05. aprill 2013
Poos ei ole ainult asend
Kati Saara Vatmann
Vahemerelise heasüdamliku näolahmakaga kirjutajamees Justin Petrone, kes Petrone Prindi üllitise „Misjonäripoos“ kaanelt eestikeelsele lugejale vastu kenitleb, on 2013.aasta eestlastele tõeline kingitus. Eelnevad omadussõnad on ta enese poolt kirja pandud, kui ta õigustab oma itaalia-iiri-jänki-verelist kasutegurit Maarjamaa genofondi parandajana. Ning see noor (aja)kirjanik ja perekirjastuse pealik mõistabki mahlakalt kirjeldada. Mida näeb, sellest laulab. Mis on igati teretulnud tegevus tänases maailmas, kus me tõusvas vibras, kadunud mugavustsoonis ja sekunditega muutuvates reeglites-oludes-suhetes kõik ringi kobame nagu elevanti kirjeldavad pimedad. Kui keegi kirjeldab kõrva, keegi saba, keegi jalga, siis saame hetkeks tervikpildi laadse toote kokku ka.
Ühel hetkel kehtiv seisukohavõtt võhikult võõrsilt. Kes ei erine meist endist – eesti keele on küll hiljem ära õppinud, ent kõik nähtused-kogemused, mida Petrone kirjeldab, on meile kõigile tuttavad ning ka me ise vaatleme uuemal ajal seni enesestmõistetavalt paigas tundunud elu ja ilma, nagu oh ja ah matkal või Alice imedemaal. Seetõttu tuleb ühe võimaliku versiooni ja vaatlejaluubi eest tänulik olla. Seda enam, et maitsekalt humoorikas ja värskelt vaimukas luup on. Heatahtlik ja väga aus ka. Muidu ei oleks mõtetki.
„Missionäripoos“ pole päriselt see, mis menukiks kujunenud „Minu Eesti“ kaks osa Petronede kirjastuse kaubamärk-sarjast. Ei jutusta vallatult poisiliku ehmumise ja võidurõõmuga, kuidas Eesti sai vallutatud – ja ta ise seejuures naise ja tütarde poolt taltsutatud-kodustatud. Jutustab lihtsalt neist asjadest, mida me kõik iga päev näeme ja kasutame, naudime ja vihkame. Ja on seda juba enne ka teinud – nüüd raamatuks ühendatud killud on varem ilmunud Ajakirjade Kirjastuse erinevates väljaannetes, Justini ingliskeelsetes blogides ning igati väärt, et nad tulevastele põlvedele põlistatakse. Kahtlemata võib juhtuda, et igavesena tundunud raamatud, mida uuemal ajal paberkandjateks nimetatakse, kaovad maailmas – ehkki oletan, et see kadumine saab sündida vaid koos Maa enesega. Ikkagi peaksime püüdma hetke tabada ja subjektiivseid seise jäädvustada.
Ka näiteks Inga Raitari peatoimetaja veergu ajakirja Naised avalehel lugedes olen alatihti mõelnud – sobiks raamatuks põimida. Paraja suutäie suuruste miniatuuride jadana. Et alles jääks. Kui neid pärast ühe raamatu kogumist juurde ilmub, saab teise juurde lisada. Justiniga sama. Kui see noormees juba on sündinud oleva vaatlejaks-töötlejaks-sõnastajaks, siis aina tuld.
Eks me saame natukene tüssata ka. pealkirja järgi oletame, et nüüd saame midagi pikantset lugeda ja kogeda. Ent antud juhul ei ole misjonäripoos ainult suguakti asend. Seksist on miniatuuride rivis juttu küll – porno pruukimisest ja armukadedusest ekside suhtes, naiselikkusest ja seksikusest. Ent lühilugudele ühispealkirja andnud miniatuur räägib hoopis valgustustöisest hoiakust. Tuleb välismaalane Eestisse – ja õpetab igal sammul, kuidas asjad tegelikult olema peaksid. Läheb eestlane võõrsile – ja näeb kõrvalseisja pilguga, kuidas asjad olema peaksid. Ainus asi, et misjonäre ei kuulata. Seepärast lubab noor-sinjoore Petrone, et ei püüa enam kedagi päästa ega õpetada, muuta ega parandada. Teadagi – teeb tema seda edasi, teeme kõik me, kes unistame valitsusele inimnäo andmisest ja riigile inimväärsuse tagamisest, rahust ja rikkusest, õnnest ja õiglusest.
Õnneks muutub maailm nii ruttu, igal järgmisel hetkel ei kehti enam eelmisel viivul sõnastatu – on juba saanud ajalooks, museoloogiliseks väärtuseks. Nii on kultuurilooline-olemuslik arhiiviväärtus ka sedalaadi raamatutel nagu selle mehe kogumikul, kes nii lahedal ja lihtsal kombel oma õrna ja tundlikku, naiselikult loovat ja mehiselt eneseiroonilist, haritud ja arukat kirjaoskust on kasutanud. Jumala antud anne on ülesanne. Kui ikka tekstid end temast välja pressivad, tuleb kinni püüda, sinilind konserveerida ja hetk peatada – nagunii me ei tea, milline on maailm ja me ise järgmisel hetkel. Üha ühelt teelahkmelt teisele – nüüdse pööretekiiruse juures on teelahe juba igal sammul.
On üks lisapõhjus Justinile selle lapseliku kõrvalpilgu ja vaimukalt lihtsa, samas suurilmalikult elegantse sõnastamiste jada eest tänulik olla. Näen kõrvalt, kui mures ja nõutu on mu väimees noore abikaasana ja umbes homme algava isaduse asjus – õnneks on üks teine mees isaduse ja naiste kohtlemise, eneseteostuse ja mehelikkuse teelahkmed ja kuristikud üles kirjutanud. Lähinädalatel ei saa Petrone raamatut minu käest laenata, sõbrad – panen selle täna oma vanima tütre mehele taskusse. Ja loodan, et ka tütar loeb, millises puntras mehed sageli salakesi on – poosist olenemata.