25. mai 2013
Karekas – murdumatu loovur-loomur ja artist-indiaanimeel
Lauri-Kare Laos (38) arutleb: „Ma võiksin avalikul alal töötava mehena kurta, et näitleja-muusiku-sõumehena paratamatult väljapaistev inimene pälvib pidevalt hinnanguid ja valetõlgendusi, mida alla neelata. Kui teed midagi hästi, küsitakse ükskõikselt, misse Karekas veel on – korraldad mingi jama, teavad sind kõik… Aga ma ei kurda. Viimaste aastate lopsud on õppetanud, et midagi pole vaja alla neelata – kannatused on ülekasvamiseks ja neist läbi sujumiseks. Kui oled rängad õppetükid tõeliselt omandanud, saad aru, et sa ei või tõepoolest seni mitte midagi tõeliselt olulist kaotada, kui elu kestab. Kuniks elu ja maist matka, saab kõik aina paremaks minna – hinnangud ja tõlgendused pole sinu, vaid tõlgendajate rida. Mul enesel enam hinnanguid pole – ei, sõbrad, see pole roll ega poos. Jäin küll jah oma talust ilma ja pangakontod on „rikkis“ – aga unistused, järelikult ka kõik võimalused neid täita on ju alles. Enamgi veel – pärast asiseid kaotusi oskan veelgi lennukamalt unistada. Samas oskan nüüd oma kogemuse põhjal tõlgendada ka seda, miks ei mina ega tuhanded teised eestlased, kes igal aastal kodudest välja tõstetakse, ei lärma ega protsessi. Taandume vaikides – ainsagi pauguta… Kilpkonnasaarelt tuli vastus. Sealsed rahvad, valgetele indiaanlased hoiavad Elu Võtit ka siis, kui neil näiliselt mitte midagi ei ole.
Tean oma elukogemuse pealt ja südamehääle järgi aina selgemalt, et ongi nii, nagu nad kinnitavad: omamist pole olemas – maa ja lapsed, armastatud ja loomad on meile laenuks antud – meil on leping, et saame kõike ja kõiki koostööks ja kaasteelistena ausa diiliga kasutada – ja nemad meid, aga taeva päralt mitte omada.“
Tellib taevast
Karekas elab Pärnumaal Jõõpre ja Lavassaare vahel kurepesa taga.
Tema isa Rein Laos on elupõline Pärnu teatri näitleja – härrandlik ja aristokraatlik natuur, kes paljude jaoks on kinnistunud kui Saabastega Kass . Ema on pedagoog, kellele dramaturgitöö teatris ja perenõuandla juhataja ülesanded on omakorda andnud õhulisema teise plaani. Oma talus Matsirannas alustas peda teatriharidusega Karekas juba mitme aasta eest kihnu maalammaste pidamist. Teda saatis kaua talust teele ja ootas koju bernhardinna Zorra. Nüüd on isaga koos peetavas ja arendatavas talus samuti lambad, nooruke bernhardiinipoiss Peppe ja kaks hobust.
Kogu Kareka sõpruskond teab, et ta ei oska – õigemini ei taha rahaga majandada. Teenuste eest maksab noorte lammastega. Ning hobused tellis naturaalmajandav indiaanimeel endale otse taevast.
Tema rajatavasse indiaanikülla – ning tema olemusse ja unistustesse tervikuna – kuuluvad hobused otse loomulikult. Seda arvas ka Suur Vaim. Pruukis mehel taevast tellida ning tema tallu viidigi keeruka elulooslepiga eakas ruun Trend ja nooruke hättasattunud traavel Pisike. Hobud on ka neiu Laose jaoks, nagu kutsub tütre üle piiritult uhke papa 15aastast Laura Rettit, kes mängib muusikalis „Shrek“ nelja rolli ning käis äsja ka Georg Malviusele ette laulmas.
„Me saame absoluutselt alati selle, mille tellime – Looja jälgib ühtlasi, et saaksime siiski selle, mida vajame ning juhukapriise ei täida,“ naeratab Karekas. „Stoilisus on indiaanimeele olulisemaid osiseid. Palju küsivad mu käest, mis mul nende indiaanlastega on. Tomahoogid, vibud, hobused, lapsepõlvemälestused SDV filmidest või seiklusjuttudest? Mäng? Ka see. Sest see oli huvitav. Aga olulisem on teadmine, et Kilpkonnasaare rahvad veel teavad ja mäletavad. Seda, mis on oluline. Seda, mis oli alguses. Seda, mis on hea ja vajalik. Ja tänu neile teadmistele on lootust, et meil on tulevikku Inimestena siin planeedil. Sest meie, uhked eurooplased, veel uhkemad eestlased, me oleme olulise unustanud.
