05. märts 2013
1.-5.märts
Bravo, Birgit! Ma arvan, et Eurovisionile läheb tänavusest valikust sobivaim-õigeim laul. Hõissa, Diana ja Meelika titad! Diana Tarand sai 4,6kilose pojaga maha 2. märtsil Pärnus ja naabrinaine Meelika tõi täna öösel Tallinnas ilmale samuti 4,6 kilo kaaluva tütre. Elasin neile sisimas sügavalt kaasa ja olen nende üle südamest õnnelik. Ja elagu Endla! Käisime Indiga kaht etendust vaatamas – mõlemad puudutasid sügavalt. Vahepealsed päevad on olnud nii tegusad, et pole olnud hetkegi neist aru anda – ja ehkki kõik on väga hästi, kippus eile, esmaspäeva õhtul väsimusest nutt peale, ma polnud suuteline kellelegi ühtki head sõna ütlema ja tükati läks tühjaksrapsituse harjal meelest ära, et olen õnnelik ja milleks see kõik. Hoidsin ennast ja Indit jõuga üleval, et saun jõuaks keset lumetuisku kuumaks minna – olime hommikul viiest – tegelikult reede hommikul viiest ilma hoo ja hoobi vaheta – ratastel olnud, läbi nagu lätirahad ja ilmselt ma ei pidanudki nii väsinuna kohusetundlikult siin tippima. Seda enam, et praegu – nagu sõnastab ka Jaanika – on arusaamatult tumehall, karm ja rusuv aeg, millele leevendust võib oodata kahe kuu pärast. Iga päev essub keegi hinge – kas tahtlikult või teadmata, et ta seda teeb. Iga päev tulevad uued arved – paarisrakendis minu võlgnike teadetega, et ja miks nemad maksta ei saa. Iga pisiasi kergitab pinnale assotsiatsioonid, millest paljud on äähhhh-rubriigist – järelikult vaja läbi töötada. Ega siis muidu meenutataks. Jumal teab, mida tema teeb.
Sain laupäeva hommikul lapsepõlvesõbratar Madli korteris ärgates ja tema arvutiga… pangaülekandeid tehes, issand halasta küll, kursuseõe Inga vahendusel armsa kirja tema klassiõelt. „Tead, Inga, mul oleks Sulle täiesti isiklik palve. Olen seda tegelikult üsna pikka aega kaalunud. Kõlab ehk natuke ootamatult ja ei puutu üldse kuidagi meie praegusesse kirjavahetusse. Ma ei tunne nimelt isiklikult Kati Murutari, tean, et Sina tunned. Sattusin lugema ta mälestuste raamatut ja ka kaunis kurja kriitikat sellele „Eesti Ekspressis“ (see ilmus üsna kohe raamatu järel). Minu meelest oli see kriitika oma ärategemise vaimus ja empaatia võimetuses tarbetult õel.
KULLA EOLA, TEKITASID PEAAEGU KIUSATUSE SEDA LUGEDA, ENT TEADES, KUI KATKI SEE MIND TEEB – JA ERINEVALT PIDEVALT PINNALE VOLKSAVATEST SISE- JA TAGASIEKSKURSSIDEST ON SEE KASUTU PIINLEMINE – SAIN KIUSATUSEST VÕITU 😀
Arvan aru saavat, miks oli Katile oluline mälestusi kirjutada.
KULLA EOLA, SEE OLI MULLE OLULINE SELLEPÄRAST, ET KIRJASTUS PETRONE PRINT TELLIS SELLE RAAMATU ÜSNA KUNINGLIKU HONORARI EEST- EESTI MÕÕTKAVAS. KIRJUTASIN SELLE ÜHE OMA ÄBALIBAEBAABIELU LOOJANGUL – KUI KATSEEKSITUSEABIKAASA OLI TAGASI TALLINNA PAGEMAS, SUVEROMANSS LÄBI. MEHEPOOLIK OLI KÜLL PÜÜDNUD FARMERIMÄNGU MÄNGIDA, ENT JUST SEL PROJEKTILAPSE KIRJUTAMISE AJAL MÕTLES MULLE KÜLGE, SARVED, SABA, SÕRAD JA TUHAT PUUDUST, MIKS MINUGA POLE VÕIMALIK ÜHIST VAGU AJADA. KUI TAL EI ÕNNESTUNUD MINU RAJATUD MUINASMAAD SEGI PEKSTA – MÕTE OLI LOOMAD LAIALI JAGADA, TALU MÜÜA, MIND LINNA KOLIDA JA KÕIK MU LAPSED-LÄHEDASED VÄGAGI OSAVALT MINU VASTU ÜLES KEERATA – PÕGENES VANDUDES, SAJATADES JA MUSTATES – JA MINA KIRJUTASIN, ET TALULE RAHA TEENIDA JA ÜHTLASI TEADA SAADA, KAS JA MIKS MA SIIS NII HALB OLEN, ET… Ja nii edasi 😀
Tean ka, et igaühe elu võibki vahel omamoodi kaunis puntras olla. Samuti on loomulik, et inimene kirjutab mälestusi siis, kui tunneb, et nii on vaja (st mitte tingimata 100-aastasena elule tagasi vaadates ja põhjatut elutarkust järeltulevatele põlvedele jagades). Kindlasti polnud mälestuste kirjutamine (=jagamine) Katile kerge. Põlvkonnakaaslasena ja lapsepõlve algusaastad Pärnus veetnuna oli mul lihtsalt huvitav ja soe tunne raamatut lugeda.
