07. märts 2013
7.märts
Ema-Maa, kummardan Sinu väge, Sinu jõud on mõõtmatu… Alfa poegib jälle.
Eakas lammas ei tohiks nii sageli end kurnata, aga Jaan suutis ta salakesi ära pista ja nüüd polegi muud kui palvetada, et eile õhtul alanud sünnitus õnnelikult lõpeks. Jaani panin müüki – et jälle mingit konveierit ei kujuneks. Pablada ei tohi – Avesta ütleb täna: Tuul sümboliseerib õhku, mis toob elu ringluse ja kasuliku infovahetuse. Samas tekitab tuul tormikeerise, mis hävitab kõik mittevajaliku päev aitab muuta iseennast ja vabaneda sõltuvustest – nii inimestest kui asjaoludest. On järskude muutuste, ajas ümber orienteerumise, läbirääkimiste, vabaduse, ootamatute tegude ja uute alguste päev.
See päev manitseb ettevaatusele negatiivsete mõtete või hirmudega, sest neil on võime realiseeruda ja kõik, millest mõtled, mida usud, saab elavaks. Leia endale tegevus, mis mõtted teisele lainele viib. Päev sobib üksindusse sukeldumiseks, puhastavateks harjutusteks ja meditatsiooniks.
*
Ja päev sobis kella… ah, ma ei taha mõeldagi, mis ajal – paljud polnud siis veel magama läinud – ajal alates Anne-Daniela kirja lugemiseks:
Oh, kulla Kati!
Mul polnud halli aimugi Sinu leheküljest ja kui seda lugesin, siis viskas see mu lausa uppi! Ma imetlen Sinu töökust ja töökindlust! Varem ma mõtlesin, et Sa oled töödega ülekuhjatud, aga nüüd ei saa ma üldse aru, kuidas kõik need toimetused ühe inimese sisse mahuvad. Kümne, siis mõistaksin, aga ÜHE!
Ja peale kõige muu jõuad veel kirjutada! Kujutasin juba ette, kuidas Sinu kõrval lendleb sülearvuti ja püüab tantsupartnerina Sinu liigutustest mitte maha jääda ning vasaku käe klõbistavate näppude all püsida, samas kui parema käe iga sõrme küljes vehivad samal ajal hark ja labidas, haamer ja kaamera ning pann pealekauba.
Ma ei suuda Sind lihtsalt uskuda!
Sügavalt kummardades,
Anne Daniela
Vastasin:
|
Oh kullakene, Su kirja oli nii naljakas ja armas lugeda. Kordan kutset – kui nüüd see külmalaine üle läheb, tule veeda siin päev – suhtled loomadega, jalutad metsas, tütreke näpu otsas.
Hetkel olen kahest torust murelik kuldmuretseja – eile õhtul hakkas poegima mu vanim, mõistagi lemmik utt Alfa, kellega Jaanikal on väga eriline side. Kuna Alfa poegis alles augustis, on see nüüd kurjamoodi vara. Eelmine poegimine oli väga raske, nüüd lõõtsutab ja ägiseb juba 15. tundi. Laulan talle www.tanemahuta.ee laulude rubriigis rippuvaid laule – õieti endale rohkem, et õhku oma hirmuga mitte lollakasti rikkuda. Ema-Maa, suur on Su imevägi, Sinu jõud on mõõtmatu…
Panen Facebooki jääramüügi kuulutuse. Et enam nii häbematult ruttu tiinestumisi ei juhtuks, müün jaanipäeval sündinud Jaani ära. Või vahetan ute vastu. Enne hilissügist uut nokut majja ei lase.
Muretsemise teine raud on üks kirjatöö. Olen oma lugusid luues ülikorrektne – kooskõlastan, käin korduvalt asjal, näitan ette, parandan-täiendan. Sellegagi oli kõik kaunis – suurepärane klapp, süvenev sõprus, sügav lugu otse Kanalist… Ja siis ta teatas, et on nii apokalüptilisel teelahkmel, et tal pole praegu energiat lasta sel tööl väljundini jõuda.
Teretorekene, sellest oleneb minu kallite toit. Tööga tutvunud sõbrad-kolleegid ei näinud ka ühtki põhjust, miks ma peaksin lukku investitud sõidud ja loomkatsed iseenda peal lihtsalt maha viskama ja oma kallid nälga jätma.
