21. aprill 2013
Reet Heinsoo – kunagi ei ole hilja, sest iial pole valmis!
„Aastate poolest noortel ja kärsitutel on kujutlustes kaks kummalist päeva, mida kumbagi pole tegelikult olemas ega tulemas,“ naerab raamatupidajast vaimsusteeline Reet (72), kes ka ise kunagi tööstuskeemikuna arvas, et ühel päeval saab inimene valmis. Ja teisel – tegelikult olematul päeval – on ta eksiarvamuse kohaselt liiga vana ning seega on liiga hilja alustada. Millega iganes. Kusjuures 80aastaselt alustanud maratoonaridki tõestavad oma saavutustega väga vastupidist.
„Alustada saab iga asjaga kasvõi täna. Olgu see mägironimine – mu eluaegne armastus – või nähtamatu maailmaga suhtlemine selleks, et materiaalne-kehaline elu kestaks ja edeneks. Olen oma ema ja vanaema lahkumiseea viis aastat üle elanud. Meie pere naised on millegipärast kõik 67aastaselt läinud. Ma ise vist mitte niiväga, aga tütar kartis kohutavalt seda aastat, mil mina ses eas olin. Nüüd olen hirmutava piiri viis aastat üle elanud ja panen rõõmuga edasi.“
Seda suuresti tänu väemees Ralf Neemlaidile, kelle matkadel ja seiklustel, loengutel ja meditatsioonidel nii Pesa talus kui Hagal-õpetuse järgijate väljasõitudel Mehhikosse, Piusasse, Kõrvemaale Reet ustava vaimustusega kaasas käib. Ralf meenutab, kui hirmununa, eluga ekslikult lõpparvet tehes naine tema juurde jõudis – ja kui vaimustava arenguhüppe ta teinud on ning veel edaspidi üha oma paaristõukeid jätkab. Küpses eas daam ise kinnitab, et enamus inimesi vajab „pioneerijuhti“, kes viib neid senitundmatutele hinge- ja elualadele. Selles pole midagi imelikku ega piinlikku, et oleme mõnikord nagu väikesed lapsed, kui endale sobivale Meistrile järgneme – armastusest ja valgusest lähtuv õppimine on igal juhul hea. Ühtlasi jälgib Reet emaliku pilguga, et eraelu tema hinnalisele õpetajale liiga ei teeks, hoiab tema päevakaval ja dokumentidel silma peal – ning alustab kirju nagu Ralf – Cau! Ja lõpetab samamoodi – Naeratame!
Jeebiku köögilävi
Jõgevamaalt Raplamaale sattus Reet lapsena seepärast, et vanaema ei saanud siin enam üksinda hakkama. Naine sai pärast keskkooli lõpetamist Estoplasti tööle ning lõpetas siis Tallinna Tehnikaülikoolis tööstuskeemia eriala. Tänu aastaid Estoplastis – kus naine oli absoluutselt õnnelik, leidis arvukalt eluaegseid sõpru ning harrastusi, mis täitsid ja täidavad tema päevad pilgeni – sai ta endale korteri, mis talle suurepäraselt sobib.
„Rapla Ööbiku tänava korterelamud on nina, silmade ja südamega metsas – linnud ja jänesed, metskitsed ja muu elusloodus kõik akna taga. Kui sellele tänavale nime pandi, tehti küll väike aps – boss oli venelane ja tema häälduses kõlanud Jeebiku on vene keelt oskavatele kõrvadele pisut… kahemõtteline. Säh sulle eliiti!“ naerab Reet, kes vaatamata ideaalsele elukohale igatseb tegelikult siiski Jõgevamaa, Kaarepere ja Kassinurme hiie järele, nagu meil kõigil on siin planeedil paik, mis jääb kõigekõigemaks. „Kui mul oligi enne pensileminekut võib-olla kerge plaanivirvendus vaikseks ja paikseks jääda, siis saatus tahtis teisiti. Keskendunud pensioni asemel hakkasin raamatupidamisega tegelema ja nüüd on nii palju kliente kui suudan päevadesse mahutada. Mis võimaldab mul täiel rinnal elada ja reisida, seigelda ja kõigest osa võtta, mis õnnelikuks teeb.