ÕIGUPOOLEST ON PRAEGUSED IGAPÄEVASED KATSUMUSED KARMIMAD KUI MÄLESTUSTES KAHLAMINE. KUI ÜKS LASTEST EI TULE TUHANDEKORDSE KUTSUMISE PEALE – AUSALT, MA EI PANEKS TEDA TÖÖLE… – KROOLIN MÖÖDA TEMA LAPSEPÕLVE, MIS SARNANES SES MÕTTES KÕIGI MU LASTE PÕLVEGA, ET NAD ON MUL ALATI KAASAS JA HÄSTI ELUS SEES OLNUD, JA KÜSIN VESISELT, KUHU LÄHEDUS KADUS. TA NAERATAB… KUI SAAN TEISELT LAPSELT PEA IGA PÄEV LITAKA VASTU HINGE, MEENUTAN KAHT KORDA, MIL TEMAGA JULM OLIN – KORD EI JAKSANUD MA TÄHTVERES OODATA, MILLAL TA OMA LÜHIKESTEL JALGADEL MULLE JÄRELE TUTERDAB, TÕSTSIN HÄÄLT – JA TEINE KORD PAHANDASIN VÄIKSEKESEGA VAHETULT ENNE PILDI TEGEMIST PÄRNUS – SELGE, ET MU KURNATUDNÄRVILINE EBAÕIGLUS JÄI PILDI SISSE… JA NÜÜD MA SIIS AINA KUULENGI, KUI KANGELASLIK ON TEMA, MILLINETOLLINE MINA – ISEÄRANIS PÄEVIL, MIL POOLTEIST TONNI LOOMASÖÖTA MU VALUTAVATEST KÄTEST LÄBI KÄIB, KÜSIN, MIKS TA KORD KUUS EMA TALUST LÄBI EI ASTU, VAID PAAR KORDA AASTAS KÜLALISKANGELASEKS KÄIB. AGA SEDA VIIMAST MUIDUGI SELLEKS, ET MULLE MEELDE TULETADA: SIIRIUSE INIMESELE POLE EKSITUSED LUBATUD – MIS TEISTE PUHUL TAVALINE JA ÕLAKEHITUSEGA ANDESTATAV, ON TEMALE TABU. ÜLEINIMLIKKUS ELUNORMIKS… EILE, PÄRAST VILJAVEDU JA ENNE PÕHUVEDU, KAHE LOO KIRJUTAMISE VAHEL KÜSIS INDIRA, EGA MA OMETI LÕUNAUINAKUT TEHA KAVATSE. KUSSA. AEGA POLNUD. SEEPÄRAST LÕPETASINGI PÄEVA KURNATUSEST NUTULISENA – AGA MITMENDAT PÄEVA KUSAGIL SILMADE TAGA PULSEERIV NUTT EI OSKA VÄLJA TULLA. TÄNA, TEISIPÄEVAL, ON INDI LASTEAIAS, AGA MA EI TAHA KA HOBUSTELE JA KASSIDELE PISARAID NÄIDATA. PEKIS SELLE VENTIILIGA ÜHESÕNAGA.
Ka arvasin vägagi ära tundvat „iga-hinna-eest-tubli-olemise“ vajaduse, mis oli üks üsna ajastuomane püüd, millest me vist keegi ei pääsenud. See oli mulle omal moel lohutav äratundmine. Usun, et teistelegi, kes raamatut lugesid. Nii et – aitäh Katile mälestuste jagamise eest! Kui saaksid selle talle lihtsalt mingil hetkel edasi öelda. Tal on vist vahel päris raske.
Tänuga ja tervitades
Eola
Aitäh, Eola. Tänan kogu südamest. Raske? Reede hommikul kell neli sain soomesigidikult kirja, kus ta teatab, et ei võlgne mulle midagi, rikkusin tema elu ära, olen minevik ja ma ei taha teada, mida mu lapsed ja sõbrad minust arvavad. Kusjuures ma, sooda, ise tõmbasin selle sitarahe endale kaela. Seoses ülemaailmsete palgapäevadega saatsin tollele taurusele meeldetuletuse, et ta lubas mu vanema poja kontole kanda nooremalt pojalt varastatu, võttis omaks vähemalt 900 minult võetud eurot – ning argumente polnud 3000 suhtes. Viimane kiri meenutas, et ta on hoor. Ikka tõepoolest, kogu olemusega. Mille pärast ma nii sita litsi eest nii palju maksin???