Kolmanda muretsemispõhjuse jätsin ära.
Kavatsesin täna seavabrikust kaks põrsast notsMötsakule seltsiks tuua, aga kuna nädalavahetusel läheb überkülmaks, toon järgmisel neljapäeval. Iseendasse puutuvaid plaane ma ei muuda, aga seabeebisid jaroviseerima või kööki tassima siiski ei hakka 😀
No vot – kits on ka kohe poegimas, aga tema pärast ma ei muretse. Ja ilmselt ka viis teist utte – aga nad ei sünnita sedasi jutti, nagu vaene vana Alfa.
Nii et ma siin palvetan.
Viin uude lauta asunud Mötsule kõva sahmaka lisapõhku, et tal külm ei oleks, passin Alfa vaevlemist, valvan lambaid, sest metsas plärtsub mingi võõras koer, kirjutan ühe Häädemeeste naise portreelugu ja reastan ühe romaani lisaliine, mis poolunes tekkisid. Romaaniga on kiire – 1800 maksmata arveid… Ja mind on ka kell kolm tõustes, nagu täna, ikka ainult üks…
Mnjah.
Vot on miski, mille tõttu siit tööde ja Ema-Maa rütmis pulseerimise käest põgenevad mehed sajatavad-süüdistavad-laimavad-halavad lahkudes. Mina maksan arved. igas mõttes 😀 😀 😀
Sooh, viin Indi lasteaeda ja piilun sõbrannat. Täna tuleb Avesta järgi mõtetega üliettevaatlik olla – igasugused kollid materialiseeruvad ja katastroofiplaanid realiseeruvad – niisiis on lillede ja liblikate kujutlemise-joonistamise päev 🙂
Kallikallikalli
*
Kallis Kati,
ära palun nii pikki kirju mulle kirjuta. Hoia oma energiat olulisemate asjade ja olendite tarvis, kasvõi või eelkõige kalli Alfa ja teiste punguvate või mittepunguvate lähedaste jaoks.
Aga mis puutub minu naljakasse kujutlusse, siis see läks veel pisut edasi. Muidugi pidid Sinu baleriinijalad samal ajal ka autoroolil olema ja Sinu silmis pidi olema metsik ja võimas pilk. See pidi olema “Planeet Aa”, aga tegemist pidi olema diptühhoniga. “Planeet Bee” tegevus toimub atmosfääris kauni maastiku kohal, kus hõljub Sinu hingehobu ja Sina lamaskled tema turjal nagu kanapeel, pilk nii rahumeelne ja tüüne, pöördunud kuskile hoopis ära. Muidugi ei jõua ma seda kuidagi teostada, aga pühendan sellise materialiseerumata maali Sulle, Sinu tegemistele ja mittetegemistele (millest ma küll ei kujuta ette kuhu need mahtuda võiksid).
Vabandan veelkord, et ma teie nõiatuurile ei tule. Mul on tõeliselt piinlik, et ma ei suuda praegu seda nii habrast rahu (või pigem vaherahu või hoopis valerahu) rikkuda, mis praegu meie majaseinte vahel väreleb. Sellist jõudu, julgust, ausust ja meelekindlust, mis Sinu igast liigutusest hoovab, ma Sinult just õppima peakski.
Ootan teid väga laupäeval ja loodan olla teile vääriline kaaslane,
AD
Ps. Järgmise nädala keskel lendab mu kaasa Saksamaale nädalaks, misjärel jääb auto minu kätte ja muudab mu mobiilseks. Tahaksin väga tulla neljapäeval tütrega teile ilulema, kui sobib.
Ps2 Sellise ilmaga pole vist eriti raske ilusaid mõtteid endas hoida!
Saatsin Ralfile ja Reedale eilse pildivoo:
Seanss Ralfi-Reeda juures järgnes televõtetele-fuhuudistele-tiinusekontrollile – seega räntsatasin tema kaunisse Ööbiku-uulitsa kottu üsna narmalisena. Õnneks tuli paraadna ees vastu eakas retriiver, keda kohtasin Reeta Piusast koju sõidutades, teda kallistades maandusin mõnevõrra.