Me tapame iga päev Maad ja oleme selle üle uhked, sest nii jõuame viie rikkama riigi hulka. Me tapame ennast, toppides endasse miskit, mis ei ole toit. Me tahame seda, mida meil ei ole vaja ja tambime oma lähedased jalge alla, sest igaüks peab ise hakkama saama. Me ei suuda milleski kokkuleppele jõuda, sest meil kõigil peab olema kõige suurem õigus. Me ei hooli oma lastest, jättes neile asjad, kuid võttes väärtused. Me ei hooli oma vanadest, visates nad nurka, sest nemad on vanad asjad. Me ei pühitse seda, mis on püha, vaid lällame tühja, sest arvame, et nii on “fun”. Me ei tee ise midagi, vaid tarbime, sest nii on meile öeldud. Me mõistame hukka selle, mis on erinev ja tallame ta maha. Me arvame kõigest ja kõige kohta ja vastavalt sellele kirjutame seadusi, muudame neid, kui enam ei sobi ja oleme hädas, sest pidepunkti ei ole…
See ei meeldi mulle ja ma ei soovi seda mustrit elada. Ja ma ei elagi seda rohkem, kui ma olen sunnitud. Ja minu praeguses naturaalmajanduslikus-loomuliklooduslikus elulaadis mind eriti sundida ei saagi. See on mul „nende indiaanlastega“. Ma õpin. Elan. Pühitsen. Ja olen tänulik, et mul on selleks võimalus.“
Kahtlemata on indiaanlus ka kena kandev kaubamärk – kuni osade teenuste ja kraami eest tuleb rahaga maksta, hakkab Karekas lisaks praegusele õhtujuhi-artisti-saatejuhi-tšeermäni kaleidoskoobile kindlasti raha teenima ka indiaaniteenuse osutamisega. Tulge minu tipisse, jagage minuga tubakat ja higistage telgis õigesti köetud kivide ja valitud taimede paistel koos minuga… „Ei hakka raha teenima. Raha on räpane. Ja seda teenida selle pealt, mis on püha, on veel räpasem. Jah, suvepäevad ja muu säärane peab niipalju sisse tooma, et süsteem saaks oma kätte ja miinusmärk kaoks, teadmiste jagajad pääseks siia ja teadmiste janused Kilpkonnasaarele. Ja ise aegajalt Estonia termidesse. Thihthithih.“
Ei ole luuser
Majandustõusu ajal teenis ka tema üldises voolus summasid, mis järgnenud masu ja meelelahutusmõõna ajal näivad ulmena. Uhke ja õnnelikuna ostis ja arendas geneetiliselt muide setudest kui euroopa indiaanlastest põlvnev aktöör talu. Tegi massiivselt metsa ja investeeris kogu selle pealt teenitu tallu, ilma et oleks riigi- ja maksuseadustel oma unistuste täitumisse eriti sekkuda lasknud. Ja tulemuseks oli paraku tagajärg.
„Nii minult kui teistelt, kes on kodu „ainsagi lasuta“ pankadele loovutanud, küsitakse, miks me nii vait oleme, kui pangad igal aastal tuhandeid eestlasi kodudest välja tõstavad. Võimalik, et häbitundest – abitusest – kartusest kaklema hakates veel viimsegi kaotada – ehkki kaotada ei saa ju tegelikult midagi tõelist. Mina ei raisanud energiat ega aega-rahu-tasakaalu kakelungile sellepärast, et – jah, tööd tõepoolest lihtsalt polnud ega tulnud ja nii oligi – ja makse ma tõepoolest ei maksnud jah, sest investeerimise järel ei jäänud miskit maksta. Ent praegu on kõik üliütlemata hästi – talu ostis Genka vend Kõrvitsate dünastiast – meie isaga sobime kenasti ühist asja ajama. Emaga on küll veidi iseasi, thihihihih…“ Karekal on üks eriline naer – mitte orgaaniline, vaid teadvustatult tehtud thihihih. Seda sooritades on tal aega mõtiskleda, jälgida ja paus võtta. „Eks me kaotasime ka oma linnakorteri… Ema kolis kogu oma portselani-linikute ja muu eluaegse kogutud kraamiga samuti isa majapidamisse. Ja on nüüd nii vales kohas kui üldse olla saab. Liiga vähe sõbrannasid ja kohvikuid, valamata põrand ja maha võetud vaheseinad, asjade jaoks ruumi vaid aidas, loomad kõikjal – elutuba kaasaarvatud – mina oma show-sutsakaid tehes üha lennus, isal Pärnu kunstide majas Tuhkatriinu tähtsam kui tema… Ja oi, kui häbi ja paha mul on, kui ma pidetult pahurdava emme peale mõnel hetkel häält tõstan. Ei tohi!“
Naistega ongi keeruline – nagu kõigil meestel, nii ka Lauri-Karel. Tütre emast kasvasid nad juba ammu lahku, ent on head sõbrad ja mõistvad teekaaslased. Oma teisest abikaasast lahutamisest pole Karekas tegelikult tänini üle saanud. Samal ajal, kui ta nimetab armastatut miilitsaks, hoiab võõrsile tööle läinud sõprade lapsi ja pööritab oma väikest loogilist harmoonilist ja loomulikku maailma, ootab ta salamisi „miilitsat“ trakeen Trendiga ratsutama. Vähemalt niigi palju. Ehkki ta lootis naisega abielludes temaga igavesti koos olla.
