05. aprill 2013
Justin – meeste siseilu välisvaatleja
Kati Saara Vatmann
Justin Petrone on eestikeelsele-meelsele lugejale tõeline kingitus. Esiteks on raamatute „Minu Eesti I-II“, „Montreali deemonid“ ja „Misjonäripoos“ autor import-isiksus – see tähendab, et ta heidab eestlusele ja samas üldinimsusele uudse-värske pilgu. Teiseks on ta mees – sestap on tema lihtsad, täpsed ja vaimukad kirjatööd otsekui käsiraamat mehe siseilus toimuvast ning võimalustest seda mõista ja hallata. Kolmandaks rakendab ta loovurina igas mehes peituvat naiselikku poolust, seega teeb mehe kui niisuguse naislugejale hõlpsasti adutavaks. Tulemuseks on seeria lustakaid ja universaalseid käsiraamatuid.
Mu vanim tütar pole just kuigi suur lugeja. Nähes, millised riginraginprõmmid saadavad tema kohanemist oma tubli noore mehega kohanemisel, andsin neiule öökapilugemiseks Justini pihtimused, mida kogeb ja tunneb abielu ja isadust, seksuaalsust ja kohusetunnet täismehe levelile nügiv meeshing. Ladus ja lühivormiline „Misjonäripoos“ on ses mõttes tõeliselt tubli õpik – meestele äratundmisrõõmuks, naistele teadasaamiseks, mis asjad nood üheülbaliste kromosoomidega vennikesed on ja millega neid süüa.
Keskmise tütrega noppisime „Minu Eesti I-st“ siseringinalja – „ära müretse, mehed!“ Justin ütles seda Tartu Zavoodis Eesti sellidele, kes armukadedalt pealt vahtisid, kuidas iiri-itaalia-jänki ühe kaunima ja mahlakama eestlannade viljapuu ladvaõuna nopib. Meie tarvitame seda koom-väljendit kõikvõimalikel juhtudel, mil põhjalaomane müretsemise harjumus liialt oksi tikub laiutama, nii et rõõmustamiseks enam elusolemiseks vajalikku ruumi ei jää.
Justin-case’i analüüsil tuleb taas kord tõdeda: „Cherchez la Femme!“ Kõik tema eestikeelsed kirjatööd, mis väidetavalt end temast lausa välja pressivad – ajakirjanikuna mööda ilma lennates tahab ja suudab ta kirjutada nii lennujaamas kui konverentsiruumis nii žurnalismust kui belletrismust – on armastuseavaldus Epule. Epp Saluveer-Väljaots-Petrone, keda olen tundnud 25 aastat (!) on üks erilisemaid naisetükke, keda võib kujutleda. Ta on spontaanne ja lapsemeelne, kirglikult roheline maailmarändur – ja samas süsteemselt töötav ja pesa punuv, kalkuleerivalt kirjastust juhtiv ja halastamatult geniaalselt kirjatöömaagiat sooritav väike nõid. Nii Epu kui Justini raamatud peidavad end lisaks muule väärtuslikule selle võimsa paari armastuselugu.
Lugejatega kohtumistel ja intervjuusid andes olen sageli pidanud vastama, mida arvan sõna väest ja võimalusest oma kirjatöödega maailma muuta. Kui üldiselt tundub, et tõdede sõnastamine kipub olema ohtlikult uinutav – lugeja ohkab rõõmsalt: keegi mõtleb nagu mina, hästi paneb, võib maha rahuneda ja edasi kannatada – siis kokkupuuted Epuga on näidanud Sõna ülivõimsat väge. Olen ise talle suurteks lugudeks intervjuusid andes kogenud, et inimesed hakkavad sellele näiliselt süütule plikatirtsule märkamatult rääkima asju, mida nad ei räägiks südamesõbralegi – tema käes muututakse hüpnoosis madudeks. Tulemuseks on erilised ja paratamatult ka üsna julmad portreed. Kui Epp tegi 17 aastat tagasi minuga ajakirja Favoriit kaaneloo, küsitles ta mu sõpruskonnast inimesi, kellelt ma ise polnud taibanud küsida, mida nad asjadest arvavad – ja need arvamised olid räiged. Üks küsitletutest üritas loo ilmumise järel enesetappu ja jõi end otsustavalt põhja. Ma ise sain sellise šoki, et haigestusin vähki. Muidugi võis see kokkusattumus olla – igatahes kogesin omal nahal, et äkilised afektid vallandavad ägeda haiguse ning siis on kaks võimalust: alla anda ja lahkuda või täiesti uuele teele asuda ja senitundmatutele tasemetele tõusta. Seega olen Epule südamest tänulik, et jõudsin hobuste juurde, rajasin talu ja avasin hulga uusi uksi, mille olemasolust varem ei teadnudki.
Epp on vastupandamatu – kui ta soovib, saab alati nii intervjuu kui oma kirjastuse jaoks käsikirja. Nii on ilmunud „Naisena sündinud 20 aastat hiljem I – II“, „“Lagerii“ ja „Projektilaps Pärnust.“ Maailma käivitava jõuna on Petroned koos rajanud katse-eksituse meetodil õigesse linna oma kodu, kirjastuse, peavad ajakirjades oma rubriike ning sellega maailma ja südame ümmarguseks loonud.
Justini raamatuis leiduvad miniportreed meie ühistest kolleegidest on teravapilgulised ja naljakad ning nende olemasolu õigustab selle ponks-poisi eneseiroonia, null õelust ning hingetarkus hoida kultuuri- ja karjäärikonfliktides alati oma naise poole.
Sinjoore Petrone on sedavõrd taltsutatud ja usalduslik, et võib globaal-ajakirjanikuna meremeheelu elades kogetud kiusatused ja virtuaalsed patud rahumeeli üles kirjutada, kallis kaasa toimetab need pihtimused – ja ongi mõni õpik-bestseller olemas. Deemonite-stoori juures tekib konverentsiturismi ja lindude rände vaheline võrdlus – kui viimane liigutab ümber planeedi elu ja energiaid, siis esimene loksutab pinnale turneerijate meelehaigused ja haiged vibrad. Peategelase seksipaine on salapärane must jõud, pidev sodile mõtlemine ja elamine, sellele painele alla andmine põhjustab pikki ja piinlikke pohmelle. Õpetlik on teada saada, kuidas eetilist ja esteetilist meest piinab kehaline kiim. Ta kingib lugejaile suurejoonelised orgasmikirjeldused ning sõnastab ka muud kõigile inimestele omased piinad ja ekstaasid, kompleksid ja saladused, millest kõik vaikivad.
Võrreldes Eesti uuema kultuurilaine teiste raamatute ja filmidega on Justin pehme ja leebe käekirjaga, ennast häbenev ja sellest häbist meie silme all, meiega koos välja kasvav õrnur, kes kipub terapeutide ja tädide külge klammerduma ning mõjub sestap nii elades kui sellest kirjutades iseenda paroodiana.
Milline õnn, et Petroned on lisaks kirjastusele sigitanud pesakonna tüdrukuid – jääb ära probleem ümberlõikamisest ja mehena sündinute talumatust valust, millest pole kombeks rääkida. Enne Justinit ei olnud, täpsemalt. Äsja oli maagiline Epp erakluses oma uut raamatut „Kas süda on ümmargune II“ kirjutamas – mis muud kui magus lugemisvalmidus ootele seada – Petrone-kaheraudne annab taas tuld.