tagant tegema oma otsuseid ise. Teismelisena on raske oma sihte ja soove kindlalt tajuda, seega otsustasin proovida mitut teed, enne kui leidsin iseenda. Neli aastat oma elus rändasin ringi ja elasin välismaal, ikka et leida ennast ja omandada kogemusi. Erinevad kultuurid, sotsiaalne arusaam, tavad, keel – see kõik on see, mida keskkoolis ei õpi. Kogu elu on ikka tiivustanud kunst ja tahe luua.
Iga uus diplom annab enesekindluse astuda sisse igast uksest. Teadmised ja kogemused aga tiivustavad tegutsema. Õppimine hoiab noorena. Mida rohkem suudad haarata ja õppida, seda kergemini tuleb välja ka igapäevatöö. Ja õppiv ema omakorda eeldab perekonna kui meeskonna koostööd. Perekonna toel saab õppida – kui mees ei toetaks, ei jõuaks õppida. Õppides tuleb samuti arvestada, millise ohvri toob mees, lubades naisel leida see aeg eneseharimiseks. Sellevõrra tuleb ju temal loobuda oma ajast ja võtta üle osad naise kohustused perekonna ees. Minu mees tihti õpib koos minuga ja on väga armastav ja abivalmis toetama minu õppimissoove. Samas peab ta võtma endale lisarolli perekonna ees, kui mina olen eemal. See on koostöö ja mõistmine, mida tuleks ka mehele hiljem vastu pakkuda, et kõik oleks tasakaalus.
Minu suureks eeskujuks oli ülikooliajal Merle Krigul, kes oma töö kõrvalt kasvatas üles kolm last. See mõte innustas mind alati, et saan hakkama – kui saab see naine kolme lapse ja pere kõrvalt olla peaministri nõunik, siis saan ka mina hakkama. Ja saangi! Ka õpetatud saan. Alates hobuste õpetamisest kuni kalli abikaasa õpetamiseni. Muidugi seda viimast peaks ikka mõõdukuse piires olema, muidu talutööd ju ei edeneks. Eks õpitud tarkus peaks andma oskuse oma suud ka vahest talitseda. Koos mõeldes jõuab kiiremini tegudeni kui aina sõnadega õpetades.“
Heli Künnapas:
„Õppima tiivustab üleüldine ebakindlus kõigil aladel – ehk et ma ei tea, kas oma praeguse erialaga (ega ma enam ei teagi, mida selleks üldse lugeda?) paari aasta pärast tööd saan. Minu õppimised on olnud nö profiili laiendavad ehk et teaks paljudest asjadest midagigi. Tunnistan ausalt, et pole ühelgi alal prof, kuid tänapäevases maailmas tunnengi ennast nii kindlamalt, kui mul on mitmeid valikuvõimalusi. Personalijuhina töötades olen konkurssidel küll jätnud kõrvale inimesi, kelle CV on liiga kirju, kuid mul endal kipub minema samuti – kirjutamisest küülikukasvatuseni, personalijuhtimisest teoloogiani.
Teine põhjus on kindlasti elukogemusest tulenev huvide muutumine. Inimene on produktiivseim alal, mis teda ennast ka huvitab. Seega on pidev enda täiendamine normaalne, kui ei taha iseendaga vastuollu minna (jääda ühe eriala juurde põhjendusel, et „kunagi sai see ju valitud!“). See ei tähenda uut kõrgharidust igal kümnendil, vaid erinevaid kursusi, enda harimist raamatutest ja internetist.
Lõpuks ei saa aga erinevaid teemasid teineteisest lahutada, sest elu Maal on üks suur tervik, milles iga osa täiendab teist, kõik on omavahel seotud. Oma spetsiifilise eriala mätta otsas võib üldine suur pilt kaduda.
Algkooli ajal tahtsin saada zootehnikuks, et saaks hästi palju loomadega tegeleda. Vanemaks ja targemaks (ühiskonna ootustest teadlikumaks) saades otsustasin juristiks õppida. Personalijuhiks õppides sain korraliku koolituse ka sellega kokkupuutuvate seaduste alal, seega osaliselt juristiks õppimise idee isegi teostus. Selle mõtte taga oli aga otseselt juristide väidetav kõrge töötasu. Klassijuhataja soovitas peale gümnaasiumi lõppu õppida klassiõpetajaks eelnimetatul põhjusel – oskan mingil määral paljusid alasid/teemasid (nagu ongi vajalik klassiõpetajale, kes ise kõiki aineid, k.a. sporti ja muusikat õpetab).
Nüüdseks olen halduskorralduse alase baka ja teoloogia magistrikraadiga välja jõudnud kirjutamise ja loomakasvatuseni, mis mõlemad on unistuse täitumised. Vahepealsetel aastatel tundusid need aga utoopilised… kuni tuli kätte õige aeg ja nö õiged kaardid ja õnnestus mõlemaga tegelema hakata.
