14. märts 2013
13.-14.märts
„Pane uks kinni!“ Nii ütlesid emakeelepäeva puhul mulle lambad ja kitsed, kes koidu ajal laudauksest sisse rullunud miinuskahekümnese lööklaine peale üksteise kaissu kerra tõmbusid ja püstigi tõusmast keeldusid.
Väikese Ingli sõnum 14. märtsiks:
Kevadeti on tavapärane, et meil on kevadväsimus.
Seekordne kevad on natukene isemoodi.
Päevad ei ole vennad. Ühel hommikul ärgates võite olla puruväsinud ja kahtlustada end haigestumises, saades vaevu päeva õhtusse.
Järgmisel hommikul ärgates aga võite olla vabalt nii puhanud ja ergas, et ärkate tunde varem, täis tegusid ja lakkamatut energiat.
Neil päevadel tulekski end sättida selle järgi, et kui väsinud, siis end hoida ja kui energiat küllaga, siis seda rakendada.
Väsinud päevadel ei tohiks end sundida – haigus võibki tulla ja energilistel päevadel tuleks end rakendada, muidu muutute rahutuks ja kärsituks.
Selline periood kestab pea mai lõpuni välja. Koos sirelite õide puhkemisega tasakaalustub ka see pidev energia kõikumine.
See periood tõotab tulla väga edukas ja mitmekülgne just neile, kes kohe rakendavad oma energilisi päevi tegudeks. Suudetakse ja tehakse ära kohati mitme kuu töö ja ollakse loovam ja edukam, kui iial varem.
Neil päevil, kui üks silm ka veel lõuna ajal magab, peaks endale kordama: tark ei torma.
Toredaid elamusi kõigile, periood tuleb lõbusa, tragikoomilise ja ülieduka tore segu!
/©Väike Ingel/
Kutse pööripäeva naistekale: Kulla õekesed, kui soovite mõne naise kaasa kutsuda ja lapsed ligi võtta – aga palun, otse loomulikult! 🙂
Pööripäevapuhune Kaarnakummardamine Soone talus
Armsad tüdrukud-daamid-moorid-haldjad – Naised!
20. märtsil kell 13.03 algab kevad ning päev hiljem Avesta Ronga-aasta. Koguneme Raplamaale Soone tallu seda tähistama. Kuna kolmapäev on teatavasti tööpäev, alustame kell viis pärast lõunat – siis on veel piisavalt valge, et hobusekopli taha allikale jalutada – hiljem teeme sooja ja valgust juba ise. Ja nimelt seitsmel erineval moel:
1. Allikaga jagame Saaremaalt Kalda talust pärit õunapihlaka napsi – Allikale minnes kohtume muu hulgas märadega
2. Tule süütame lambakoplis, kuhu minnes saame head soovida suguõdedele lamba-kitse-lehma liikidest – ja laulame koos nendega
3. Igaüks paneb piknikukorvi ka ühe muna, mille peale on kirjutatud või mille ümber on seotud riba kirjaga, kus on mõni tarkus, soov, loits – need lähevad ühisesse korvi loosimisele
4. Valmistame taimedest leili- ja hoiutusvee – mida kasutame hilisemal saunatamisel
5. Munad loosime välja tule ääres jagamisringis – mune jagades jagame ka sellest talvest õpitut, suvest loodetavat, halva põletame, head soovid saadame kosmosesse
6. Einestame sauna eesruumis
7. Saunatame
Eks saunatamine, tule jälgimine ja maiustamine põimuvad õhtu lõpuks üheks – ning 20. märtsi kevadine pööripäev läheb sujuvalt üle 21. märtsi Kaarna-päevaks, aga ka aasta ainsaks Tammepuu päevaks ja Soone Saara 46aastaseks saamisele kaasa elamiseks.
Soone talu asub 55 km Tallinnast Kumma külas Kehtna vallas Raplamaal. Tallinn-Rapla. Rapla-Türi. 4.kilomeetril on Valtust pööre Kaerepere-Kumma peale. Läbi Kaerepere keskuse, sigalast mööda saabub Kumma bussipeatus, kus maantee lõpeb T-ristmikuga. Parempoolse teeharu viimane, metsaäärseim talu Soone umbes 800 meetri pärast ongi. Ei pööra ühel V-lahknemisel vasakule – seal on kiigeplats – ega satu vahetult enne Soonele jõudmist paremale, naabrite hoovidesse.
Kati telefon 5107709 on kogu aeg kuuldel.