Ikka veel kujutavad mõned inimesed ette – sama rumalalt kui seda, et on hilja või et nad on valmis – , et raamatupidamist saab ise teha ja selle võrra kokku hoida. Hambaid te ise ei paranda, aga iga kuu 10.kuupäeval loodate maksuportfelli ise korda saada? Pimesoolt isetegevuslikult ei opereeri, aga 20.kuupäeval usute, et käibemaksu vallas on taidlemine väga okei? Ei ole. Maksuseadused muutuvad kogu aeg. Just siis, kui oleme muudetud seadusega kohanenud, tuleb seaduse muutmise seadus – ja siis seaduse muutmise seaduse muutmise seadus. Teise ala inimesed ei saa ses muutmiste muutmises sugugi ise-ise hakkama.“
Ka Reet ei saanud kõike ise. Ja nimelt nähtamatu maailmaga suheldud. Seni ratsionaalne ja maine daam ei saanud ühel jahmataval päeval oma kena kodu kööki. Lävel oli otsekui tõke ees. Põlvede kõrgusel. Ei läbi ega üle astuda ei saanud. Tuttavad, kes olid juba vaimsele teele ärganud, kinnitasid, et kaitseinglid annavad teada – endist viisi enam ei saa, tuleb muutumise teele asuda. Reet küünitas siis veel jonnakalt üle läve kööki, et pliidil keevate porgandite pott tulelt kätte saada.
„Seejärel hakkasin öösiti luupainajaga kohtuma. Valge olend mu magamistoas püüdis ilmselgelt midagi öelda. Hirm selle helendaja ees, kes ei kadunud, kui voodis istuli tõusin ja endaga rääkisin, blokeeris arusaamise, et kaitseingel tahab mulle head – näitab end nii jõuliselt selleks, et ma ometi aru saaksin, et maailm ei koosne ainult keemiast ja käsitööst. Käsitöö on muidugi võrratu – osalen näiteks Facebookis salakudumise klubis – meister annab kokkulepitud aegadel mustrijupikese ette, enne kui ese valmis, ei saa teada, mida koome – müstiline ja kuidagi eriliselt ühendav ettevõtmine -, aga meil kõigil on aeg ülestõusmise teele asuda. Head tuttavad viisid mu Ralfi juurde. Igaühele meist sobib erinev õpetaja ja teejuht. Mul läks hästi – leidsin Pesa talust täpselt endale sobiva,“ on naine tänulik.
Polegi haige!?
„Nüüd, mil olen kohanud enda sees ja ümber pidevaid ja loomulikke Imesid, saan muidugi aru, et kaitsjad olid enne Hagal-õpetuseni jõudmist minuga hädas. Nad pidid mind jõuliselt kiusama, et lõpuks ometi aru saaksin. Mind peabki karmilt kohtlema,“ on Reet tänaseks kogenud. „Ka Ralf on võitluskunsti treeneri ja militaarlasena karmi käega väemees. Ehkki tema juhendatud meditatsioonid ja harmooniaenergia laadimised on leebed ja naeratavad, viib ta inimeste kehad matkadel ja ööbimistel sihilikult katsumustesse ja vapustustesse. Mitte kunagi otse, vaid ringiga – sealt, kus on raskem. Mitte kunagi ettearvatult, vaid ootamatustega. Reegleid, piire ja seadusi vallatu poisikesena rikkudes. Ja kerge hirmuga ka. Kui ületame rabasid, lendab kerge ja osav Ralf nagu kärbes üle laugaste – ning vaatab siis heatahtlikult itsitades, kuidas tädid põlvini samblas, ähmis silmad pärani, järele kahlavad.“
Tänu sellistele raputustele nii Mehhiko püramiide pidi üles turnides kui öösiti kõval pinnal külma käes magades on Reet, nagu teisedki Hagal-jüngrid, teinud avastuse, et me mõtleme oma haigused ise välja. Reet oli seoses kilpnäärmetõvega ette kujutanud, et suudab kõndida lühikesi maid ning füüsilist tööd teha ei saa. Erna-retkel – nagu Ralfi metsamatku nimetatakse – selgus, et suudab ka viisteist ja enam kilomeetrit kahlata ja turnida. Kaob hirm, kaob ka haigus. Järelikult on suur osa meie haigustest tegelikult paanikahäire – keha satub vaimse blokaadi käes häireseisundisse ning meedikutel pole meiega midagi peale hakata. Väemeestel küll. Praegu muide harutab Reet Meistri abiga lahti üht viiendast eluaastast pärit solvumist: nad sõitsid emaga maalt ja metsadest, kus Jõgevamaal elasid, Tallinna – ema läks sõbratariga kohvikusse ja väike Reet jäeti üksi võõrasse koju ning tema nutu peale põlastas sõbranna, milline seninägematult jonnakas laps ta on. Teine hetkel töös olev teema on oskus öelda ei – seejuures õigel ajal ja kohas, mitte äraspidiselt.
„Harmooniaenergiaga töötamine tähendab seda, et roiskunud-saastunud energia puhastatakse meist välja ning värske harmooniline energia laetakse asemele. See on midagi reiki-laadset – aga samas pigem Põhjalale sobiv koolkond. Esimese astme pühitsuse saanu on võimeline puhastama ja laadima ennast, teise astme pühendatu ka teisi,“ selgitab teise astme pühitsusega emand.
