Diana ja valgus
29. jaanuar 2011
29. jaanuar 2011
Tere armsad inimesed!
Tere neile kallitele, keda ma juba imehästi tunnen, ja neile, kellele ma mingil põhjusel tunnen tugevat tungi kirjutada, ja ometigi teid veel ei tunne!
Tere, mina olen Gerly.
Minu lähedasim hingesõbranna Diana sai kaks päeva tagasi Pärnus surma. Tänase õhtulehe kaanelt ja Pärnu Postimehe kaanelt leiab täpsed lood, kellel vaja, kohalolu.com on mõned minu kirjutised, aga ma usun, et kõige tähtsam sõnum on alles edastamisel ja tulemas.
Osa sellest tahan just teile edasi saata.
Diana kukkus kaevu ja läks. Mitte traagiliselt, kohutava õnnetusena, lollaka ebaõnnena, vaid täiesti teadlikult ja ettevalmistunult. Tahan lihtsalt jagada seda infot, et see noor naine, kellest kirjutatakse, oli väga vaimne ja hingeline kuju. Me mõlemad olime ja oleme ikka veel. Temas oli alati mingi kummalisus, omapära, midagi, mis oli võimas ja tabamatu, aga millele ei näinud olevat õiget rakendust. Ta oli maailmaparandaja, nii tundsid kõik meie filosoofiatundide ajal, aga temas jäi puudu pealehakkamist, ettevõtlikkust, seda väge, et kuidagi seda hingejõudu rakendada. Tegelikult ta seda tegi, õppis psühholoogiks, aitas inimesi neid kuulates, olles kohal, jagades omi mõtteid, aga vot nüüd praegu on mul tunne, et see pealehakkamine ja ettevõtlikkus – selle kaevuastumisega tegi ta selle paugu ära. Lükkas midagi hästi võimast liikvele.
Et Diana teadis ja tajus. Ma usun, et mingeid kanaleid pidi jõuab meie kõigini see info, mis praegu minuni ja vast ka mõnele teisele maiseid kilde pidi kokku jookseb. Lihtsalt see Elu ja Surma kokkupuutepunkt, kes me vaimsed inimesed võime seda tajuda, ette kujutada… Diana valis teadlikult ja samas ebateadlikult sellise olemise, käitumise, sõnad, mõtted oma päevikutes, blogis, mis kirjutasid viimased leheküljed kõige ilusamateks lõpulehekülgedeks, mida ise teaks või võiks tahta oma ühe eluraamatu lõpuks. Kuidas ta võis tajuda või teada oma minekut ja lõpetada kõik parimas korras, ülimalt õnnelikus ja rahulikus meeleolus, tajudes selle uue alguse valikut, teades, et tuleb minna üle rohelise silla.
Minu mõtted on nats segi ja sassis, sest see tulv läbi mu sõrmede on kohutavalt võimas ja ma ei suuda võib-olla seda kõige olulisemat praegugi ära öelda. Aga tahaks öelda, et kõik, kes me mingit seotust selle sündmusega tunneme, saadame Valgust ja Avanemist meile kõigile, Diana energia on hästi kohal ja mina lihtsalt tunnen, et just praegu on hästi paljud kanalid lahti, kes on vastuvõtlikud ja kutsun meid kõiki erilise rõõmu, valguse ja hingejõuga seda Valguse sõnumit edastama.
Hoiame ühendust, loome seoseid, jagame ja avardame-avardume koos!
Kui teil on tunne, et see kiri või mõni muu mõte teie endi sõnastuses kas ekraanil või paberil või sõnades tahab edasi liikuda, saatke, jagage, kirjutage! Ma kõnetasin esimest korda elus eile inimesi sellepärast, et öelda, teate, see tüdruk Diana oli minu lähim sõbranna ja ütlesin veel mõned asjad ja jagasin seda helgust ja valgussõnumit mis minust tuli. Tehke sedasama, kus iganes on kannatus ja valu ja pimedus. Andke valgust, andke valgust.
Nii võimas ja vägev.
Oleme koos.
Gerly