05. aprill 2013
Elavad pildid – põrgulik pärl
Kati Saara Vatmann
Hardi Volmeri ja Peep Pedmansoni eestiajaloofilm „Elavad pildid“ on rahulik-valuliku muigega vahelduv grimass, mille meie maale uskumatult julmaks osutunud 20.sajand väänas kaunist naisenäost, mis sündis selleks, et armastavalt naeratada. Mõne Skandinaavia turvakodu, nagu need maad võrreldes Eestiga nii tänapäeva kui mineviku seisukohast tunduvad, filmivaataja pilgu jaoks näivad Eesti uusimad elavad pildid ilmselt võimatud. Ei saa olla, et ühes perekonnas on esindatud kõik vägivalla ja võikuse variatsioonid, mida okupatsioonid Maarjamaale on võimaldanud. Pole võimalik, et ühe inimese elus on rängad jäljed kõigist neist halastamatutest vägistamistest. Vägistamised ise mõistagi kaasa arvatud.
Helmi on baltisakslaste järeltulija – tema hõim on ehitanud meie tillukese maa tihedalt täis mõisaid, mis üksteise juurde viivate alleedega moodustavad arhitektuurilise-kultuurilise-majandusliku võrgustiku, mis toitis ja toetas enda ümber koondunud talupoegade võrgustikku. Olgu selle orjaajaga nüüd nagu oli. Sakslanna tuleb stsenaristi tahtel ilmale sümbolistliku kiirendusega – tema ema saab trepist alla lennanud gloobusega pihta, sündides orvuks jääv tüdruk satub suguluse-suhete-segadikku, kus ta kogeb tõelist õnne ja õõva eht-eestilikus ristpistes. Ta kuulub operetisubretina Wiiralti-Valgre ringkonda, temale on pühendatud šlaager Helmist, kes peaks noormehe tantsima õpetama. Ta ise õpib kogu südamest eestlannaks, kes eestindab oma nime, tuleb Siberisse küüditamise järel siia tagasi – ja kasvatab ka endale järgnenud poja eestlaseks, ehkki too on verelt sakslane ja keelelt-lastetoalt venelane. Teda armastab läbi elu kõige andunuma pühendumisega kojanaise poeg, kes kinomehhaanikuna on tema eluloost dokfilmi kokku monteerinud, tänu millele see justkui meieni jõuabki. Volmer omakorda on kokku monteerinud doki sünnist jutustava hilisemate kümnendite doki ning tänapäeval on sajandi armastuslugu kaasas kandev paar kenasti saja-aastane.
Helmi armastatu on saksa ohvitser, elavate piltide mees sõdinud ja haavata saanud punaste poolel – ning istub Helmi sooritatud mõrva eest kinni – pärast seda kui Helmi ise on siberist naasnud…On koonduslaagrist pääsenud juut, kellest saab nõukogude ajal kenasti õilmitsev kultuurifunktsionäär. Ning kui Tallinna vanalinnas asunud suur esinduslik korter oli eelmise sajandi alguses poliitika, seejärel kultuuri ja boheemluse risttee, siis koos nõukogude okupatsiooniga saabub sinna mitmekihiline varss. Rajatakse kangelasmuuseum ühele suvalisele punapätile. Kuhjatakse ühiskorter, kus igas toas elab lärmakas-värvikas pere.
Ka minu vanaema elas Ujula tänavas just sellises ühiskorteris. Tema sai hiljem korteri Lillekülla, Volmeri-filmi omad kolivad hõisates Mustamäele. Kusjuures uskumatu ongi see, et Pedmason-Volmer pole sugugi liialdanud ega üle tihendanud. Kõik meie suguvõsad ja sõpruskonnad ongi just nii segaverelised ja täpselt nii rammusa sahmaka ajaloo paduvihmasid-rahet-pussnuge kaela saanud.
Autorid on põhjalikul-professionaalsel-pädeval moel nii nokitsenud kui laia joonega panoraame maalinud. Filmi vaatavad lapsed ei saa arugi, et tummfilmi episoodid on samuti paari aasta eest salvestatud ja töödeldud – nii, nagu moekaim mööbel mängib antiiki. Kinomeestel on ülimalt maitsekalt ja autentselt õnnestunud erinevaid kümnendeid läbiv stiilipidu, millelaadsega oleme tuttavad seeria ENSV ja muusikali Ruja tarbijatena – ja mõistagi oma mälestuste kaudu. Mis on meil kõigil mõistagi subjektiivsed. Seega vaatame kinos nagu ikka oma enese elulugu ja saame vastuseid küsimusele, mis meie jaoks hetkel pakilisim.
Mina olen seoses oma erialaga viimasel ajal näinud ridamisi nii katkisi inimesi – karm elu on rikkunud nii närvid kui füüsise – et ma ei saa nende memuaare ja tänaseid valusid kuulates ausalt öeldes aru, kuidas me üldse veel elus oleme, miks siia maale võõrsilt tagasi tullakse, lapsi sünnitatakse ja neist eestlased kasvatatakse. Vägivald ja valed, alkoholism ja aferism. Ja näe, ei tapa. Miski ei tapa. Seda kinnitavad ka Elavad pildid.
Olge valmis häpiendiks, mida te aimatagi ei oska. Kuivõrd eluõhtul Halmit kehastab Ita Ever, on suurepärane, et filmi autorid tema riukalikku elegantsi kasutamata ei jäta. Ühtlasi on erakordne, kuidas nooruke Sandra Uusberg, keskealine Anu Lamp ja maestra Ita Ever ühilduvad – nagu ka tema elupõlist armastajat mängivad Priit Võigemast, Tõnu Oja ja Aarne Üksküla. Kui Taarka-filmis käis näitlejanna vaheldumine Inga Salurannalt Siiri Sisaskile ragina ja vägisiväänamisega, siis antud juhul on ühest isiksusest teise sulandumine lausa üleloomulikult sujuv.
Ilmselt jääb kestvalt üleloomulikuks ka meie ellujäämisvõime – peast segased, jalust vigased – aga elus. Nii inimeste kui rahvana. Ka 22.sajandil. Ehkki katkestustega on meie iga sajand – ja iga päevgi katsetab, kui palu keegi meist välja kannatab – ise ka ei usu, milline pettumuste ja valu taluvus olla võib. Väärikalt, ehkki virilalt grimassitades – nagu see segaverelise põrgus küpsenud eestlase naeratus juba on.