Ümbritsevatel inimestel on suur mõju suundumuste muutmisel. Usun, et näiteks paljud kirjanikud, kes on sellest ametist terve elu unistanud, on (liiga palju kordi!) kuulnud, et kirjanik pole mingi amet. Samuti lauljad, muusikud… No ja mida sa siis ikka unistad tööst, mis polegi töö ja regulaarselt sisse ka ei too. Aga kui paljust oleks me kõik ilma jäänud, kui nende erialade inimesed oleks unistusest loobunud.
Et minu lapsed oma unistusi ei kardaks, püüame igapäevaselt neile ümbritsevat arusaadavalt tutvustada, tähelepanu pöörata looduses toimuvale, käia teatris, loeme enne õhtu- ja lõunaund erinevaid raamatuid – ja see huvitab neid. Meie ei tegele eriliselt oma laste arendamisega, ei püüa neist imelapsi koolitada. Tahame aga alati olemas olla, kui lapsel on küsimus. Rääkimisel on meie majas oluline roll.
Paratamatult sõltub haridus ka materiaalsetest võimalustest – kas on võimalik unistustest lähtuda või tuleb esmalt mõelda rahalisele hakkamasaamisele. Loomulikult ka perekonna väärtustest – kas on oluline, et jätkatakse (pealesurutult) ametit, mida mitu eelnevat põlve on peetud või lastakse noorel valida. Eeldustest on mõningatel erialadel lihtne lähtuda, kuid paljude erialade puhul tulevad eeldused või nende puudumine välja alles pärast erialale tööle asumist. Kahjuks ei suuda gümnaasiumi lõpuks noored ennast piisavalt analüüsida, et aru saada, millisele erialale nad paremini sobivad.
Mina olin gümnaasiumi lõpus hädas, sest vanemad ei tahtnud mind kohe sugugi suunata. Tol ajal ootasin mingitki arvamust, mida võiks edasi õppida, kuid nüüd oskan hinnata, et nad jätsid valiku täiesti minu teha ja minu vastutada. Magistriõppesse läksin alles 4 aastat pärast baka lõpetamist, sest ma lihtsalt ei tundnud ühegi eriala puhul, et just seda tahaks õppida. Siis aga leidsin õige.
Kui soovid erialast tööd, siis mingil määral on ikka diplom oluline. Esiteks näitab see ikkagi mingil määral hakkamasaamise oskust, võimet alustatu (kõrgkoolis õppimine!) lõpule viia. Samas nö hobide puhul on olulisem see oskus, mida koolituselt saad, pidev iseõppimine. Iga diplom/tunnistus näitab, et vastad teatud nõuetele, oskad õigesti vastata teatud küsimustele. Samas ei pruugi aga eksamil küsitu ja õppejõu poolt oluliseks peetu olla see, millega sul endal selle alaga tegelema hakates rinda pista tuleb. Seega lõputu diplomite kogumine võib lõpuks kahjuks tulla. Tänapäeval on interneti abil kõik võimalused kodus enda täiendamiseks igal alal. Koolis suunab õpitavat teemat ikkagi õpetaja ja tema isiklikud eeldused (isegi riikliku õppekava puhul).
Pidev ajuliigutamine on oluline -nagu veerema lükatud esemele on lihtne hoogu juurde anda, nii ka ajuga – kui hoiad selle pidevas liikumises, on lihtsam uusi teadmisi juurde õppida või näiteks lihtsalt raamatutki lugeda. Kui tuleb pikem paus sisse, on hulga raskem tähelepanu koondada.
Mehe ja naise vahel võib õppimise küsimus keerulisi olukordi tekitada pigem siis, kui ollakse tegevad samas või vähemalt sarnases valdkonnas. Meil elukaaslasega on erialad ja tegevusvaldkonnad nii erinevad, et me ei oska teise oskusi või nende puudumist ei hinnata ega kadestada. Samuti saame teise saavutuste üle rõõmu tunda ilma kadestamiseta, kuna pole lootustki, et ise samaga hakkama saaks.
Eks me kõik tahame millegagi hakkama saada, oma olemasolu õigustada. Mõne jaoks ongi selleks saavutuseks järjekordne diplom. Seega über-haritus on küll minu arust kompensatsioon peale õppimist päriselt elama hakkamisele.
Iga uus teadmine ja oskus peaks aitama meil siinses ilmas, teineteise kõrval paremini hakkama saada. Kui aga jääda kinni õppimisse ning sellest saab eesmärk omaette, kaob tegelikult side reaalse eluga. Igast raamatutarkusest saab tarkus siis, kui seda rakendatakse.
Sellise olukorra tekkimisele on kindlasti suuresti kaasa aidanud jätkuv linnastumine- laste- ja loomadevaba elu, kuna linnas on nad takistuseks. Lapsed ja loomad on head õpetajad- üleliigset lasti kaasa ei veeta, hakkamasaamiseks on vaja karja, teineteist. Linnas elades see sisekontroll kaob ja nii tulebki enda olemasolu teisiti õigustada- järjekordset diplomit taga ajades.