Koos kogetu
Väekunsti proovima juhtusin päeval, mil mul olid kodus käinud ridamisi televisioon, loomaarst, poegimishaldjas, söödavarumise päkapikud ja kella neljane tõusmine, et kirjatööd õigeks ajaks valmis saada. Reet palus kõigepealt pendli abil Suurel Vaimul öelda, milline on minu hetke eluenergia vibratsioon. Soovitavast 14 000st oli mul kaasas vaid 9000. Tal enesel pendeldus tabeli kohal 16 000 ja mu tütretibal pisut enamgi. Laadimiseks pani harmooniaenergia allakutsuja oma raamatuid-dvd-sid-käsitööd-maale tulvil elutoas mind patjade kuhila kõrvale lamama ja sosistas tasa vaid endale kui pühendatule teada oleva taotluse.
Kui naine asetas üsna mitmeks minutiks käed mu kroontšakrale, tunnetas ta ise kohe elektrivoolu taolist tihedat liiklust, mina aga nägin sipelgaid. Loendamatud väikesed indigosinised sipelgad ehitasid kõrget pesakuhilat. Helendavad okkad turjal rühkisid hästi korrastatud spaleeris üha pesatorni poole. Kui seda Reedale ütlesin, teatas ta, et oma esimesel analoogsel seansil nägi temagi sipelgaid. Lamas lagendikul, vaatas paremale – kuklasepesa, vaatas vasakule, jälle kuklasepesa. Ja järeldas, et talle näidatakse ta eluaegset lõputut rügamist. Kas mulle näidati sel juhul minu või tema rügamist?
Otsmikutšakra laadimise ajal voolas kuumkuldne jõgi südamesse ja tagasi. Võimalik, et taustamuusikas leiduva laineloksumise peegeldusena. Kõritšakra kohtlemise ajal sirutus läbipaistev, aga kindel sild üle kuristiku. Selleks, et asjassepühendatud silda näeksid, istusid sellele mitut liiki linnud. Värvilised ja heatujulised. Püsisid seal seni, kuni kaks halli varssa üle silla kepsutasid. Südamele asetatud käed tõid sisalikud päikesepaistele peesitama. Õrnrohelise ja sinisekirjud rahulikud sisalikud lamasid ringis ja voogasid koos südamega raugelt ringiringiringi. Päikesepõimikule jõudnud käed kutsusid esile palju helevalget liiva, milles väike tüdruk kaevas – teadis, et liiva all on kristall – ja üha kühveldas end selle õrnroosalt kumava kristalli poole. Emaka kõrvale asetatud laadivad käed äratasid kilpkonna. Vana mõnus konnalonni sirutas kilbi seest välja esmalt jalad, siis ka pea. Vaatas ringi ja naeratas.
Kui Reet läks mu tütrele kööki melonit lõikama, ujusid mu kõhus mitmeliigilised, sinirohelised lillaka varjundiga kalad rütmiliselt ringi. Naasnud reiki-lähedase tehnika meister asetas käed põlvedele – ja kohe näitas end väike orangutang. Pärdikulaps hoidis kõvasti mu põlvist kinni – Reet naeris „ära sõima, ma pole ahv, vaid Madu!“ – ent ahvilaps ei lasknud mul vabalt jalgu liigutada, pidin teda igal sammul koos jalgadega edasi tõstma. Pahkluudele asetatud käed näitasid vana ja väsinud kitse, kes turnis mööda järsku mäekülge ülesülesüles, jalad lõid tuld, kõrvad olid lontis – aga tema aina ronis.
Istuli tõustes avastasin, et parema jala kannakõõlused on lumes ja jääl kahlamisest, pedaalide painamisest, turnimisest ja tassimisest paistes ja tulivalusad.
Esikus veerand tunni pärast lahkumiskallistust vahetades tabasid mind vibratsioonitõusule omased külmavärinad – umbes pool tundi olid karvad seljas püsti, käed-jalad judisesid ja silmad ei tahtnud hästi fokuseeruda. Ent tunni aja pärast olin suuteline juba kodus mitmesajakiloseid raskusi liigutama ja eranditult igale loomale tänulikult naeratama. Südamega.
Ustav jünger
Pidevate harjutuste ja koostöö kaudu on naine oma Meistriga alalises ühenduses: „Meie seltskonnale – keda on mõnikümmend, õigupoolest isegi mõnisada inimest – sobib liikumine rahata ühiskonna poole ja sulle-mulle stiil. Meistrilt meile õpetus ja juhendus, puhastamine ja laadimine – meilt talle töö. Mina pakun raamatupidamist, mille alal mees ise on ikka täielik udumäe kuningas, nagu olema peab – mehed teevad talle metsa ja ehitavad, naised hoolitsevad peenramaa ja muude naiselike tööde eest. Lihtne ja loogiline – nagu loodetavasti peagi kogu inimkonna suhtlemine ja suhestumine olema saab.