Reet palus kõigepealt pendli abil Suurel Vaimul öelda, milline on minu hetke eluenergia vibratsioon. Soovitavast 14 000st oli mul kaasas vaid 9000. Tal enesel pendeldus tabeli kohal 16 000 ja mu tütretibal pisut enamgi. Laadimiseks pani harmooniaenergia allakutsuja mu oma raamatuid-dvd-sid-käsitööd-maale tulvil elutoas mind patjade kuhila kõrvale lamama ja sosistas tasa vaid endale kui pühendatule teada oleva taotluse.
Kui naine asetas üsna mitmeks minutiks käed mu kroontšakrale, tunnetas ta ise kohe elektrivoolu taolist tihedat liiklust, mina aga nägin sipelgaid. Loendamatud väikesed indigosinised sipelgad ehitasid kõrget pesakuhilat. Helendavad okkad turjal rühkisid hästi korrastatud spaleeris üha pesatorni poole. Kui seda Reedale ütlesin, teatas ta, et oma esimesel analoogsel seansil nägi temagi sipelgaid. Lamas lagendikul, vaatas paremale – kuklasepesa, vaatas vasakule, jälle kuklasepesa. Ja järeldas, et talle näidatakse ta eluaegset lõputut rügamist. Kas mulle näidati sel juhul minu või tema rügamist?
Otsmikutšakra laadimise ajal voolas kuumkuldne jõgi südamesse ja tagasi. Võimalik, et taustamuusikas leiduva laineloksumise peegeldusena. Kõritšakra kohtlemise ajal sirutus läbipaistev, aga kindel sild üle kuristiku. Selleks, et asjassepühendatud silda näeksid, istusid sellele mitutliiki linnud. Värvilised ja heatujulised. Püsisid seal seni, kuni kaks halli varssa üle silla kepsutasid. Südamele asetatud käed tõid sisalikud päikesepaistele peesitama. Õrnrohelise ja sinisekirjud rahulikud sisalikud lamasid ringis ja voogasid koos südamega raugelt ringiringiringi. Päikesepõimikule jõudnud käed kutsusid esile palju helevalget liiva, milles väike tüdruk kaevas – teadis, et liiva all on kristall – ja üha kühveldas end selle õrnroosalt kumava kristalli poole. Emakakõrvale asetatud laadivad käed äratasid kilpkonna. Vana mõnus konnalonni sirutas kilbi seest välja esmalt jalad, siis ka pea. Vaatas ringi ja naeratas. Kui Reet läks mu tütrele kööki melonit lõikama, ujusid mu kõhus mitmeliigilised, sinirohelised lillaka varjundiga kalad rütmiliselt ringi. Naasnud reiki-lähedase tehnika meister asetas käed põlvedele – ja kohe näitas end väike orangutang. Pärdikulaps hoidis kõvasti mu põlvist kinni – Reet naeris „ära sõima, ma pole ahv, vaid Madu!“ – ent ahvilaps ei lasknud mul vabalt jalgu liigutada, pidin teda igal sammul koos jalgadega edasi tõstma. Pahkluudele asetatud käed näitasid vana ja väsinud kitse, kes turnis mööda järsku mäekülge ülesülesüles, jalad lõid tuld, kõrvad olid lontis – aga tema aina ronis.
Istuli tõustes avastasin, et parema jala kannakõõlused on lumes ja jääl kahlamisest, pedaalide painamisest, turnimisest ja tassimisest paistes ja tulivalusad. Esikus veerand tunni pärast lahkumiskallistust vahetades tabasid mind vibratsioonitõusule omased külmavärinad – umbes pool tundi olid karvad seljas püsti, käed-jalad judisesid ja silmad ei tahtnud hästi fokuseerida. Ent tunni aja pärast olin suuteline juba kodus mitmesajakiloseid raskusi liigutama ja eranditult igale loomale tänulikult naeratama. Südamega.
