29. aprill 2013
Sirje Orav loob oma maailma
Mõne aasta eest Eestimaa uhkuse aunimetusega pärjatud elupõline taluperenaine, zootehnik, kasulaste hulgiema ja kauneima kodu haldjas Sirje Orav (57) ärkab sageli öösel nuttes. Mälestuste või mõne praeguse mure, kogetud ebaõigluse või öeldud ja ütlemata sõnade pärast. Ta nagu ei oskaks eht-eestilikult ränga eluloo pealt päeval niimoodi õnnelik ja rahul olla, et öösel tasakesi padjaga oma silmavesist salajuttu ei ajaks. Tema pedantses ja päikeselises majas on riiulid täis spordi, taidluse ja tuhande teise ala tubliduse eest kogutud aukirju, ülimas korras pildialbumeid ja korrastatud kirjavahetust: naise jaoks on äärmiselt tähtis, et teda tunnustataks – respekt teeb eluliselt vajalikku pai rängast eluteest läbi näritud närvidele ja ihuliselegi tervisele. „Turnin jah pea igal aastal mööda maja seina, et värv oleks värske ja kaugele teataks: Sirje pea püsib püsti. Täidan keldrid-aidad hoidistega, et oleks tugev tunne. Kunagi paljukesi peetud lehmade-sigade asemel on praegu küll vaid kurjavõitu rotveiler ja pesakond taksikutsikaid. Suurte loomade pidamiseks pole enam maid ja ausalt öeldes on ühe elu norm täis rügatud ka. Peaks nüüd eluõhtul puhkama ja rõõmustama – aga ei oska ju…“
Padi teab saladusi
„Ma näen unes, et olen jälle väike tüdruk, kes astub läbi tagumikuni hangede palju kilomeetreid Tuuliku külast Tali valla kooli poole ning lüpsab ema kõrval käsitsi üheksa-aastasena loendamatuid lehmi, kipub karjas käies magama jääma… Siis ärkan ehmatusega – ja kuulan, kas Kallega on kõik korras,“ ohkab Sirje.
Ega päriselt ei ole. Küpses eas paar on läbi tulnud mehe vähist ning nüüd käib tal pea hullusti ringi. Mine tea, kas see on elupõlisest rassimisest moondunud kaelalülidest – ka Sirjel enesel on iga selgroolüli tööga isepidi kooldunud – või on kusagil tromb ning insult lähenemas… Mees peaks vagusi püsima ja tasakesi kevadet nuusutama, ent kohusetunne ja tööharjumus ei anna asu. Ta töötab Andrus Veerpalu õe hokikepivabrikus ning ei taha vastutustundetu haigeksjäämisega Veerpalu isa Antit, oma kauast sõpra ja teekaslast alt vedada – iseäranis nüüd, kus tal pojaga niigi muret kuhjaga.
Kui Sirjel jääb ustava kaasa pärast muretsemisest veel puudu, siis räägib ta padjaga äsjasündinud lapselapsest, kellel püsis vastsündinu kollasus tavalisest kauem. Ning osa kasulapsigi hoolitseb selle eest, et asjad siin ilmas tasakaalus oleksid – samavõrd kui haritud ja töökad, muist võõrsilgi, nagu eestlastele kombeks, kasulapsed teevad rinna rõõmsaks, annab mõni Oravate pesast võrsunu ikkagi põhjust muretseda, ehkki vastutus on ju nüüdseks juba täis kasvanud noorte ja issanda enese hoolde antud.
