22. mai 2013
Shrek, sead ja teised olude vangid
Mis ühist on sookollil ja sigadel? Nad kohtuvad vangis. Olude vangis. Nii „Shreki“ peategelane kui sealauta varjunud mehemürram lavaloos „Koht sigade seas“ on lihtsad ja ehtsad, soojad ja helged isiksused, kes ei kuulu ega pääse standardsesse ühiskonda. Kusjuures üha enam seesuguseid paariaid tekib ka Uue Hea Ilma lävel nihelejatest teatrikülastajate hulka. Me ei saa ega taha enam võlts-madal-asistesse raamidesse kuuluda, elame nii, nagu sisetunne käsib – ning teeme seesuguse luksuse pälvimiseks nüüd juba mitte enam viie, vaid seitsme inimese töö ööpäevas.
Tüüpiline vaimsusele avanenud uue ajastu intellektuaal, kes end pärast kuue inimese tegusid seitsmenda sooritusena teatrisse või muusikalisaali veab, on ise valitud ja õnnestava elulaadi vang. Ta on ületöötanud ja alamaganud. Kui ta on eriti väsinud, võib ta olla õhtuks mõnevõrra kibe ja lapsemeeletu – ent reeglina on ta avali meeltega, süda peo peal ning tunneb end just sellistes sookollides ja sigademeestes ära. Parem üksi – looduse ja loomadega – kui inimestega, kes oma intriigide-inetuse-ambitsioonidega päris kindlasti haiget teevad. Sigalas koorunud liblikal läheb enamasti hästi ning siga ei söö teda ära – inimühiskonnas süüakse iga päev tuhandeid liblikaid.
Mu siinne arutelu ei taha olla miski arvustus. Mida sa oma hingesugulastest ikka retsenseerid. Naeratad äratundmis-raugelt ja tunnistad: sigade sekka suletud, Taalma-kehastatud lugu vaadates jäin korduvalt magama. Viga polnud mitte sugugi lavastuses, vaid minu – ja teiste minusuguste Uue Hea Ilma teenrite – elulaadis. Oleme ise valinud loovust ja loodust ühendava elulaadi. Mujal maailmas kümblevad seesugused pioneerid tohututes dotatsioonides – riik on üliväga huvitatud, et ennastületavad-salgavad-teostavad entusiastid vastu peaksid.
Meie siin peame sooritama seitsme inimese töid-tegusid päevas selleks, et marulist paigalmarssigi säilitada. Töötame oma kõrgharitud – või paljud meiesugustest mitmegi kõrgharidusega polsterdatud erialadel mitme rauaga selleks, et kogu teenistus oma taludesse investeerida, lastele ja loomadele sisse sööta, eriti õnnestunud juhul ka arendusse panustada. Arengusse igal juhul. Igal hetkel. Olin Liina ja Indreku mängu jälgima tormates sel päeval külastanud juba kolme enda omaga sarnast talu. Teoloog-militaarlane-sotsiaalpoliitik Heli Künnapase küülikufarmi sellepärast, et tal ilmus äsja romaan „Homme on ka päev“. Koolijuhi ja kaheksa lapse ema Diana Tarandi lambafarmi sellepärast, et lisaks tõuvärskenduseks viidud jäärale viin talle ka noore ute – vastu saan kastitäie maasikaid. Ajad sellised. Näitleja-õhtujuht-bändimees Lauri-Kare Laose talu sellepärast, et ta sai minu kaudu kaks hobust ning sügisel viin talle sugujäära, kelle vastu vahetuseks oli vaja minu lambakarja sobiv temake valida. Ja kõigist neist, kõigi nendega koos ka ajakirjadele-lehtedele lugusid kirjutada. Kuidas teisiti. Nii me siis päeva lõpetuseks seal Karekaga teineteise najal tukkusime – kumm tühi ja hing täis. Hinnatõusu ja skandinaavia pankade terrori, rahva vastu ja kiuste rammiva riigiaparaadi ja lämmatatud kultuuri pärast. Eks kõik on millekski vajalik ja hea – seda kindlasti – kõik on kõigega seotud ja kõik on üks.
