10. märts 2013
8.-10.märts
Lombakas kana on part. Paar nädalat tagasi Raissa sõrakese alla jäänud punane kana on ennast partide hulka sättinud ja seal täiesti rahul ja tegus. Alfa on sunnik. Siiamaale kenasti ühes tükis, reibas, rõõmus, isukas – ja kuidagi naerukil selle ööpäevase libasünnituse järel, mille ta äsja korraldas. Libasimkin ja Nurinöpsik on otsustavalt meile talli kolinud ja lisaks omavahel lepitamatud. Tilberdavad ümber hobuste ja inimeste, kaklevad omavahel – ja meie oma kassid vahivad neid kõutse mornilt. Kustkohast iganes see siiamisigrimigri tuli – Nurinööp igatahes tuletab mulle paratamatult überkokk Ilmet meelde, kes siit mitmesajaeurost kahju tekitades (elekter, laste toit, jalgrattakummid, mahajäetud kraami utiliseerimine) Soome tõmbas ja looma süüdimatult siia jättis. Anne ja Koidu on teda toitnud, meie mitte. Ja nüüd ta mul sabas hilpabki. Mul on temast kahju. Ta ei meeldi mulle. Ja ma ei tea, mida tema ja ülbe Libasimkiniga peale hakata. Eks loodus ise otsustab ühel päeval. Kui uttede huvides karjast eraldatud Jaan kolis viljaaida tagumisse otsa notsMötsaku kõrvalsulgu – kus kõigepealt kartis siga teda ja siis tema siga 😀 – läks ühtlasi müügikuulutus üles ning emand Ilves selgitas:
- Teen väikese selgituse puhta ja mittepuhta kihnu maalamba osas kuna paljud on seda küsinud. Põlvnemise andmeid saab minult, kui kedagi huvitab, võtke ühendust. Kui ma ei eksi, siis siin mainitud Elfriide on Elviine liini utt ja nemad ei ole geeniuuritud. Esiema Elviine on aastaid tagasi toodud Kihnust ja nii tema, kui ta utejärglased paaritatud alati puhta kihnu maalamba jääraga. Vahetasin jäära igal aastal ja suguluspaaritust ei toimunud.
Minu karja lammastest ei lähe ametlikku geeniuuritud maalammaste registrisse need, kelle nimi algab A (Aidi) või E (Elviine) tähega (kõik uttede nimed algavad meil oma ema nime esimese tähega). Elviine ei osutunud geneetiliselt puhtaks kihnu maalambaks. Mis ei tähenda, et tegemist ei ole kihnu maalambaga, lihtsalt nad ei ole ametliku registri lambad. Paljudele see ei olegi oluline. Kes tahab geeniuuritud ja päris tõupuhast, peab jälgima, et nii ema kui isa põlvnemine viib tagasi puhta geeniuuritud algpopulatsioonini ja see tavaliselt avaldus ka looma hinnas. Põlvnemisandmeid saab kontrollida kihnu maalambakasvatajate seltsi registrist.
Elviine ostsin Kihnus lambapidamist lõpetanud vanalt naiselt just villa tõttu (ilus helehall ja inglise sinine) ja ta andis head villaomadused oma utejärglastele alati edasi. Kati sai minu karjast lisaks muudele uttedele siin nimetatud Elviine tütretütre. Selline pikk segane jutt siis tuli. Tore, et järglasi on veel alles ja tulen neid kindlasti vaatama, kui sinnakanti satun. Elviine liini uted olid ühed mu karja lemmikud, lisaks ilusale villale olid nad tugevalt isikupärased ja kanged, nagu õigetele saare naistele kohane Tervitusi villakeradele ja muidugi vaprale perenaisele, kes loomade eluolu eest hoolt kannab!
HEAD NAISTEPÄEVA! - Kati Saara Vatmann Inga, fotol vahib Jaani parema õla tagant Oikuitore – Elfriide tütar – tema järgmise aasta tütar Ketter on Kuuse talu küülikufarmis Heli Künnapase juures. Jaani poolvend Mega on Diana Tarandi noor sugujäär Soometsas. Ajasin asja veel segasemaks, eks Aga Sinu muudestmäädest uttedest on pildil näha Aino, kes vahib üle Jaani – ja Ogalik Jaani tagumiku taga.
Kas kõik said aru? 😀 Kui ma ei eksi, siis Ogalik – ja sealt edasi ka Mantra ja Mantala vist on puhtad. Aga. Mantra ja Mantala isa on samuti Max, nii et geenid uurimata puha. Ja siis? Siis on see, et kuivõrd mina pole järginud nimedepanekut ema esitähe järgi, võib ju nüüd Jaani müües kirjavea parandada – Kaerajaan.