„Minu emakene lahkus siit ilmast läinud aasta augustis. Oligi hull augustikuu – päev enne tema ärasaatmist põles maha Kalle lapsepõlvekodu. Mõlemad sündmused andsid põhjuse väga paljude asjade üle järele mõelda. Ema elas viimase võimaluseni üksinda oma tillukeses onnis Tuuliku külas. Kuni ta – ise kõhnake ja õbluke – vähegi jaksas, pidas seal ise oma maja ja mõnd looma – päris õhtuks tuli meile siia Häädemeestele. Õel polnud aega ega võimalust tema eest hoolitseda, meil ta – haiguse pärast jala kaotanud – ratastoolis toimetas ja viimaks voodihaige oli,“ meenutab veekalkvel silmadega Sirje. „Püüdsin hinges rahu sõlmida kõigi halbade asjadega, mida kunagi kõrvalt näinud olin. Meil olid vennaga erinevad isad, sellepärast pidas ta ennast minust ja õest paremaks ja võrdsemaks ega jätnud seda ühelgi juhul rõhutamata ja meelde tuletamata. Kuna minu jaoks oli suur vend autoriteet, võtsin seda kohutavalt südamesse – kippusin uskuma, et olengi kõik need sõimusõnad, mida temalt kuulsin. Eks sellest ole tingitud ka minu keskmisest kõrgem paimaias loomus – olen kiirete sportlasejalgade, lõputu töö ja päratu pühendumisega tõesti kilode kaupa aukirju pälvinud, aga sisemine väike tüdruk minus ei usu ikka, et olen täisväärtuslik. Otsekui ühel hetkel võiks keegi mind ikka veel seitsme-kaheksa aastase tirtsuna ridamisi kuue lehma alla käsutada…
Kui vend viina võttis, muutus ta vägivaldseks. Mäletan end varateismelisena tema ees põlvitamas – tapa mind, kui tahad, aga ära ema puutu, kui ta sulle viinaraha ei anna… Hilisemas elus olen küllalt kõrvalt näinud mehi, kelle viin puhta saatanaks muudab – ainsast sõnast lähevad särinal põlema ega saa ise ka aru, mida teevad. Ma ei mõista, mida kõigevägevam silmas pidas, kui alkoholi inimeste kätte andis – või polnud ta üldse kodus, kui see saatuslik viga juhtus? Nii palju hävinud elusid, lõhutud peresid ja täitmata ülesandeid… Sinna need Eestimaa külad ja uhkus läinud ongi. Ma usun, et mu vend on väga selle poolt, et tema hoiataval näitel manitsen – halastage üksteise ja enese peale, ärge jooge! Tema ise jõudis enne, kui ta 39aastasena hukkus, andeks paluda. Aga oli siis kõiki neid valusaid mälestusi, tegemata tegusid ja jagamata kallistusi vaja?“
Nostalgia
Kalle ütleb, et teda on läbi elu jälitanud tuli – kodusid ja mälestusi, elujõudu ja lootust põletavad tulekahjud. Kõige rängem neist põletas maatasa majapidamishoone, kus mitmete perede kalleim kraam sees oli. Oravad ise elasid toona veel korteris ning pidasid ühishoones loomi, kes kõik sisse põlesid. Naabrilapsed käisid heintes mängimas ja tikust süttiski mitmete perede tulevikulootuste tuleriit. Loomad ja heinad, talvepuud ja muud varud. Samas on Sirje pere ise pakkunud peavarju loomadele, kelle kohalt laut on maha põlenud – neid toitnud, lüpsnud ja tagasi elule aidanud.
„Paratamatult tunduvad kunagised ajad vaatamata okupatsioonile ja kolhoosijaburusele ikkagi kuidagi helgemad kui praegused. Külad olid elus. Noored pidasid pidusid, rajasid kodusid ja peresid, täitsid lasteaiad ja koolid lastega. Praegu on meie kandis siin juba mõnda aega olnud suvituspiirkond.
Õige oli nii, nagu paarikümne aasta eest oli.