Athol Fugardi loodud lugu mehest, kes pärast sõda lauta redutama ununes – hais, monotoonsus, sundseis ehk sõna otseses mõttes suluseis, mahasurutud tahtmised ja tunded, mis mõnel hetkel afektina plahvatavad, nii et atrofeerunud-degeneerunud mees suudab üksinda täiskasvanud sea tappa ja kogu karja valla päästa, kinnitab meile: olgem õnnelikud, et meil niigi hästi on kui on. Ja tänagem.
Pavel kannatab seasuluseisu välja tänu sellele, et tal on kannatlik-mõistev-armastav Praskovja, kes ei tee ainsatki etteheidet, ei loobu ei mehest ega paradoksaalsel kombel ka õnnelik-olemisest, on alalhoidlik, tasakaalustav ja üleni kehastunud puhas tingimatu Armastus. Kuuldavasti – vabandust tõesti, nii mina kui kulturaalist teekaaslane magasime kohati J – pandi finaalis puhtad rõivad selga ja väljuti uude ellu.
Nagu Nukuteatri ristilöödud direktor Meelis Pai. Loodetavasti on ka kuuldused tema loodavast uuest teatrist tõesed. Seda mõtlesime sõprade ja lastega küll juba Nokias muusikali „Shrek“ nautides. Sel lavalool on taga tõeline essu-slepe – esiteks Pai paigastkangutamise saaga. Teiseks Perviku perutamine Sipsiku ümber – mis on õigupoolest täiesti mõistetamatu, mu meelest peaks iga autor õnnelik olema, kui tema loodud muinasjututegelane ülemaailmsete suuruste kõrvale pjedestaalile tõstetakse. Nojah, mõneks ajaks küll Sirtsu sohu saadetakse – ent sealt kirgastunu ja igavikulisena laste teenistusse tagasi tuuakse. Nii ilus vä? Aga ei ole. Vaja protsessida. Sest kakelungidest ja kurjamisest tiine ühiskond näib sellist äraspidi ebainimjat jauramist provotseerivat. Kole.
Lisaks sai sookoll nõgese püksi Vanemuise poolt paralleelselt Nokia lavale nügitud „Greace’i“ näol. Hea muusikal – Travolta, Newton-John, mõne aasta eest hiilanud Nukuteatri versioon Võigemastide-Tääri-Koiksoniga… – ent halb tava niimoodi trügida.
See kõik läheb lavastust vaadates õnneks meelest – kui lapsemeel ei maga. Ja ta ei maga, sest Ain Mäeotsa lavastuses on null hollywoodlikku suuretsemist – kolliwoodis on soe ja kodune, oma ja eestindatud – tänu meie linna Sepole ja Nle-Liis Vaiksoo kõrval 15aastast Fionat laulvale Laura-Retti Laosele, kes kehastab kokkuhoiu mõttes ühtlasi ka Punamütsikest, Fiona varju ning õnnelikku inimest.
Meesliini pidi on erakliku ja eheda Shreki kõrval teine mitmekihiliselt liigutav kujude komplekt Tormi Kevvai kehastatud surnuist üles tõusnu ja elus imede võimalikkus. Naistele on William Seige loonud lootustandva liini kõrvuti Printsi ootavast 15- ja 25aastasest Fionast – nende kõrval võiksid-peaksid vabalt kuule ulguma ka 45- ja 75aastane. Armastuseigatsus on universaalne ja naiselikkus igavene. Ning ühtlasi on Fiona sookolliks käimise ja jäämise paralleel Eesti oma libahunt… Sellise õnneliku kulgemise ja maitseka eestipärastatusega mahedat vabameele-lugu jälgides tekib küsimus, miks krt 21.12.12 see eelmine, meid muserdav ja vangistav tsivilisatsioon ometi otsa ei saanud. Kas Värav läbitakse siis tegelikult 31.13.13 või??? Kunagi peab see ju ometi juhtuma, et kõik muutub lihtsaks ja loogiliseks, armastavaks ja loovaks, turvaliseks ja inimnäoliseks.
Seda tõotab nii vabadusse tantsiv sigademees kui Shrek, Uue Hea Ilma ehe hing – vaba, eetiline, raamide ja kurjuseta. Meiegi oleme vabalt ja vabatahtlikult sigade seas rühmavad sookollid. Kerge oleks lõpetada – katsu sa alustada… Peame vastu ja näitame järgnejaile valgust. Meie, sookollide koht on sigade seas. Pärlid sigade ees…