Õpetamise puhul ongi kõige targem teha seda isikliku eeskujuga. Niisama sõnadest jääb väheks. Näiteks kui kahene lööb teist last ja sa teda selle eest lööd, öeldes, et teisi ei tohi lüüa… Meest õpetan lastekasvatuse küsimustes või pigem on need vestlused ühise tee leidmiseks, sest see on kindlasti ala, kus kaks lapsevanemat peavad sama liini ajama. Ise püüan õpetada vaid siis, kui küsitakse. Aga kui küsitakse, siis jagan ennast hea meelega. Mulle endale ei sobi üldse, kui mind igapäevases elus pidevalt õpetatakse ja suunatakse, eriti kui õpetava inimese teod tema sõnu ei kinnita ning enda eluga hakkamasaamine on küsitav. Oma ala proffidelt õpin hea meelega.
Eks raamatute kirjutamise üks mõte on ka õpetamine- näidata lugejale olukordi ja nende lahendusvõimalusi, ilma et lugeja peaks neid oma elus läbi kogema. Seega… kipume jah õpetama.
Diana Tarand
„Minu puhul ajab õppima kindlasti uudishimu. Ahmin enesesse hämmastama pannud, ja juba kellegi poolt avastatud/leiutatud/loodud fakte, teadmisi, teooriaid… Reflektsioon on tulnud läbi õppimise – adud, et enam pole võimalik sellelt karusellilt maha hüpata. Õppimine hakkab mõjuma nagu narkootikum – tekib sõltuvus – ja mis on eriti vahva – oskad ka ise juba seoseid luua ja avastada.
Lasteaialapsena mõjutasid minu nagu enamuse laste elukutse valikut kõik vormirõivastuse kandjad – müüjad, miilitsad, ka lüpsjad oma kitlitega… Hiljem autoriteetsed eeskujud – õpetajad, baleriinid, lauljad. Eeskujudest innustust saades kujunes välja praegune dilemma: vanemad – talupidamine versus õpetaja – koolijuht.
Kuna õpiküpseid lapsi on mu pesakonnas seitse, siis saan massiliselt väita, et olen oma eeskujuga olnud väga tugev mõjutaja. Laste ambitsioonid on kõrged ja nad püüavad leida võimalusi, kuidas neid täita. Olen seisukohal, et siin mängib tänapäeval suuresti rolli hästi tasustatud ametikoht. Oman kogemust, kus gümnasistid on stressi viidud enne koolilõpueksameid sellega, et nad ei suuda valida eksameid, nad ei suuda otsustada, millist eksamit on vaja, et teha sisseastumiskatseid jumal-teab-millisele erialale, mis oleks perspektiivikas ka kümne aasta pärast. Mis unistustest siin saab juttu olla. Kurvastavalt vähe on idealismi järgijaid.
Minu õpitee on sõltunud ametikohal olles sellest tuuleveskitega võitlemisest, aga unistuste töö loon ju hoopis koju ja siin on a priori elukestev õpe – nauding! Õpin-reflekterin-õpin-reflekteerin. Ammu avastatud tõde, et vaimuhiiglased on ka hilisemas küpses eas ääretult erudeeritud.
Mõnevõrra olen ma isiklikult ennast täiendanud ja intellektuaalseid tiibu sirutanud selleks, et mind, paljulapselist loomakasvatajat, ei peetaks abivajavaks asotsiaaliks. Ent tegelikult peabki maal elav inimene kümnekordse pauperiga panema. Maal peavad vastu vaid tugevaimad ja julgeimad. Maa harimatud noored liiguvad linna otsima paremat tööd. Parem töö nõuab õppimist ja arengut, võimaldades ka suuremat sissetulekut. Hariduse omandamisega tekib ahaa-efekt – linnas oled suure massi sees eikeegi, su laste lapsepõlves puudub naturalistlik loomulikkus – ja nii pöörduvadki haritlased maale, tuues sinna oma teadmiste näol uusi väärtusi. Maal ei saa lollid hakkama! Lapsed on liikumasundivaks jõuks. Ja mehe-naisevahelise armastuse viljad- mina olen kinkinud oma kaasadele lapsed. (Kellest küll üks on pidanud kingitust väheväärtuslikuks….aga see pole suurem õnnetus – nüüd on nad minu. Olen alles suure egoga.)
Jah, olgem ausad, igale mehele pole jõukohane nende kingituste vastuvõtmine, mida teeme. Mu esimene mees, kellele sünnitasin kuus tütart, tundis minu õpingute ja täienemise, eneseteostuse ja arenemise puhul alaväärsust, mida lahendas kõrvalsuhetega. Neist ühte ta viimaks kaduski. Teine mees, mu seitsmenda tütre ja poja isa, on vastupidi üha armastavamaks ja austavamaks muutunud, mida enam mina end teostan ja tõestan. Seda, et me kipume ise õppides ka kõiki teisi – meest, lapsi ja ühiskonda – õpetama, on paratamatus! Kadestavad ja kiruvad, võtavad eeskuju ja õpivad – aga me ei tee seda teadlikult. Lihtsalt läbi hariduse/harituse on tulnud väge ja pauerit. See on nii võimas ja ajab tiibu aina jõudsamalt laiali.“
Ka selliste naiste geenid ajavad end jõudsalt laiali. On veel üks ühine omadus, mis neid nelja siinkõnelnud naist ühendab. Kõigil neil oli kõneldes titt tissi otsas.