Me ei ütle seda mitte nostalgiast pimestatuna, vaid loogiliselt kaalutledes ikka ka. Taevas on sama sinine, rohi sama roheline ka praegu – ainult et taeva all ja rohu peal on asjad kuidagi väga äraspidi. Meie ajal oli enamuses taludes kaks kuni neli lehma, kes läksid hommikuti mere äärde rannakarjamaale ühiskarja ja õhtul tulid jälle koju tagasi lüpsile. Vähemasti minu lehmad olid sellised, et piisas nende peale mõtlemisestki, kui juba tulid. Viimne neist jäi eriti südamesse – Kanni oli nimi. Kangesti rikkaliku piimaanniga ja hea iseloomuga. Edasi jäid inimesed vanaks. Ehkki ei taha tunnistada – kui peagi saab 40 aastat abielus oldud, ju siis meiegi. Maad müüdi või renditi ära. Nüüd on rannakarjamaadel eesti tõugu hobuste või lihaveiste karjatamine juba projekt. Üksikute ettevõtjate äri, mitte terve küla loomulik elulaad. Näe, ei saa enam minu käest piima need paljud pered, kes omal ajal sellega harjunud olid – ega paljud neist enam siingi ela,“ ohkab Sirje. „Taasiseseisvumise alguses oli lootus, et tuleb õitsev uutmoodi rannaküla – jõukad rannatalud, turism, spordiobjektid, nimekate inimeste ja välismaalaste talud… Aga kliima ju koos riigikorraga ei muutunud. Ja masu tuli ka peale. Nüüd on vaikne. Koos tööstuse kadumisega on Pärnu tänavad inimtühjaks jäänud, kuurort üksi ei toida. Samamoodi on tööstuse ja majanditeta rannakülad välja surnud ja elutud. Elame siin kuidagi… kuidas nüüd öeldagi… korteri elulaadis. Lilleaed ja värske õhk on küll endine, aga ülejäänud elulaad on ikka võrreldes tegelikuga täiesti linlik. Sest päris küla moodi, ehtsas talu eluviisis pole üksiku üritajana mõeldav ega mõttekas tiksuda. Liiga raske ja perspektiivitu. Kõlab kurioosselt ja uskumatult – enesestmõistetav ja ainuvõimalik pole enam ei mõistetav ega võimalik.
Tegime kõik koos heina – suures osas käsitsi – see ühendas peresid ja talusid – nüüd on erateed suletud, privaatplaažidel ei käi enam omanikud ise ka.“
Sirje on Säreveres õppinud zootehnik, kellest tänaseks on saanud Häädemeeste muusikakooli esteetikatehnik. Koristaja on. Ta on kolm poega täiskasvanuks kasvatanud. Nooremad – Raino ja Eero on fotograafid-modellid-linnamehed, vanim, Tarmo sai äsja teise lapse. Nii lihased pojad kui üheksa kasulast võivad õnne tänada et Sirje neil olemas on, sest 23aastasena kippus ta enne aega siit ilmast lahkuma.
Tal oli kodus kaks väikest poega, kui süvenev nõrkus polnud enam eluks sobilik. Pärnu arstid arvasid, et noorel emal on neuroos ja kõik need teised moodsad diagnoosid. Kui naine langes ränga südamelihasepõletiku tõttu koomasse ning oli tund aega kliinilises surmas, viis Kalle ta pärast elluärkamist joonelt Tartusse, kus naine oli kümme nädalat haiglas.
„Olin juba kehast väljas. Kenasti täpselt nii, nagu erinevates raamatutes kirjeldatakse – nägin ennast voodis, hulka arste enda ümber – ja kuulsin, kuidas nad arutasid, et siin ei ole enam midagi teha. Kui kõik olid lahkunud ja mind surnuks arvanud, jäi üks noor arst minu juurde – ning andis mulle kõrvakiilu,“ naerab Sirje tänulikult. „„Sirje, tule tagasi, sinu pojad vajavad sind!“ hüüdis ta – ja ma tulin. Tema pärast. Poegade pärast. Kalle pärast ikka ka. Ossapoiss, kui halb siis hakkas. Surnud olla oli nii hea. Ellu naasta nii halb ja valus…“
Kutseline kasuema
Küllap selle äärmusliku ärakäimise tõttu juurduski Sirjes tohutu kohusetunne ja aukartus elu ees. Sellepärast peabki tema kodu olema kõige paremas korras, kelder turvaliselt toitu täis ning lastel kõik maailma parimad võimalused õnnelik olla. Et keegi neist – ei lihased ega kasulapsed – öösiti padjaga kurbi saladusi ei peaks jagama.
