05. aprill 2013
Margit – Pärnu Poetess Peterson
Kujutlete elu kahe täisealise pojaga, neist üks sügava puudega, üha ühest ühetoalisest üürikast teise rännates ja Elu Armastusega juba seitse aastat külalisabielu elades – samasse elamisse mahtumata ja mahtimata. Margit Petersoni (41) paneb just selline boheemlaslik, vaba, dramaatiline ja ettemääramatu elulaad elama ja särama ja luuletama. Kaks luulekogu on olemas, üks tulemas ning Maarja Magdaleena Gildi juures tema juhitavad kirjandusõhtud 8. septembrist taas algamas. See hele ja eriline isiksus liigub kõigis Pärnu – ja Eestigi – boheem- ja loovringkondades, elab meiemaist kultuurielu täiel rinnal kaasa, tunneb austust ja osadust teiste loovuritega The Belkast kuni Peeter Kaljumäe sooritusteni ning on Pärnu Poetess Peterson väga suurte algustähtedega.
Vabadus!?
Ehkki kirjastuses Hea Tegu välja antud kogu „Avali aegadesse“ nimiluuletus ja veel kümned sõnamaalingud on pühendatud Margiti Elu Armastusele Urmasele, eelistab see hapralt jõuline daam visiitkooselu, et armastus ja kirg ei hajuks.
„Ma tahan elu lõpuni Urmaselt küsida: „Huvitav, mis värvi on maailm vaadatuna läbi pruunide silmade, mis värvi on ookean, avad silmad ja leiad end kaljupanga servalt sammu kaugusel ookeanist, südamega maadligi, vaid sammu kaugusel…“ Ma jumaldan pruune silmi,“ naeratab Margit oma looritatult krutskilikku naeratust. „Selle olen ses elus juba ära õppinud, et eluraskused hävitavad armastuse ja teevad inimese inetuks. Kui mu poeg väiksena meningiiti jäi ja viimsel hetkel Tartusse jõudnuna napilt ellu jäi, sai mina eluaegse kulgemise koos noore mehega, kes pidevat abi vajab – ja üksikema staatuse.
Mu pojal on mõneaastase lapse intellekt. Riidesse saab, kartuleid oskab praadida – jätab küll pooltooreks, aga siiski. Üksi ei saa teda kuhugi jätta. Ja eks ideaalis peaksin oma vaba naise elu elama näiteks mõne üksiku vanainimese üürilisena. Mina abistaksin ja pakuksin seltsi, tema oleks alati olemas.
Mul pole raha – pole raha, pole ka probleemi! – aga minu olemuses on abistamine ja märkamine. Olen oma ratastoolis sõbratari abistaja – mitte hooldaja, vaid isiklik abiline! – ja mul on seoses selle armsa ametiga isegi kaks korda aastas palgapäev.“
Poetess Petersoni märkamisi ja tarvet väikseid teraseid portreesid sõnada võib väljenduda näiteks nii: „Üksik memmeke ahastuses mööduvate autode kiirusest seisab nördinult Reldori tööstusküla sisekurvis, ainsaks kaaslaseks tammepuust nõiakepp – oh heldeke surm ka ei tule kurdab kaheksakümnene ilmakodanik möödujale – kuhu te ruttate kalgid südametud – tuleb teilgi kord oma murdumine – peatan autoderivi haarates memmekese käevangu – olgu Jumal sinuga kajavad siiani eidekese südamega lausutud sõnad.
Kahtlemata võiks Margiti ärksuse ja sõnaosavuse juures olla nii õpetaja kui kultuuriajakirjanik, ent ta ei taha end siduda ega kohustuslikus korras kirjutajaks dresseerida. Ta on spontaanne ööloom, kes kõneleb iseendale pühendatud privaatajas kõiksuse ja kuuljatega: „“Tasandid mõõdavad erinevaid võnkesagedusi – üks näitab alla kroonlinna nulli teine keedab katlas ajudest uhhuud – sina oma kalasilmadega vaatad maailma seespidiseks – pärsid eemale ulatavaid vaatevälju standardse mõõduga – läbi liivast toodetud pakendi vaadates on emasinimesed tõesti sarvekandjad…“
Üdini avali
Ja kui üks emasinimene ütleb enda kohta: „Tulin siis kui sind ei olnud olemas ei olnud sind aga mina tahtsin tulla muu ei huvitanud mind – oleksin ma tulnud eile siis vast siutsuksin kui lind – täna tahan öelda teile olen naine mul on rind“ – siis on ta nii siiralt seksuaalne ja ehmatavalt avameelne, et see tunduks pisut pahelisenagi, kui poleks oma aususes nii puhas.
Ta pihib Kuule ja meile, et tema erogeenseim piirkond on piht ja tundlikemad kohad turi talje – mis on tema kõige õrnem teema kahes tähenduses. Paljulapselisest perest pärit Margit on maal kasvanud, tugev ja terve – ja samas kogu pesakonnast see üks, kes on suur. Igas mõttes.