Mis puutub naistepäevasse, siis reede hommikul sõitsin kaheksa ajal Jaanikale järele – liitsime kumbki oma ressursid ja tankimise ajal lobisedes ärkasinmärkasin, kui paak oli täis, seega ajasin Hepas põrsad paaki – aga selgi nädalal on veel nii külm, et on aega põssad tagasi teenida. Homme, esmaspäeval helistan Rey zootehnikule ja palun enda jaoks üks väike kult kuldiks jätta. Kasvatan suguküpseks, teeb oma töö ära ja… nämm. Mis munadesse puutub, siis kanad on nüüd puhkuse võtnud ja Kristo emale tagasiviidavasse süldikaussi oli panna ainult üks muna. Ei hakanud Mäo taga nende väikest valget Bondi eksitama – kauss koos munaga läks postkasti 😀
Jänedal tuli nõia vennatütar Inge Soosaar meile maanteele vastu, ehkki tegelikult oli Ille juurde sõitmine absoluutselt lihtne. Ille osutus väikeseks kuningannalikuks kaunitariks – särtsakas ja elegantne, huumoriks ja efektne. Nagu väike vintske Ema. Vaatas mu teedvalavaid käsi ja ütles – sitked käed, isegi kui randmed valutavad, ajad nende kätega veel palju aastakümneid läbi. Lahkudes asetas ootamatult oma väikesed, aga elus tohutult tööd teinud käed mu näole: ära muretse kortsude pärast – viimne kui üks neist räägib, et oled iga söögiiva oma, laste ja loomade lauale ise teeninud – kaunid kortsud, tüdruk. Kas ma muretsesin? Ju siis. Jaanikal võttis Ille mõlemast käest kinni ja palus, et ta kõigisse teemadesse mängulisemalt suhtuks ega hullumoodi ei süveneks – nii võibki hulluks minna ja lõksu jääda.
Vahakulmusse sõites pidin Ritale pannkookide jaoks rapsiõli ostma, aga Jäneda poest möödudes lobisesime, Tapa selles servas ju poode pole ja Moes oli pood likvideeritud. Teretorekene. Kujunes tervet päeva vürtsitanud õlinali – ostsime selle viimaks koos Ritaga alles Rakveres. Ta enese juures oli suurepärane ühepajatoit. Pärast sööki nurrus Jaanika koos kassi-Kissaga kamina ees, mina selitasin kamin-ahju taga leso peal ning Rita ja Inge uurisid tarot-kaarte. Tore, et nad teineteist leidsid.
Rakveres osutus Kelli ja Kristo uus kodune stuudio osaks lausa vapustavast majast –paekivist erikõrguste osadega mäekünkal kõrguv majesteetlik hoone. Kui mingil põhjusel peaksin ses linnas elama, siis just selles majas. Nende korteris on tohutu saal-tuba ja väikesed toad, saali nurgas köök, viis linnupuuri – ja ma ei taha ette kujutada, mis läks maksma nii selle pinna remont kui kütmine. Oijee. Saali sisustuseks on padjad-väikesed lauad-sirmid-viiruk ja vaimsed püüdlused, mis püüdlejate endiga tükati tuhat imet teeb – nii heas kui halvas mõttes. Ent nad kordavad ja rõhutavad pidevalt, et kõik on alati kõige paremini, iga asi toimub õigel ajal, me kohtume alati õigete inimestega ning miski ei ole juhuslik. Ka mitte see, et naised tõusevad kiiremini ning mehed lohisevad järele. Kuidas just see kellelegi neist mõjub. Kuni Jaanika Kellit tuunis, oli meil Rita ja Ingega Põhjakeskuses lõbus klappimine – oli vaja viia Jaanikale külalistele-pakkumiseks Geiša-kommi – nii sai ta ühtlasi jutusündi alustada väitest, et geiša pole lits, vaid Naine 😀 Rital tuli koguni kaks õli välja, minul jäi pärast noortele pontšikute kaasa ostmist oma pontšikutest kakskümmend senti puudu. Kui see nii naljakas poleks, oleks hirmus. See lõputu sendist sendini venimine. Jaanika õhtu Kaksikleegi stuudios tõi kokku kolmkümmend naist, kestis üle kolme tunni ja oli üks üleüldine õnnestumine. Aga siis algas õhtune kaheraudne jama – just sel ajal, kui Kelli võttis üles kummastavatesse kukerpallidesse sattunud kirjasoorituse, helistas tema kõrval seisnud Ritale tema Eiki ja ütles, et Reporteri tagumises otsas rääkis väga vintis ja endaga rahul t Tallinna sadamas, kuidas ta igal reedel perele raha on toonud, kui palju vabu naisi Soomes on, kuis need ta kohe ära krabasid ja naine õnneks ei tea, aga kuna tööd on nii kohutavalt palju, tulebki nädalavahetuseti purjus olla. Nii… jällegi see Riksu lemmiksõna – nunnu. Kelliga jäid jutud pooleli. Kaevasin ja kraapisin auto hangest välja. Kui läbi udu-tuisu-libeda kolm tundi Jaanikaga koju ohkisime, ütles ta, et õnnetu t on nii sassis nii vaimselt-hingeliselt-energeetiliselt kui üldinimlikult, et ta ongi enda märtriks joonud-luulutanud ega saagi aru, et lastelt ja majapidamiselt röövitu ei kuulu talle, et mehe kohus on nõrgemaid toetada –ta ise oma katkise kolba sees kujutlebki, et on vaene kannataja ning kangelane ka veel. Ja kui ma ei juuri visa tööga ka emotsioonide tasandilt välja viimset mõtet ja mälestust temast, püsib igas mõttes närutamine. On küll nii. Ja on ka nii, et kui sente veeretades – suuremate summade saabumisel maksan sadu rahasid arveteks, aga igapäevasehkendustel tuleb rehkendada kõlisevate kröömikestega – mõtlen kusagil pangas olevale summale, millest võib kunagi saada mu pärand, meenutan endale lapsi, kes tahaksid elusatelt vanematelt päranduse kätte saada. Nähtud neid küll. Mul on puudu tühine sajakas. Selle eest saaks pangalaenust lahti, talus kõik hooned soojustada-esteetiliseks-katustada – aga on täpselt nii, nagu on.