Nüüd, kus ma olen arenenud sinnamaale, et võin teisi inimesi laadida, oskan kõrvalt jälgida ka muid väemehi-naisi – me pole küll konkureerivad koolkonnad, aga selge vahe on see, kellele mis sobib. Ma ise tunnen mõne inimese puhul, et ei suuda talle käsi peale panna. Kui enamasti tekib laadides helge ja armastav tunne, mõnus soe surin kätes, siis mõnel juhul on külm tõrge. Järelikult pole vaja. Midagi siin ilmas ei tohi vägisi teha. Ei enese ega teiste suhtes. Kedagi ei tohi ka ilma ta enese loata laadida ega korrigeerida – kuitahes suurt häda sa kõrvalt näed, ilma loata ei tohi.
Eks me jälgime kõrvalt ka teisi tegijaid – ja näeme, kui tegemist on musta maagiaga. Kes eksib musta maagiasse, satub paratamatult arenguseisakusse. Kui oma vea parandab, läheb arengus edasi. Kes vaimsel teel väga rängalt mingite kosmiliste seaduste vastu eksib või end kuidagi ebaõnnestunult tühjaks teeb, kutsutakse ära. Pole viga – mis hullusti, see uuesti.“
Reet tõdeb, et ümberringi toimuvat ärkamist ja märkamist jälgides tekib tal, eluaegsel tootjal, küll küsimus: kes toodab, kui kõik aina avanevad tervendajateks ja korrastajateks, nõustajateks ja väerahvaks. Samas on maailm tema sõnul niigi asju liialt täis toodetud, ongi hea, kui tootmine ja tarbimine väheneb. Ja energia tõusuga väheneb tarbimine iseenesest – matkadel ja väliööbimistel on Reet koos teiste jüngritega tõdenud: mida kõrgem energia, seda vähem tühja kõhtu – vibratsiooni tõustes vaibuvad kõik näljad – ka emotsionaalsed ja egopõhised – ning füüsiliselt pole õieti vettki vaja.
Elukeerises
Reeda tütar Marit (38) on sündinud „meie ajal“ mõnevõrra sündmatul kombel vallaslapsena. Tema isa puhul tunnetas ema, et sünnib suurepärane laps – ent abielluda ta ei soovinud. Nüüd on lapse isa siit ilmast lahkunud. Naine vaatabki üllatunult järele eakaaslastele, kes maises elus enam seda vaimustavat keerist ei leia, mis innustaks matka jätkama.
Tütar on õpingute ja tööga seoses aina mööda laia ilma rännanud ja Inglismaalt mehe Eestisse kaasa toonud. Esmalt elati Raplas Reeda juures, nüüd on mõlemad Tallinnas tööl – seni sündimata lapselaste pärast naine ei muretse: „Uue maailma reeglite järgi pole muudele eesmärkidele ja pühendumistele elavad inimesed „rikkis“, kui neil lapsi pole. Ligi neljakümnene – aga ka üle seitsmekümnene! – tüdruk ei pruugi üldse täiskasvanugi olla. Ja minuealised tüdrukud pole üksildased ega maha käinud, nagu ekslikult arvatakse. Mul on rohkem sõpru kui ma suhelda jõuan. Mediteerin käsitööd tehes ja armastan vesivõimlemist Valtu ujulas. Kõiki pakkumisi, mida elu ka 72aastasele pakub, ei jõuaks siiski vastu võtta, kui oleksin 27.
Ja elu on nagu lõputu teater – vaatan huviga saatusi, inimeste üksteiseleidmist ja üksteisest mööda elamist. Olen tänulik, et mina ei ole lapsi saanud mehe kinnipüüdmiseks ega aheldamiseks, et mina pole ühtki inimest omanud ega terroriseerinud nii, et tasakaalukaimgi isiksus selle käes närviliseks läheb ja ummikusse satub. Imetlen õnnelikke vanapaare, keda on paraku nii harva. Ja olen veendunud, et lihtsam ja kindlam on üksinda ja ise edeneda. Minu kodus aegajalt toimuvatel meditatsiooni-padjaõhtutel oleme teekaaslastega arutanud, et mitte ainult ühislaadimistel saavutatud energiatase ja vibratsiooni surakas pole oluline – peamine on pärast laadimist, mil oleme haavatavaimad-avatuimad, end mitte eksitajate-kõigutajate meelevalda anda, saavutatut ei tohi vahetada peenraha vastu. Mida kõrgemalt kukume, seda valusam.
67-needusest olen välja kasvanud, järgmine siht on 97. Et meil pole kõrgeealiste perekond või? Väga hea, mina olen esimene!“