05. aprill 2013
Teistele peredele õnne kasvatamine
Kati Saara Vatmann
Saarad on hundikoerad. Ametliku nimetusega saksa lambakoerad. Nad on Õpetajad. Nii, nagu iga meie elust läbi kõndiv olend on meie jaoks pikemal või lühemal eluperioodil Meister. Ja saksa lambakoerad on Soone Saara ellu juhtunud selleks, et õpetada teistele peredele õnne kasvatamist. Omamata ja klammerdumata. Samas igal hetkel armastust jagades ja vastutades.
Kui tänaseks Teoteatri vapiloomaks saanud Saara veel Soonel elas, oli tema nimi Tereza ja tal polnud õieti peremeest: siit kohe üks õpetus – kui võtad majja looma, ära rehkenda kunagi sellega, et ta saab mõne teise kodakondse koeraks või hobuseks või kasvõi hamstriks. Tegelikult ei tunne sa tolle kodakondse võimeid ja tegelikke tahtmisi ning teisele inimesele sel moel rõõmu teha püüdes sa kellelegi õnne ei kasvata. Tol teisel ei pruugi olla teadmisi ega tahtmist, millest ta räägib. Et mitte tolle oskamatu ja looma suhetesse sekkuda, hoiad ise eemale ning kokkuvõttes on peni peremehetu ning hakkab tegema seda, mida temalt keegi ei oota, sest ta ei tea, mida temalt oodatakse. Ja ühel eriti õnnelikul päeval selgub, et kusagil on keegi, kelle koer ta tegelikult on, kes on teda lapsest saadik igatsenud, kes läheb temaga koertekooli, võtab teda tööle kaasa ja moodustab üleni helge tandemi.
Saara Teine oli ühe Rapla politseiniku koera kutsikas. Mis politseinikusse puutub, siis see on nii kaunis mees kui üldse olla saab – ja tema hüüdnimi siinkandis on Mister Miilits. Kutsikad aga muutusid üpris varakult tema poissmehekodus väljakannatamatuks – ema loobus nendega tegelemast, kui nad olid viienädalased ning siis, kui peremees pikki töö-ööpäevi tegi, lugesid jumbud raamatuid ja elektrijuhtmeid. Kuulutuse peale soovis Kohala mõisa lähistel elav Anneli tingimata endale üht emast kutsikat. Pani talle foto järgi Saara nimeks. Aga Rakvere-Rapla transavõimalus puudus. Mul oli paari nädala pärast sinnakanti parte tooma ja isahane viima asja, niisiis tõi prints-politseinik kutsika seniks Soone tallu. Ennegi mõnda aega – nädal kuni kolm kuud – siin teiste perede õnne hoitud. See on oma loomadele õpetlik. Status quo ja seiskunud energia lendab liikvele, kõik see mees õpib uue olendiga kohanedes sõbralikku ajutist kõrvutikulgemist.
Ja perenaine õpib koos karjaga klammerdumiseta kohusetunnet. Ja õpetab lastele loobumist. Mida me siin paraku aegajalt ka kurvemate kogemuste kaudu omandame. Kes loomi peab, see elu teist poolt teab. Täiskasvanu õpib tõsiasjaga, et surm käib eluga üsna ühte jalga kenasti leppima. Loeb Newtoni raamatuid hinge rändest ja elust pärast elu ja-või Deepak Chopra „Elu pärast surma“ ning laseb lahti. Ent kui mõni lambatall – pealtnäha terve ja tugev – juhtub su väikese tütre süles kustuma, ütleb süda ikka piiksviiks. Seletad küll endale, et see ongi õpetus lapsele – ja sulle õpetus, kuidas aidata lapsel surma ja leinaga toime tulla. Perioodiline piiksviiks tuleb kallale ka kuid hiljem. Niisamuti on teistele peredele õnne kasvatamisega. Õpime koos pärijatega nende peale armastust ja vastutustunnet sel kombel kiirgama, et neid uutele kodudele üle andes piiksviiks ei oleks. Siis lähevad nad siit nii, et viivad kaasa uue õnne, mitte ei jaga olemasolevat õnnenatukest ümber – ja siis saab õnne aina rohkem ja rohkem.
Kõik siin ilmas on ajutine.
Klammerdumine ja omamine paneb energiad lukku ja sind ennast sinna luku taha lõksu.
Nii ma endale ütlesin, kuni Saara-beebi mul ajutise teekaaslasena sabas paterdas. Loovutamiseks liiga noor kutsutita võttis mu ühtaegu nii emmeks kui ebajumalaks – saksa lambakoerad on teatavasti olemuslikult ülimalt teenistuvad ja karjajuhist sõltuvad. Seda tõsisem õpetus oli.
Kes ei kipuks enda kannul paterdavat beebit imetledes – kuidas ta su peatudes innukalt su jala kõrvale istub ja otsa vaatab ja käsku ootab… – kiunuma: minuminuminu. Et ise see teema selgeks saada, on hea lastele selgitada: oleme üksteise eludes külalised. Mida rohkem armastust me sellesse külalisse sisestame ja akumuleerime, seda kindlamalt ta oma tulevale perekonnale õnne toob. Mida rohkem oskusi läbikäijale õpetame, seda lihtsam on tal hakkama saada, seda enam ta uude perre rõõmu viib – nojaa, ja seda hinnalisem ta igas mõttes on ka. Nii olen kaalutlenud noorukesi hobuseid soetades, neile algõpetust andes ja neid siis uude ellu saates – selge, et noore säluga koos töötades ja õppides-õpetades kiindud ning lahkumisel on piiksviiks-moment. Ent tagasiside kinnitab, et üldjoontes on nii õpetamise kui õppimise töö hästi läinud – nad kõik on oma uutele omanikele ja kodudele õnne toonud.