Võtsime Reti juures naistepäevaõhtu veetnud Aleksanni koos Käteka esimese köitega peale, viisime Jaanika koju, jõudsime sooja ootel koju, kus ait-laudas kumas infralamp, mille all Mötsu pakases päevitas, vaatasime igaks juhuks Reporteri äkalõigu ära – pean kollaste võimaliku huvi puhul teadma, mis seal oli. Oli ühes lühikeses lõigus kolm korda valetanud ja vassinud kalasilmadega joodik. Andku kala mulle andeks.
Et Aleksandri tuba oli paarikümnekraadises krõpsus jahe, tuli öine hunnikus tudumaga – lapsed ja kassid kogunesid mu voodisse ning kui kell kümme !!!!!!!!! silmad lahti venitasin, tegi hommikust talitust Aare üksi – keegi polnud poeginud, päike paistis ning mina askeldasin maja puhtaks, potid-pannid oma kohtadele, pesu masinasse. Järgnes koostöö – kuni mina laulsin boksides Shakira laulu Loka Soone-versiooni Kaka! – raius Aare seintesse tuulutusaugud ja ehitas neile ette õhuvoolu suunavad ribid ja luugid – meid assisteeriv poja korjas raiumisprahi kokku ja tõi uueks allapanuks põhu – tall sai uue hingamise igas mõttes. Kevadetulekut kiirendada püüdev Indi tahtis elektriautot välja ajada – ning kasside pärast hakka või fotokat pidevalt kaasas kandma. Kuni uutel aukudel polnud luuke ees, leekisid meie neli pluss kaks õnnetut hulgust sisse-välja, tiirlesid hobuste jalge vahel ning kulminatsiooniks pidasid Libasiim ja Nurinööp lahingu, mida me koos hobustega kopliaial rinnutades vidukilsilmi põrnitsesime ja naersime. Ehkki siiamisigitis võitis, kõndis tema millegipärast sõimeldes naabrite poole. Valge võõras sibas mul võidukalt sabas, sest kuidas ma tema peale ka ei urise – ta ju teab, et… Möh, ma ei teagi, mida.
Lõunasöögitegu külgnes kirjavahetusega, mille juures pidin tunnistama, et endast kirjutatud tekstide puhul, mis minuga miskipärast kokku ei kõlanud olen ka ise nii arutult jauranud nagu praegu ühe mu loo tegelased – täpselt oma enese õpetuse vastu. Fotosid sorteerides-jagades-riputades saatsin palju armastust teile kõigile, kes te seal peal olete…
Pärastlõunal viisin lapsed poodi ja Reeda uut helehalli sportponi vaatama – Renelii jaoks ostetud, imeilusat värvi ja ju teda on siis vaja. Kui saun oli küdema pandud, järgnes talgute registreerimine – Soone talu vägitööd Teeme ära maipäeval on seotud püramiidi, labürindi ja sitaveoga.
Kuni noored olid saunas, kirjutasin telje loole filmist Elavad pildid – saunas naudisklesin vaikust ja rahu, Tallinnas sünnitusmaja üle vaatamas käinud Reti leidis mu Indi vannis mõnulemas. Avastasime tütrega, et nädal ongi jäänud. Juba järgmisel pühapäeval on tähtaeg. Rahu, ainult rahu…
Täna saadan Pärnule Volmeri-filmi teksti, kirjutan Häädemeeste lugu, viin lapsed ujuma ja Jaanika Anne-Daniela juurde, homme pean Petrone Missionäripoosi lõpuni neelama ja tutvustuse kirjutama, ootel failide joru on jälle kümne ligi. Ent mõelda vaid, kui ei oleks. Kui arvutit avades vahiks vastu vaid küsimus – ei tea, mida teha. Ma siin vastan päevast päeva küsimusele, kes kõiki neid faile kirjutab ja labidaid-labasid liigutab – mina. Väga üheülbaline, aga see-eest tõene vastus.
Algab väga külmade öödega, aga sooja südamega nädal.