*
Ralf analüüsis kohe:
Heia
vastavalt taotlusele ja vahendaja energia tasandile toimub protseduur. Tundub ,et seekord sattusite eksistentsi 4. Tasandile, kus on loomhinged. Seal võib kokku saada ka lahkunute hingedega.Mõlemad on hästi sõbralikud ja abivalmis, kui ise seda oled. Vastavad meeleldi neile esitatud küsimustele, tavaliselt sümbolite kaudu. Kindlasti soovivad nad tasu, annetust. Kuidas maksad eide vaeva või ahvi armu. Vastuse eest võid neile naeratada ja küünla süüdata. Kui sügad ja lüpsad kitse, keskendu kitsehaldjale. Saada see armastus ja soojus, mida jagad oma loomadele läbi lehma või kitse ka hobuste valitsejate-hoidjate neile vaimolendeile, kes sulle oma sõnumi saatsid. Tänu saad jagada neile hingedele ka kujutades Harmoonia energia värvilist voogu – just seda, mis sind hellitas protseduuri ajal. Pane oma puhtad mõtted ja tänu voolama sel värvilisel kiirel sipelgate ja ahvide poole, kes sinuga oma infot jagasid. Ole sügaval sisemises rahus ja naudi seda hetke. Kukesammu pärast tajud eneses soojust – linnud, hobused, sipelgad teispool kõiksuse silda naeratavad sulle sel moel.See on väike ime igas päevas. Kui neid imesid tuleb rohkem, tajud et astud võluri teed. Oled oma elu looja.
Naeratame
Ralf
Keskpäeval tallis talitades sain teada, mis asi on vabastav naer. Ime. Täielik võluvägi. Kass Notsu päevitas heinaruloonil, mida eile ülesmäge kantisime – ja kui Tirts üritas einet võtta, äsas käpaga neiule mööda molu. Issand jumal, ka sina – isegi sina võtad endale õiguse… Oli Ritsika näkku kirjutatud. Natuke põlgust kassi suhtes – fuih, hobuse unenägu! – ja aadellik alistumine. Kui puhkesin selle koomi peale südamest ja valjusti naerma, imbusid talli juurde kõik minu oma kassid, kes parasjagu õues päevitama juhtusid – ja ka hulgused. Järjekordsest mind-puukinud imekokast Ilmest siia jäänud õnnetu valgemustakirju Nurinööp. Elektrit, laste toitu, kraami utiliseerimist maksmata soondunud järjekordne kokaäbar nimetas seda hüljatud kõutsi küll Nöpsikuks, aga nüüd on Nurinööp. Vist on küll juba üsna suurel määral end Anne ja Koidu kassiks sättinud, aga Nurinööp on ikka. Teine on Libasiim. Süsimusta pea ja valgete käppadega väga ilus, poolmetsik ja täiesti hüljatud siiamisegu. Need vennad tulid kah platsi – südamest vallandunud naer tõmbas ligi nagu valgus liblikaid. Ja siis hakkas veel naljakam. Meie nelik oli metslastega suheldes ettevaatlik ja tagasihoidlik. Eks ma ikka kuulen, mis mõnikord pööningul toimub. Ja siis tegi eesel tulnukatele täkku. Samavõrd kui oma kassid võivad hobustele kõrvakiile jagada, tegi Opaal Libasiimule ja Nurinööbile tuule alla. Need panid mööda tanumat omakeeli sõimeldes küla poole. Meie kassid vaatasid neile järele – ja haigutasid päikeselaigus. Aimamata, mida ilma laupäevaks lubatakse. Ma naersin. Mõnuga.
Püüdsin küll Häädemeeste teemasse sukelduda, aga iga natukese aja tagant Alfa sõrakese hoidmine loomulikult süveneda ei lasknud. Telliti paar uut lugu. Rõõmrõõm – kui vaid ootel list jälle nii neurootiliseks ei veniks…
Õhtupoolikul pärast Piretiga nõu pidamist pistsin käe perioodiliselt puhkivasse Alfasse – emakakael oli vaid üks sõrm lahti, emakakeerdu ei olnud – lasin ta õue – kohmakas, aga isukas ja klaari pilguga. Kui Aare töölt tuli, vedasime jäära-Jaani notsMötsaku kõrvale teise lauta. Nii Gerly kui Karekas tahavad alles novembris jäära – nagu minagi – kui FB ei aita poissi suguloomaks müüa, tuleb üsna tõhus täidis sügavkülma. Mis teha.
Une ja väsimusega võideldes vedasime end Raplasse kinno. Hardi Volmeri „Elavad pildid“ on lausa põrutavalt panoraamne ja võimas teos. Minge vaatama. Mina lähen homme ringile Jäneda-Vahakulmu-Rakvere. Ja siis tuleb väga kodune periood – kirjatööd ja poegimised ju. Kalli kõigile.