Orissaare taluperenaine, paljulapseline mitmehariduseline Maria, kes Soone talust musta kassipoja saarde viis, ütles: „Sinu kasvatatud loomad toovad õnne. Kui Süsi meie elamisse tuli, läks kõik liikvele. Sajad projektid kerkisid meelde – kümned said ka instantside heakskiidu. Ja saavad veel – armastusega, aga omamiseta kasvatatud loomalaps toob õnnistust.“
Kuidas see teisiti ollagi saaks, kui kassiema pidas vajalikuks mulle voodisse poegida, eks ole. Tema õed on mainekas kitsefarmis laudakuningannad. Ja vend päästis äsja Tartus täiesti reaalselt ühe elu. Perenaise andekas, aga pühadeajast pisut pruugitud sõber istus pakases trepile ja jäi magama. Kass käskis kategooriliselt ukse lahti teha. Tänu millele see andekas sõber kulges õnnelikult ja tänulikult kevadesse ning sai uusi teoseid luua – ning elupäästja-kassile lubas enam mitte juua. Sellinegi õppetund…
Ühel kevadhommikul seisis mu õuel päikeselaigu sees väga väikene mees. Lootekest ümber jalgade. Küsis, kes mina olen – ja teatas, et tema just sündis. Ja tegelikult ta nüüd nii väike ei olnudki – oma miniponist ema kohta õigupoolest kohe päris suur poiss. Nimeks sai väike väärikas ja enesekindel mees Napoleon.
Tema ema Ymke oli esimene, kes poja sünnitatud õnne koges. Ymke jäi tema nimel ellu. Meie küla killerpeni, kelle südametunnistusel on kümneid ja kümneid kodu- ja metsloomi, ründas meie väikeloomade koplit koidu ajal, lambad jõudsid lauta varjule, ponid jäid penile – kelle jäljed ja karvad koplipiirdel loomaarst tuvastas – hammaste vahele. Varssa kaitstes sai ema rebimishaavu nii kaelale, kintsudele kui tagajalgadele. Ehkki väikese valge poni tagajalast paistis taevas läbi ja Tartu suurloomakliinik ei andnud suurt elulootust, sündis looduse ja Looja koostöös ime. Nädalaid ravi koduõuel – ja vaeseomaks puretud ema jäi lapse nimel ellu.
Lapsest sai sulnis sünnipäevakink – väike Hanna sai ta oma esimeseks sünnipäevaks ning põnn sõitis jeebi pakiruumis Saaremaale. Imeloomaks osutunud väike valge poni läks aga pärast poja loovutamist õnnelikult mehele – Raikküla sotsiaalnõunik viis vapra valge oma ponitäkku taltsutama. Moodustus õnnelik noorpaar. Õnnetooja Napoleon aga elab õnneliku Hansode-dünastia õuel koos koertega ja eesti tõugu hobustega, ümber õnnelikud inim-noorpaarid.
Ka Soone talu nelja allika mõju all sündinud ja kasvanud ning mitmepäiste puntidena loovutatud noored lambad on alati kaasa toonud laste sündi, talu edenemist ja pererahva elus uut helget etappi. Ilmselt sellepärast, et võtame kihnu maalammaste lisandumist kui pereliikmete saabumist, mitte kui umbrohuna hästi sigiva liigi enesestmõistetavat paljunemist.
Kirikuemand Gerly viis siit Suure-Jaani lähistele kaks, hiljem viisime järele veel ühe õnnelooma – mispeale sellesse perre sündis kolmas laps Kirke, majja tulid hobused ja täiesti uus hingamine. Küülikufarmi emand Heli ostis meilt kolm noort utte – ja sündis kolmas laps Maria, mispeale kinkisin noorele kirjanikule-poliitikule ka noore jäära – ja talu edenemine tõstis seepeale veelgi tiibu.
Soometsas talu pidav holistiline terapeut Diana sai siit jäära – ning tema seitsmele tütrele krooniks sündis pojakene… Kauane sõber Lauri-Kare sai oma tussulandi rõõmustama jäärad Oimaivõi ja Kangelase – kogu tänase karja isad – ning edastab nüüd lammastega koos luues ja lehvides, elades ja mõeldes kõigile õpetust stoilisest tänulikkusest.
Meie, teistele peredele õnne toovate loomade kasvatajad, teame: sinu kui karjajuhi süda peab oma karja igale alalisele ja ka külalis-liikmele igal hetkel armastust pulseerima. Pead teadma, kus keegi on, mida seal teeb ja kuidas end tunneb. Omamata. Siiralt valmis teda edasi andma ning talle edasiseks eluks parimad võimalikud oskused kaasa kinkima. Vabadus on tunnetatud paratamatus, mäletate ju küll.