„Ma ei söö peaaegu üldse. Magusat pole iialgi armastanud. Kui lastena kommi saime, hoidsid kõik teised lapsed minu ligi, sest ma jagasin omad alati teistele,“ kõneleb poetess ka sel valehäbenetud teemal rahuliku avalusega. „Vaatamata üldlevinud iluideaalidele, mis ülistavad kõhnakesi, olen selgeks õppinud ja teiste suhtlemisest-kohtlemisest kogenud, et suur on ka ilus. Ainus häda on, et ainevahetushäire ajab higistama, palavust on raske taluda ja iga tühja asja pärast tekivad lamatised. See kõik ei sega sugugi ennast endana armastamast.“
Mitte mingi kartus selle pärast, mis-külarahvas-arvab ei pärsi loojanna rõõska rahulolu kireööde luuletusteks vormimisest. Ei luules ega suusõnas kiru ta kedagi ega midagi, vaid soovitab: „Enne õhtusse laskumist vaata kas päikese parempoolsel põlvel istub pimeduseingel või sajatab soolaseid sõnu vanakurat ise – piilu kas videvik on kuule kudunud ümber valge rõnga – või on taevasöör unustanud end päevaketta taha unne lastes vihmapoistel maailmavallutajaiks saada – enne unne vajumist lõpeta huulte veriseks närimine muidu tulevad deemonid piserdavad su uneliivasse kolm tilka verd ja sa saad seotuks…“
Illusioone tal samas pole – „ära lase petta ennast vaid peta ise lootust sest tema mehekeha alistub peaaegu alati loomsetele instinktidele“, „nüüd sa väidad, et ma ei olnud ainus kellelt sa rannaribal röövisid süütuse kellega aastaid vana lehtla varemete vahel suudlesid merevees armatsesid – aga ma olen õnnelik et ma olin esimene“. Pole tähtis, kellele täpselt Margit ütleb „tuhanded piigad hulluvad ta järele veedavad unetuid öid raiskavad kõneaega ja masturbeerivad teda nähes“ või „sa minu kaissu enam ära tule ei vaja sinult seksi, „armastust“ – las elan tsölibaadis kuni suren kui üritad, sul näitan varmalt ust – las teised mummud noolida su fallost ei koti mind su sõnumid, ei hool, su valed, petmised, pead vaikselt palvust need haisevad kui merevetes sool – löö kotti pambud… kohver võta ühes seo palitusse lehkav hingeõhk – mind unusta ei saa ma suga üheks vast teises elus kellegagi ehk“ – meil, täiskasvnaud naistel on kõigil seesuguseid kogemusi ja kannatusi olnud, seega pakub poetess meile tänuväärset kõigi-kogetu-sõnastust.
Ei ole ta pühak ega vagatseja – „sinu jaoks jalad laiali olge lahked söögi alla söögi peale vahepealegi taha ja suhu ja rindade vahele – see on sinu maailm frigiidne bimbo hahaa – tõsi ta on naiste seksikus tõuseb aastatega kuulsid tõuseb – meeste potents aga langeb – sulle vaid onanism pakub rahuldust väidad – orgasm on kui suur kusehäda – asi on psühholoogiline lase oma hirmud lahti – te mehed pole ikka õiged naised“.
Ta ei karda. „Vahel kui maailm sind kätel kannab sa tajud äraolemise piire sa näed vaimusilmas endasse ulatuvaid ärateenii-keelde – ent kubemes ärkab elu ja sa avaned kui varaküps lootoseõis juues enesesse päikesenektarit – igast su liigutusest tärkab talveunest uus universum milles puudub aken pimedusse millest laotub maale veel sündimata elusid mis kui kookonist väljuvad olendid ahmivad enesesse õhu selle õhu mis täidab eeterkeha valgusega – ja kubemes ärkab elu veel elamata…“
Nende naturaalsete pursete ja kohati väga valusate karjete peale on üllatav ja ootamatugi lugeda tema ballaade, sonette ja miniatuurseid loitse Tähelastele, hiitele ja lummavale loodusele. Mitmed neist värssidest on saanud laulusõnadeks ja mitmed just laulude jaoks loodudki.
Jälle teel
„Luuletamine ühendab erinevate elualade inimesi, kes muu hulgas värsse vormivad – ja väga hästi seejuures – poeesiaürituste rütmis mööda Eestit liikudes olen laagrites, seminaridel ja koosviibimistel leidnud selliseid sõpru nagu mahetalu perenaine Piia Tiigemäe või punase risti juhtfiguure Tiina Säälik, kes mõlemad luuletavad, pildistavad, maalivad nagu jumalannad. Minu erinevus neist ohtra anderikkusega õnnistatud emandatest on tõsiasi, et mina oskan ainult luuletada. Naudin inimtüüpide portreteerimist, koerte kirjeldamist ja kiitmist rütmilises sõnas,“ räägib Margit. „Eks loovuse ja boheemlusega kaasneb ka üksjagu ennastunustavat pidutsemist ja ülevoolavat elurõõmu. Labast joomarlust seevastu ma põlgan – ja suisa põgenen selle eest.
Mis siis, et 41aastasena pole kombeks olla sisuliselt kodutu ega erivajadusega pojaga ning vene sinise kiisu ja tema poegadega üha teel olla? Oluline on, et naisel on voodi, kus vabalt ja kirgastavalt anduda, on arvuti ja aeg endale. Selles ajas võin ühtaegu juurelda, kui ülev neste on meheuhkusest väljunud ihusoe, šampanja ja Satya Sai Baba aroomiga viiruk – mis siis, et „isasinimeste kari tiirleb ümber sul kui vari – hüpata kuis püüad üle oma varjust – avad süle – kuid ei pääse rüpest valla, vari jääb su jalge alla – astud taha, astud ette, sukeldud või pea ees vette – see mis sinu külge loodud, surreski su järel joondub!““