5.aprill

Neil päevil on Soone talu nii teadlikult kui alateadlikult elanud selle nimel, et väärida suurimat imet, mida Jumalal inimkonnale üldse pakkuda – uut väikest ja samas nii Suurt inimest. Hanna-Liisa on nii täiuslik ja taevalik väike tüdruk, et me kõik püüame luua maailma, mis pakuks talle parimat.

Ussiprintsessi väike tädi Maria Indira õpib süvenenult Edgar Valteri uusimast Pokuaabitsa tööraamatust tähtede ja numbrite reaalset kasutamist – et seda oma müstiliselt lummavale õetütrele edasi anda. Aeg läheb ju nii ruttu.

Pisipreili nooruke onu Aleksander saabus Tartust vanaisa Alo ostetud multikombi vankriga ja vanavanaema küpsetatud mustikakoogiga. Vankri kokku panemisel ja tema omaduste uurimisel sai innukat loovust rakendada kogu meie meeskond.

Soone Saara tabab end iga mõtte, sõna ja teo puhul tütretütrele mõtlemast. Iga looming ja loom on korraga uue tähenduse saanud. Kõik selle kevade talled kasvavad tütretütrele. Tänaseid tekste kirjutades, fototöid tehes ja kirjatööde materjale süstematiseerides oli igal hetkel mõttes väike tibulind. Kõik peab saama nii täiuslik kui vähegi võimalik. Tema nimel.

Aare korrastas täna kogu sauna elektrijuhtmestiku, et imehinnalistel saunalistel oleks turvaline oma esimesele Soone saunale tulla. Ja parandas meie auto juures kõike võimalikku, et kõik oleks parim.

Vot sellised asjad juhtuvad inimeste ja pühendumiste, mõtestatuse ja keskpunktiga. Ainult vanaemaks olen end vaid korra täie veendumuse ja kirega nimetanud. Aleksander jõudis lapsevankriga Tartust enne bussijaama kui meie noortega Rappelist osturetkelt alumisest parklast üles. Bussijaama pürgides avastasin, et igatpidi on telliskivid ees ja pojani jõudmiseks tuleks suur ring teha – vapper laps seal sedasi igikeltsa keskel seismas… „Pekki, vanaema võib!“ teatasin – ja sõitsin keelumärgi alt läbi. Seda kohta siin pollarid ei loe. Olen hetkel igasuguste ametkondade, komisjonide ja sanktsioonide suhtes pehmelt öeldes ülitundlik. Aga üldiselt ma end mõttes vanaemaks ei tituleeri. Bojaaritar Viktoriaga tööjutte ajades lõõbime mind südamlikult babulja Katjaks. Muul ajal tunnetan end ühena emadest. Ilusad sõnad on grandmother ja grossmutter – seal pole miskit kohatut vanatamist.

Oma hääle selleks, et homme Tartus EHS suurkogul Maario Laas juhtpositsioonile valitaks, viisin volikirjaga Reedale – ta andis selle üle Lilian Masingule. No kuhu Tartusse ma siit Soone mudila juurest – seda enam, et homseks lubatakse enamvähem ilma, saame noortega suure hulga õuetöid lõpuks ometi ette võtta. Ootel kevadtööde nimekiri aina pikeneb, rehkendatud hinnad seega aina kasvavad…

Mihkliga, väimehega, arutasime täna, mis küll heinast ja viljast tänavu saab, kui maad sellises seisundis seisavad. Ja rehkendasime tasapisi, mis ja kui palju end ära tasub – nii et kogu kirjutamisega teenitavat loomandamisele peale ei peaks maksma, vaid meie elulaaditalul ka asine mõte oleks.

Täna otsustasin ette võtta ka sellised talutööd, mis on kallid, aga parandavad oluliselt meie elukvaliteeti ja jätavad ühtlasi meid endid ellu. Kirjatöid tahaks teha kõiki ühe korraga – konkureerivalt kiireid pehmelt öeldes on.

Ja millegi muuga kui loomingu ja loomakasvatusega me siin tegelda ei oska. Õnneks. Ikkagi inimesed