Kati ja Jaanika
Eile oli 24 sõbra sünnipäev. Neist paar tükki pärissõbrad, mõned FB omad, osa selebriidid, muist muuilma hobuinimesed. Palju õnne kõigile, kel õnnestunud kenasti sündida ja sünnitada – meie sõralised ja kabjalised kerad aina paisuvad. Vanem kits on minu arvestuse järgi üle kandnud – ning ägiseva Alfa asjadest ei saa ma üldse aru. Mötsul on endiselt väike palavik, aga sööb paremini – ja kallimusipai tahab hirmsasti, nagu haiged lapsed ikka. Ka Battaya kiilus mu talliuksele kinni – veerand tundi hellitusi, enne mitte sammugi. Kõik vajavad mitmekordset kogust kallimusipai – kevadväsimus ei jäta muidu ellu. Üks mu sõbratar ütles eile Tallinnast, et tunneb end nagu igihalja laulu valgesse-uttu-linnud-ei-lenda – või mis need sõnad olidki – tegelane piimjas udus. Üks mu töökaaslane proovib päevast päeva mu närve – helistab ühe teksti teemadel iga päev kaheksa korda, loeb silphaaval lauseid, keerab oma peas kõik sõlme – kusjuures helistades valgub nii laiali ja kaldub jutuga nii siiasinna, et ma pole veel aru saanud, kas ta on purjus, rohtude mõju all või käivad muud psüühilised korratused peale. Issand, anna kannatust.
Koostasime Jaanikaga ülalloetud pööripäevakutse. Sain seda teha tänu käpardmeestele. Eile pidi pool päeva siin elektrinäidukit vahetatama – näiduk=näidik+niiduk 😀 – kui tallist talitamast tulin, helistas montöör kusagilt Kehtnast, teatas, et ei leidnud Soone talu üles ja täna enam ei jõua siia. Issakesekene küll, on see võimalik… Mul pole suurt vahet, millal see paar tundi vool ära on, aga kui ma oleksin kindlalt tänasega arvestanud? Urrmuhh!
Lõpetasin oma poolelioleva raamatu raskeima faili ja mõtlesin – kempsus, piinlik küll – novellile telje välja. Kolm paralleelmaailma oli seal juba enne – nüüd on ühenduslüli ka. Hommikune hümn Vikerraadios.
Eile teatas Brigita ootamatult, et tuleb pühapäevaõhtuni siia – kui Rapla oleks bussiliiklusega teiste linnadega ühendatud, oleks ta juba eile jõudnud. Nüüd tuleb täna. Ongi heade naiste päev – hommikul otsustasime Andega jäärad vahetada – meie oma Osvald siia, Kaerajaan talle sinna, Reysse põrsaid ostma tuleb ta järgmisel neljapäeval – ja siia jääravahetusele siis ka. Rääkisime pikalt Margotiga, kes saab peagi taas vanaemaks. Anne-Daniela tuli algse plaani järgi tütretibinale loomi näitama – mingi nohu tõttu ei tohi päevaplaane muuta, siis jääb eriti ja mitmekordselt tühi tunne – aga tuli tegelikult koos kõigi kolme lapsega. Tõin Indi poolest päevast lasteaiast ära, ta möllas mitu tundi ühe Rodgersi-poisiga heinarullide hunnikus – teine poeg vaatles koos ema, õekese ja minuga loomi – ja kokkuvõttes said nad täiesti erineva päeva. Mis oli õpetlik nii nende emale kui mulle. Brigitale sõitsime järele Reti juurde – ta tegi seal vanemale õele patsi, sõime jube head kooki ja sööki – unustasin koos külalistega söömata – lobisesime üksteist seina külge kinni ja koju jõudsime, kui Aare oli juba loomad ära talitanud. Tahaksin lapsed laupäeval Tallinnasse kaht uut Eesti filmi vaatama viia. Raha… Näis.
Ja nägingi. Aare andis suure osa palgast mulle – sellega Tallinna-laupäeva teemegi.
Kuna avastasin Reti juures, et mitmetunnise loomipidi hellitlemise tulemusel lõhnan, nagu… lausa haiseks, tuli õhtul pesupäev, kerge koristus ja saun. Helistas mu kallis Kai Türilt – tuleb ka kolmapäeval Soonele – ja armsa kirja kirjutas Ralfi-Reet, huvitava – analüütilisi mõtteid tekitava – Anne-Daniela. Päeva jooksul oli kogunenud ka teistsuguseid kirju – aga need ei tähenda. Kustutatud. Enam ei kehti. Nagu ka PRIA sanktsiooniteade. Kolmandiku sanktsioonist on nad juba kätte saanud – kindlasti vajab Brüssel veel kaht sotti maha kraapimist – ehk siis sel aastal ma toetusi Reede müügi pärast ei saa. Esiteks teeb Reede meenutamine mind nagunii kurvaks. Teiseks olen sellega juba arvestanud. Ja kolmandaks mingu nad persse. Kohe päriselt ja põhjalikult. Kui praegune leping lõpeb, ma ei pikenda seda enam. Tsurr. Atboi. Nagunii keeratakse ka asendusteenistuse kraanid mõne aja pärast kinni, nii et selle eelise eest end koinida lasta pole mõtet. Väga võõras maailm.
Homme tuleb kodune päev ja Aleksander. Õhtul võib-olla ka Karekas tütrega. Ülehomme kaks filmi Tallinnas. Pühapäeval lähme enne laste bussile minekut Margoti juurest läbi. Seda, et ma kõigil neil päevadel neljast tõusen ja võimalikult palju kirjutan, pole mõtet öeldagi. Loomulik ju. Ja nii ongi.