Karekas-Karekas, mida sa teed!?
Neil päevil on Karekal aina aastapäevad. Aasta aega tsölibaati. Aasta tõsisest alkotsüklist. Ta nendib, et tulise Jäärana teeb kõike põhjalikult – kui meeleheitesse satub ja ennast põlema paneb, siis sedagi põhjani. Hetkel on tema elus ainus paheks peetud aspekt tubakas. Ent on olnud aegu, mil ta satub garderoobist puhvetisse kulgedes uksega eksides publiku ette lavale, tänaval afekti sukeldudes ja prügikastile jalaga pannes arestikambrisse…
„Kui talu oli läinud, miilits läinud, tööga oli nagu ta just oli – õieti ei olnud… Jah, kunagi olin lastesaate Kreisipööra, aga omamaiseid lastesaateid ju enam õieti ei toodeta ja mis kõik… Siis panin ennast aasta tagasi ikka põhjalikult põlema küll,“ vallandab Karekas oma kaubamärgilise thihtihtihii. „Jõin end täis, võtsin rohtusid, läksin autoga sõitma – noh, et ühel hetkel peab siis See ju ikka ära juhtuma… Ja korraga küsisin: Karekas-Karekas, mida sa teed? Sõitsin abi järele, läbisin kolm kohustuslikku kainenemisepäeva tuta-tutat ning rohkem pole alkot puutunud. Aga ma ei kiitle sellega.
Saatusekaaslastele soovitan: ärge ka teie oma karskusega kiidelge – kui tunnete, et tahaks tuututada ja mingit lõplikkuseudu ajada, tulge minu juurde. Raputame aegsasti tuhka pähe, sest ohumärk on juba õhus – ja ärge püstitage mingeid rekordeid, ikka päev korraga, mitte jess-viies-nädal-hõissa-seitsmes-aasta…“
Tsölibaadiga on umbes sama. Indiaanimeelik mees lihtsalt ei taha juhuslikke suhteid. Tema sõpruskonna moodustavad põhiliselt naised – kui süldibändi partner Valvo ja Pihlaka talu Mati välja jätta, siis nii hipikommuuni neiud, kursuseõed kui teised intellektuaalidest loomainimesed, kellega ta põhiliselt lävib, on ikka aina naised. Efektne ja dekoratiivne, tootemite ja tätokatega ehitud isane isend võtab vägagi rahulikult, et on nii, et pole kuidagi. Ajad ja perioodid on erinevad. Kõik läheb mööda.
„Ma mõtlen, et meie teekond siin on lühike ja pikk. Just äsja olime koolis, just äsja tegime seda, mida oma lastel ei soovita, just äsja kohtusime sõpradega, just äsja lahkusid me elust kallid. Eile ütles üks tore inimene, et ta rõõmustab iga oldud aasta üle, sest iga aastaga pikeneb meie siin olemise ajalugu uute hetkede ja mälestustega. Ja mul oli heameel seda kuulda. Sest, millised oleme homme, sõltub sellest, millised oleme täna. Kellega oleme olnud, kuidas oleme olnud, mida oleme teinud. Ja siin algab meie enda vaba tahte ja valiku teekond: millisena me tahame näha ennast, oma minevikku, olevikku ja tulevikku. Kes valib kannatamise ja hala tee, kes rõõmustamise ja naeratuste raja. Rõõmustan, sest mul on põhjust. Pool teed on käidud ja ma näen enda ümber noori hingi. Samasuguseid nagu ma ise. Ja kui ükspäev liha väsib, ei ohka ma kurvastusest, vaid rahulolust: mu vaim on väge täis! Mina tänan.“
Päriselt ka. Tänabki. Igal õhtul – ja üldse igal võimalikul hetkel kogu südamest. Ilmub oma sõbrannade majapidamisse, teeb seal käratult ja märkamatult hulga meestetöid ära – ja kulgeb tagasi oma teele, muheledes lõbustatult selle üle, kui teda kuluaarides või kollases sekka mõne Saara või Simonaga seostatakse.
Räägib loomadega
Kareka tõeline, selleks eluks määratud stiihia on kooselu loomadega. Ta oskab neid elule aidata, üles putitada ja neile pühenduda – aga ka neil siit ilmast lahkuda aidata. Linnastunud inimestele võib see õõvastavalt kõlada, aga Karekas on suurepärane tapja. Aitab looma taevasse Isa juurde ja liha inimeste lauale nii, et kõik toimub rahulikult, tasa ja tänulikult. See on väga suur asi.