„Esimene kasulaps sattus meie perre tänu sellele, et Pärnu lastekodu majandusjuhataja tuli meie juurde mune ja piima tooma koos tüdrukuga, kes oli ainsana suveks sinna jäänud. Ta tahtis meile jääda – kõhklesime, aga polnud põhjust keelduda – ning ta jäigi päriseks. Praegu töötab võõrsil, on kaunis ja õnnelik, armastatud ja edukas noor naine – tuli just Ameerikast,“ on rahul Sirje ja Kalle, kes üheksa kasulapse jalule kasvatamise eest Eestimaa uhkuse tiitli saidki, ehkki seda aunimetust on väärt kogu nende elu – nagu paljude teistegi märkamatult oma vagu kündvate igapäevakangelaste karmid elud. „Edasi läbisime põhjaliku PRIDE-koolituse. Tehti põhjalik pereuuring. Lasti koostada motivatsioonikirju. Õigupoolest on see lausa uskumatu, kui erinevatesse tingimustesse sünnivad sageli lapsed spontaansel moel võrreldes selle ülikontrolliga, mille läbivad kasupered.
Meil on enamusega lastest väga hästi läinud – kõik edenevad kenasti oma nüüdsetes täiskasvanueludes. Ära oleme saatnud vaid lootusetult varastava poisi. Nii ei ole võimalik elada. Komisjon otsustas Tallinnasse tagasi saata ka vaimupuudega neiu, kellel hakkasid hormoonid ilma neid juhtiva mõistuseta tööle. Meie juures püsis tüdruk tegelikult siiski vaos, kui siit lahkus, jäi rasedaks. Nüüd on sel lihtsakesel emal väike laps, kuna isa on kriminaal, ei tohi nad Tallinnast lahkuda – ning tal ei soovitata ka sellepärast siia tulla, et meil kasvavale õrnas eas piigale mitte halba eeskuju anda.
Ent me oleme õppinud rõõmu tundma oma hoolealuste edenemisest, kui nad on siin – ega püüa nende ellu sekkuda siis, kui see pole võimalik. Eks lihastest lastest lahti laskmisega ole ju sama lugu. Me ei saa neid pensionini potitada, seda õnnelikumad oleme, kui neil ka meie sabast lahti lasknuna kenasti läheb.“
Kalle ja Sirje viimane kasutütar Hille-Riin rõõmustab Oravaid suurepäraste tunnistustega. On suurepärane lapsehoidja taksikoerte Krisse ja Nublu kutsikapesakonnale. Oma tüdrukuid armastuse ja liigutusega silmitsedes ütleb Kalle, et tema naise käes on alati kõik õitsema läinud – kuitahes nirud põrsadki tema hoolde anti, kõik jäid ellu. Rekord oli kodus vannis üheksa pontsakat elule aidatud notsubeebit korraga.
Sellised ongi meie maise elu paradoksid – kogu elukorraldus ja saavutuste jada on otsekui kehastunud autahvel – ja siiski tingib mõni välja kasvamata lapsepõlvevalu, et me pole enda arvates küllalt head, ikka on mõned soojad sõnad õigel ajal vahetamata, ikka eksitab miski turvatunnet: kardame moel või teisel oma kaasat kaotada, muretseme laste ja lapselaste täiusliku heaolu pärast… Ja siis tulevad Sirje kolm kaunist poega ning toovad emale-isale näiteks Egiptuse reisi piletid – kallid vanemad, tõmmake juhe seinast välja, minge vaadake, et maailm toimub, puhake ja laske elul voolata. Lihtsalt. Nii peabki, poisid!