05. aprill 2013
Kohtumõistjate lihtne ja loogiline õõv
Kati Saara Vatmann
Kadri Kõusaare film „Kohtumõistja“ kinnitab, et maailmatasemel filme ei tehta sugugi kusagil kõrgel-kaugel, vaid meie oma linna tüdruk võib õigupoolest üsna lihtsate vahenditega kinematograafilise meistriteose valmis saada. Ei midagi keerulist ega tabamatut – terane mõistus, rakendatud haridus, peen tunnetus ja viljakas fantaasia. Nii lihtne ongi. Miks Inglismaal? Sest sellist nõmme ja imposantseid villasid ning Lee Ingleby sugust elegantset näitlejat meil siin pole. Aga on vaja. Nendeta poleks see film See. Miks inglise ja rootsi keeles? Sest need inimesed elavad neis keeltes – nii, nagu Eesti uusima animafilmi „Lisa Limon ja Maroc Orange“ peategelased elavad prantsuse ja itaalia keeles.
Kolme aasta eest jalutasime Kadriga Räämalt mere äärde, vestlesime ja pildistasime ja ausalt öeldes kuulasin ma tüdruku – ehkki ligi 40 on ta ikkagi nooruslikult värske poisstüdruk – juttu, et ta teeb kohe-kohe Inglismaal uue „Psycho“. Kui praeguses massikultuuris tähendab Psy Korea Gangnam-stiilis toodet, siis sellenimeline kvaliteetfilm räägib inimestest, kes pidasid end väljavalituteks – „licenced to kill“. Kuidas saab üks meiekandineidis midagi samale tasemele luua?
Tema raamatutest „Ego“ ja „Vaba tõus“ ahmiti suhteid maarjamaiste mogulitega ja välis-šeikidega, kes andekaid-isekaid-erilisi näitsikuid mööda maailma seigelda lasevad. Selgub, et mõnel juhul on see asiste isaste poolt vägagi õigustatud investeering. Mõned blondiinid tõepoolest loovad ja teevadki. Ehkki toonane jutt inglise näitlejatega rahvusvahelisest filmist kõlas utoopiana – siin ta nüüd meil on. Ja kohe on valmimas ka Patagoonias filmitav kõrbedraama. Mannekeeni välimusega noor daam on saamas Eesti kultuuri ökomõtlemise ja eksistentsialismi, eetika ja inimsuse-analüüsi emalaevaks. Parimas mõttes.
Ta ei nokitse meie ajaloolise naba ümber ega proovi äraspidi holliwoodjat märulit imiteerida. Teda huvitab, mis toimub ühe tänase intellektuaali peas ja milleni see väga tõenäoliselt ja loogiliselt viia võib, kui tollele kenale härrasmehele piisavalt hullusti haiget tehakse. Rafineeritud, osava, põhjendatud, hea maitse ja suurepärase haridusega natsismini viib.
John on ületöötanud geeniteadlane, kellesuguseid võib siinsamas meiegi laboreis kümneid ja sadu valmis käärida. Kui isiklikud ja intellektuaalsed asjaolud nii purustavalt kokku langevad nagu Ingleby-kehastatava puhul. Ületöötanud on ta selle nimel, et end oma armastatule tõestada. Ei kõlba. Isana ja armastajana praagitakse välja – kui mees on nii steriilne ja verevaene, teenigu vähemalt hästi, muidu joob ja suitsetab soovimatult rasedaks jäänud temake julmalt ning teeb abordi. Täiusliku nahaga loode saadetakse kauni tillukese kirstuga hallile ja masendavale merele… Kaunitar eelistab talle elujõulist „rannatola“ – lihtsat surfitreenerit. Ürginstinkt käsib nii. Mis siis, et too teine ei teeni talvel üldse. Ja mis siis, et Johni kui eluloo, sugupuu ja isegi hambumuse poolest perfektset, on oma lapse kui projekti doonor-isaks eelistanud ja palganud jõukas ühejalgne rootslanna, kelle projekti toob ilmale surrogaatema. Kõik Kõusaare huviteemad ja tulipunktid ühes loos uhke, ehkki vaikse ja rafineeritud ja pastelse tulevärgina kenasti koos.
Murtud mees varjub oma tasaste ja tublide vanemate maja keldrisse kõrvitsate peal kadaga tulistamist harjutama. Kui armastuse asemel äritehinguna sündinud juuditarist tütar on umbes 15aastane neiu, mässib isa ta oma Robin Hoodliku missiooni veristesse saladustesse. Nad pruugivad väärituse eest tapetud advokaadi maja, kellegi teise surmamõistetu krediitkaarti, tapavad maksumaksjate raha kulutavaid vanureid ja usuhulle moslemeid, igavesi töötuid ja seksmaniakke.
Moslemid ei soorita Johni korraldatud salaeksamit – keegi neist ei lähe koos valgustatud inimestega, kelle hulka kuulub ka Kõusaare filmi „Magnus“ võtmeisik, haavatud tervendaja Mart Laisk, ekstaatilist sufide laulu-tantsu nautima ning lastakse õhku. Tütar ei soorita elu väärt olemise eksamit ning lastakse koos emaga maha – nii, nagu haiged ja geneetiliselt ebatäiuslikud tuleks teadlase arvates aborteerida või sünnitusmajas hävitada.
Seejuures on mehike sügavalt vapustatud sellest, et tema kolleeg ja õpetaja uputab oma metsamajas, kuhu ta eraklusse on tõmbunud, kotitäie valgeid kutsikaid – vaid tugevam saab eluõiguse. Inimesi teradeks ja sõkaldeks jagav looduslikku valikusse sekkuja peab seda barbaarseks ning kibeleb tagasi tsivilisatsiooni, kus laiendada massimõrvad Inglismaalt kogu Euroopale ja maailmale. Mis temaga juhtub, vaadake ise.
Ja kogege, kui lihtsa visuaalse võttega on võimalik optiline õhupuudus tekitada. Kadri on oma tegelased kadreerinud näoga vastu ekraaniserva – kõneleja ette ei jää õhuruumi, ta on omadega kotis. Ja kui sel kombel pildiliselt blokeeritud kõnelejad vestlevad, pole nad kunagi korraga kaadris – kordamööda lõksus. Dialoogi ei moodustu. Kusjuures päris-maailmas õnnetuseks just nii ongi. Need tavalised lõksus inimesed ongi siinsamas meie kõrval ja võivad ühel päeval Mai kino või mõne kooli õhku lasta, sest neil on teaduslikult ja loogiliselt põhjendatud õigus seda teha. „Kohtumõistja“ on film, mille vaatamise järel pole maailm enam endine. Päriselt ka.