„Pean tunnistama, et loomad ongi mu põhilised vestlusparnerid. Nendega räägin oma Päris Asjadest. Ja mõnd hingeseisundit või olemise tasandit kirjeldades näen ja samastan end samuti loomadega. Kevadet kaifiv konn on hetkel mulle üks ütlemata hingelähedane eluvorm. Olete tähele pannud, kui imelised ööd on viimasel ajal olnud. Tähed siravad kristallselges taevas kirkamalt kui iial varem ja vanaema Kuu naeratab. Rõõm täidab hinges. Imelised hommikud on olnud. Päike alustab järjest varem oma teekonda üle laotuse ja liikumine üle jaanipööri võtab hoogu. Imelised on olnud päevad. Valgus sätendab. Õhtud ehapunas ja hiilivas hämarikus on olnud imelised. Ja selles kõiges olles, elades, rõõmustades, rännates, tunnen ma ülimat soojust enda sees. Kõigi meie pärast. Inimeste ja loomade, lindude ja loomade, pisiputukate ja loomade pärast, kes mu elus on mulle vendadeks ja õdedeks, onudeks ja tädideks, tütardeks ja poegadeks. Ma tunnen, et kuhu iganes ma ka ei astuks, ikka on kuskil keegi, kes mind armastab ja ootab. Keda ootan mina ja kes toob naeratuse mu näole. Ma olen siiralt tänulik igaühele, kes lühemat või pikemat aega on olnud ja on edaspidi osa elust. Ka siis, kui midagi tumedamat on juhtunud. Ka siis, kui kahe kokkusaamise vahe on olnud pikk. Ka siis, kui vihapilv on meele mõneks ajaks nüristanud. Ka see on vajalik. Just põhjusel, et näiteks täna öösel taas mõista, kui olulised me üksteisele oleme. Me oleme seotud. Olen õnnelik nende sidemete üle ja soovin, et me kõik toidaksime endas vaid valget hunti. Mina tänan.“
Lisaks tänamisele ta ka lahendab-loob-lehvib. Korilase kombel nõgesesuppi keetes ja rabarbereid oodates võtab mees isatalu tagant ka võsa ja valmistub indiaanitelki püstitama. Preeriakoja peremehelt Marko Aleksejevilt on võetud vormilist, vendade Urbide poolt maale toodud indiaanlastelt sisulist snitti, et nüüd oma indiaanilaagreid korraldama hakata. Püha tuli ja higitelk, tubakas ja hobused… Etendus võib alata! Eks seegi ole kogu oma sügavuses ikkagi teater. Nii, nagu iga sooritus ja rituaal – ka indiaanipannkookide pannokide küpsetamine on toitev teater. Pannoki sisse segatakse kõik võimalikult toitvad komponendid – võimalikult palju puuvilju sealhulgas – aga kaamera ja publiku juuresolekul on see protseduur nauditavam. Kus on kaamera, seal on ka Karekas – edevus kui ilus isane omadus annab tiivad. Mis oli, mis on, mis tuleb…
„Minevik on kui küür kaamelil või lont elevandil. Mõnele ei pruugi need meeldida, võimalik et isegi kandjale mitte, aga küüruta ei oleks kaamelit ja londita elevanti. Nii ma kõnnin oma londi ja küüruga ja lepin sellega, kes ma olen. Teisiti ei oleks võimalik.
Kilpkonn on aeglane elajas. Tasa rühib ta oma rada. Kui on vaja, peatub ta, peidab end oma turvisesse ja ohu möödudes liigub edasi. Rahulikult. Kannatlikkus on see, mida inimesel tasub õppida. Püsivus on see, mida inimesel tasub õppida. Sihikindlus on see, mida inimesel tasub õppida. Tasub õppida. Mina tänan.
Inimesed, kes ei tea, mida tähendab tõusta hommikul koos Päikesega, astuda õue ja tervitada Päeva. Viia heinad ette pudulojustele, toetada pea hobuse turjale ja kuulata rütmilist krõmpsutamist. Visata terad ette kanakarjale, kelle kaootilises kaagutamises on ülim hierarhiline organiseeritus. Vaadata kasvavaid tallesid poolhämaras laudas uttede kõrvalt kõrre närimist harjutamas. Saada sülle mõnusalt tatine koerapea, mille omanik ennast truult vastu põlvi surub. Vaadata kulli majesteetlikult üle lageda hõljumas ja teiselt poolt teateid toomas. Juua kohvi ja pahvida head tubakat. Mõelda imelisi imelihtsaid mõtteid ja lihtsalt elada. Ma soovin, et need inimesed, kes ei tea, saaksid teada.“