07. detsember 2010
PÖFF tõi maale eksklusiivse jõulujõleda
Kati Murutar-Murdmaa
PÖFFi avatseremoonial toimus filmi “Kaotatud kaup ehk jaht jõuluvanadele” Euroopa esilinastus. Jalmari Helanderi film, mis valmis Soome, Norra, Prantsusmaa ja Rootsi koostöös. Eksklusiivse juhtumine oli filmi enne näidatud korra Toronto filmifestivalil ning Soome esilinastus tuleb alles detsembris. Võib arvata, et filmist kujuneb Soomes tõeline hitt, sest ta on piisavalt vaimukas, absurdne, äraspidi porojas, kreisi ja ühtlasi intelligentne linateos.
Kui ingliskeelne filmi pealkirja tõlge on “Rare export: a Christmas tale”, siis eestlastele võiks andekate põhjanaabrite taiest serveerida ka nime all “Kohe näha, et vanad joulupukkid!” Parafraseerides “Viimset reliikviat” mõistagi. Sest jõuluvana – kes osutub küll üheks paarisajast kondisest ja räsitud päkapikust – rollis on Peeter “Ivo Schenkenberg” Jakobi.
Produtsent Jokenranta ütles, et nägi Jakobi fotot ning hetkega oli selge, et see on nende sell – kõhn ja vibalik ja kinematograafiliste vahenditega saatanlikuks töödeldav. Kui saatan ikka on kõhetu põlevsilmne olend. Võib kahtlema hakata. Sest see film õhutabki igasugustes klišeedes kahtlemist ja elutervet mõistust.
Arukalt vaimukas soomlaste meeskond tõestab oma filmiga, et maailmas, kus on kõik müügiks, on paks puna-valge naeratav Coca-Cola jõuluvana üks väärastunud Hollywoodi toode, kellel pole tegeliku originaaliga midagi ühist. Filmi peategelane, väike vägev saami poiss, uurib raamatuvirna ja ürikute abil välja, et ehe joulupukki on sokusarvedega kuri kõrend, kes rooskab lapsi nii, et veri lendab. Temaga on hea lapsi hirmutada.
Ekstreemsetes tingimustes elavad rahvad peavad lapsi hirmutama. Laste ellujäämine oleneb sellest, kas nad sõna kuulavad. Kui ei kuula, söövad hundid nad ära – või tassivad kurjad päkapikud nad jäässe müüritud joulupukkile meeleheaks. Kusjuures laste ohjamine pole üksnes depressiivsete-paranoiliste põhjarahvaste pärisosa. Ka mitmed indiaanihõimud on tapnud neid lapsi, kes liiga palju lõugavad – mitte sellepärast, et kisakõrid võtavad närvid läbi, vaid sestap, et lärmakad võsud ohustavad kogu suguharu ellujäämist.
Soome-saami suguharu on oma küünilise, verise ja ikkagi äärmiselt naljaka filmi valmistanud laias laastus võrreldavalt “Jan Uuspõld läheb Tartusse” võtmega. Külm ja lumine tundra – film on salvestatud Põhja-Norras – pakub kesist ja kehvakest elupaika vaid üksikisadele ja nende poegadele. Ei ainsatki naist ega plikat.
Kui kääbusest ablas ameeriklane tuleb külmutatud joulupukkit selle hõimu naabruses kõrguva mäe seest välja urgitsema, et oma lapsepõlveunistust täita, saab otsa ligi poolsada põhjapõtra, kelle liha oleks soome-saami selle elatanud.
Keelatud, ent tõhusasse hundilõksu kukub aga hoopis kuri päkapikk, keda kehastab Peeter Jakobi. Misjärel heatujulised soomlased keeravad kogu pukkindusele täieliku sõlme peale. Algab Hollywoodi filme parodeeriv tants ja tagaajamine, kus ruulivad piparkoogid, lumesaanid, nimismees ja helikopter.
Suurte meeste omakohtu kõrval võrsub kangelaseks väike saami poiss. Kui vinged soome pojad kütivad kokku paarsada vastikut ja vihast paljast päkapikku, võiks järgneda finaal, kus päkapikud tehakse põhjapõtrade asemel lihaks – ent nad lüüakse hoopis kasti ja eksporditakse kõigile maailma lastele jõulujõledat koju viima. Pärast seda kui joulupukki on vägeva jumakaga tuhandeks tükiks lastud ning päkapikud hollywoodilikeks punaroosadeks ninnunännudeks dresseeritud. See on pööraselt naljakas, ehkki vitud – vabandust, aga nii on – aina lendavad igas lauses. Eesti keelde on need üheülbalised vagiinad – kogu filmi ainsad naiselemendid – tõlgitud märksa fantaasiarikkamalt.
Filmi nautimise ja naermise järel ütles režisöör Mati Põldre: “Iseenda üle naermine on nii inimeste kui rahvaste suurimaid oskusi.” Režissöör Helle Karis nentis: “Muinasjutulisema esteetika eelistajatele on selline stiil liiga lahtiste kaartidega ja täistallaga – endal ei jää midagi oletada ega tuletada.”
Asjatute oletuste vältimiseks edastagem ka Peeter Jakobi info: “Kõik need kakssada paljast vanameest olid tõepoolest alasti ja paljajalu lume peal. Külma oli võttepäeval ligi kümme kraadi. Lund oli vähe – see kuhjati ühte kohta kokku – ja taadid panid tõepoolest ihualasti mööda hangesid. Minul oli võrreldes nendega kena soe ja tubane töö – lamasin põhiliselt seatapulaual ja kükitasin Rodini mõtleja poosis stuudionurgas, kus oli soe ja naljakas olla. Üleni verise ja vihasena…”