02. veebruar 2011
Üks protsent otsustab nii iibe kui kogu saatuse
Kati Murdmaa
Delfile
Mis saaks olla väikerahva jaoks rõõmustavam kui statistika-uudis, et meie iive tõuseb. See pole kõigest statistika, vaid inimesi väga isiklikult puudutav uudis. Esiteks sellepärast, et meie avalik ruum on üle ujutatud teadetest järjekordsete kümnete tuhandete inimeste kohta, kes on Eestist lahkunud – kas tööle või päriseks. Niisugused faktid on väikesearvulise rahva jaoks sõna otseses mõttes katastroofiteated. Iibe tõusujoon tasakaalustab seda. Teiseks puudutab iive inimesi ses mõttes üli-isiklikult, et iga sündiv laps on oma ema-isa isikliku otsuse vili.
Poliitikud võivad küll oma teeneid kilbile tõsta või neid teeneid tulevikku heiastada – mida praegusel valimisrallil kahtlemata nii palju ka tehakse, et igasuguste lubaduste suhtes immuunseks muutume – ent isiklikud otsused ei olene rahvast võõrandunud Toompea ümber toimuvast.
Teadjad meenutavad meile üha, et kõik siin ilmas on pidevas 49:51% vahelises balansseerimises. Hea ja halb kõiguvad selle hapra piiri peal. Päriselt paigas pole see tasakaal kunagi. Elu on selle 1% siia-sinna värelemise lõputu olelusmäng. Ümber sellesinase protsendi vibreerime igal sekundil ja hingetõmbel. Pidev valik ja saatusedraama, mida me enamasti ei teadvusta.
Tõusva iibe uudis ütleb: igaüks neist lapsi saavatest eestlastest on isiklikult otsustanud: maailm on piisavalt 51:49 hea kasuks, et julgeda ja tahta siia uusi hingi kutsuda ja neile kehasid eostada-sünnitada.
Ideaalis otsustavad laste sünni üle paarid, tegelikult aga enamasti inimesed üksi ja isiklikult. Olgu see naine, kes last tahab – või mees, kes käsib naisel sünnitada. Elukogemus ja vaatlus näitab, et enamus paare on tegelikult kahe üksiku inimese kõrvuti kulgemine.
Mulle isiklikult on see pehmelt öeldes hell teema. See üksinda abielus olemise asi. Ent siinkohal ärge minult pihtimust oodake, kuidas siis on kah järjekordselt üksi olla. Hoopis hellem ning harjumist ja mahasurumist eeldavam on teema sellepärast, et kogu senise fertiilse eluloo jooksul olen olnud sel ajal, kui eelmine laps on nelja-aastane, järgmise lapse ootel. Nii neid viis sai. Ja jäi.
Ikkagi küsin ka endalt, kas oleksin valmis siia maailma veel mõnd hinge kutsuma ja sünnitama, kui isiklikud olud võimaldaksid. Jah. Oleksin küll. Sest minu meelest on maailmas tasakaal kenasti 51:49 kestmise ja edenemise kasuks.
Jutustan näiteks ühest hiljutisest päevast. Olime sõpradega teel Kuressaarde ning märkasime jutuhoos alles pärast Lihula tanklat, et auto vajaks tankimist. Palvetasime, et jõuaksime Virtsu tanklani. Jõudsime ka, aga mõningase inimhingede ekspertiisi järel.
6 kilomeetrit enne Virtsut, just Kõmsi maanteetasku juures, sai kütus otsa ja meie asusime pilkases pimeduses möödujaid peatama. Esimene autojuht ütles, et kui tal oleks köis, veaks ta meid Virtsu küll, ehkki on teel Pivarootsi – aga köit kummalgi polnud. Teine auto ei peatunud. Kolmandas autos istus Marko oma perega. Tal polnud konksu, mille järele meid paelatada. Küll aga helistas ta omal kulul Virtsu sõbrale. Veerand tunni pärast oli Andres kanistritäie kütusega meil abis. Kuna olime teel plinkides ka aku tühjaks lasknud, tõmbas mees meid ühtlasi käima. Aitäh!
Praami oodates aga sai aku paraku uuesti tühjaks – meie seikluse auto pole just kõige uuem. Jooksin praami juurde ja anusin madruseid, et nad tuleksid appi autot tõukama. Nad mühatasid, irvitasid – ja ei tulnud. Palusin, et nad vähemasti enne minema ei lähe, kui abi leiame.
Meie kõrval seisnud kaubiku juht leidis istme alt 2 sekundiga köie, pani selle meile 3 sekundiga külge, sõitis meiega trapist üles ja… Luuk virutati kinni, praam ujus minema – minut enne õiget väljumisaega muide! – ja madrused tükkis kapteniga said oma võimu näidata. Härra Leedo, see siin oleks koht oma töökas kollektiiv kokku kutsuda ja lisaks kohusetundele ja punktuaalsusele ka inimlikkuse koolitus teha. Inimlikkuse hind oli siinkohal 1 sekund…
Tõenäoliselt päästis sellest praamist maha jäämine nii meid kuid valge kaubiku juhti millestki halvast. Mahajäämine aga käivitas protsentide tasakaalustumise hea suunas. Nii suutsin kahtlemata alles siis mõelda, kui viha, alandus ja solvumine oli välja kasvatud. Aga suutsin, sest olen juba üsna suur tüdruk.
Ja võisin ka küsida: kas ma sellisesse maailma veel lapsi tahaksin? Siin lüüakse sinu ja su suuremeelse abilise ninad praamivisiiri vahele. Aga siin toovad võhivõõrad inimesed sulle mööda kiilasjääd kottpimedas kanistriga kütust. Head on ikkagi rohkem. Ja niimoodi me iga seiga puhul vaagida saamegi.
Kas on õiglane ja eetiline Eestisse lapsi sigitada? Milline faking kliima… Milline siis? Pole midagi sulnimat ja ülendavamat kui Eestimaa kevad, ei midagi kuumemat kui meie suvi, ei midagi majesteetlikumat kui siinne sügis. Seega on siinne kliima igati uusi lapsi väärt. Vanemad, kes nii otsustavad, saavad ise selle kliimaga hakkama – ja kasvatavad samasugused hakkamasaajad lapsed – ainult et veel kraad kangemad. Islandi tuhapilved ja Austraalia üleujutused näitavad ilmselt meile kõigile Eestimaa väikest jääaega uuemas-klaarimas valguses.
Sama kehtib meie majanduse ja poliitika kohta. Kui ema ja isa on piisavalt kõva, et nende stiihiatega toime tulla, sünnib laps, kes selle stiihia uueks ja heaks teeb, kui suureks saab.
Laste saamise kasuks otsustavad JÄÄJAD. Nii Eestimaale jääda otsustanud kui üldse siia planeedile jäämise valinud. Läbime koos oma ilusa helesinise Maaga teatavasti Väravaid – ühe maailma lõpp sünnitab uue maailma. Igaüks teeb oma valiku ise. Kas, kellega, kuhu ja kuidas ta kulgeb. Terade ja sõkalde eraldamine, teate küll.
Elu jätkajad ja edasi kandjad kuuluvad terade hulka ning nemad seda 1% niiviisi timmivadki, et vana maailma lõpp ei tähenda planeedi lõppu. Olgu uus elu loodud üksi või paarina – igal juhul süvendab see armastust, jaatamist ja tulevikule suunatust.
Mina siin Soone talus ootan oma lammaste ja kitse iga-hetk-sündivaid tallesid, kevadet ja tulevasi lapselapsi.