Elektri eest tuli seekord rõõmustavalt väike arve – aga sellest enamus pole elektriarve:
Elektrienergia 31.56 €
Võrguteenus 31.06 €
Taastuvenergia tasu ja elektriaktsiis 8.81 €
Maksustatav käive (20%): 71.43 €
Käibemaks 20%: 14.28 €
Viivis: 0.00 €
Arve summa: 85.71 €
Saatsin sellesisulise küsimuse fb-s õhinal Singapuri-pilte riputavale Juhan Partsile – võimalik, et ta on ka vastanud. Midagi.
Palju enam eksistentsiaalselt olulist klaarub omasuguste tegusate mooridega suheldes. Reedel Küülikutel külas käies avastasin Heli õuduseks, et küülikuid murdev Donna on tiine – samas olid meil teineteisele pakkuda mitmed olulised sõnastamised teineteise peeglitena, sellepärast sarnase energiaga inimesed taevalikult geniaalse logistika tulemusel trehvavadki.
Oeh, Katikene, nii kui lahkusite, mõtlesin, et kas Sul enesel ikka on ka keegi, kes Sind täitsa ära kuulab? Sinuga koos on nii hea unustada, et see on vestlus, mitte abisaamise seanss. Poolelt lauselt saan vastused, mida on sel hetkel vaja ja millest saan aru, aga sõnastada ei oska. Tänan Sind! No kogu selle muutuste teema juures on hea sellest aru saada, aga samas vastuseid lõplikult ju ikka ei ole, et kuidas rahu, selgus ja meelekindlus tagasi saada.
Aga eks tuleb see ärev aeg üle elada ja veidi rahulikult oodata.
Ning kogu meie hobustevõtmine ja laienemine ning oma talust ära elatumine – vot ongi see pidev ebakindlus, et ma ei tea, kui palju kumbki meist vastu peab.
Ma olen saanud oma lapsed ja loomad… ja parim, et usun ka, et see on mehe soov soov samuti. Eks meil kõigil on ju päevi, kui ei saa aru, miks-kas-kuhu jne
Nii et tahaksin hobuseid ja palju lambaid… ja äkki veel lapsi… aga ma pean arvestama, et pean samal ajal suutma meest joonel hoida, et ta ära ei väsiks… ise samal ajal rabeledes… ja samas, kui ei laiene oma talupidamisega, siis ongi ülalpidamise küsimus – kogu meie süsteemi ülalhoidmiseks on minu töötamine vajalik, aga talupidamisele lootma jäädes on riskid liiga suured. Oeh, igasugu mõtlemist.
Aga tänu Sinu külaskäigule on mõtted siiski selgemad ja helgemad.
Tänan väga!
Ootan järgmist kohtumist!
Pööravere võiks olla kohanimena hoiatav, eks? mulle helistas sealt mõne nädala eest naine, kes ütles, et tahab oma mehe surma asjaoludest rääkida. Nüüd seal nukumajas – ilus, korras, varustatud, soe ja armas – selgus, et perenaine on ufonaut. Tema teada on Maa tulnukate mõju all, meid kodeeritakse point-laseriga, oleme kiibistatud, meie valitsus on häälestatud meid hävitama – vahtisime Indiga teda jahmunult. Õnneks taipasin, miks ma sinna skisolandi sattusin – minult telliti novell – ja pärast seda kummastavat keskpäeva tiirataaraveres pole midagi juurde vaja mõeldagi. Novell aga on pool sidurivahetust…
Hambaarst osutus elu parimaks elamuseks – kaks ülisügavat auku ei vajanud puurimisel tuimestust. Uskumatu. Jätsin 100eurose arve lahti, sest lisaks ühele minuteatule jäi aprilli algusse veel üks üllatusauk. Indiga Portaalis söömas käies päästis tema isa meid maksehädast – mis lahenes õhtuks kahe ülekandega, millest ühe kohe Madli juures autoaku eest minema kantisin…
Teatrikohvikus maiustades kuulsin proua Ulmistelt, milles kõiges „šamaani“-bitš mind süüdistab, sensitiiv Hanni tahtis kohtumise asemel intervjuu Sigatüüka kooliga telefoniteel teha – ühesõnaga jääb tegemata, iseäranis pärast ootamatut taustainfot, mille sain inimtühjal-jäisel Rüütli tänaval jalutades ainsa hingelisena vastu tulnud naabritüdrukult…
Hanni õpetus on huvitav: Keskendudes ühele oma keha rakule ütleme nõudval toonil häälega:
“MEENUTAGE! ME OLEME SIIN!” “MEENUTAGE! ME OLEME SIIN!” “MEENUTAGE! ME OLEME SIIN”
ja nõnda edasi, kuni me tajume taasühendust kõiksusega, oma taevast taassündi,oma koguolemust
ning võtame tingimusteta vastu uue ajastu kõik energiad.
Ja edasi jätkame taotlusena: OM Maitreja.
OLEN. (NB! Siinkohal on vaja tajuda oma voolavust ja seejärel jätkata.)
Mina Olen. (NB! Siinkohal on vaja tajuda aegruumi milles voolavana ollakse.)
Olen oma Tervik-Kohalolek.(NB! Siinkohal on vaja tajuda oma igavikulist olemist.)
Olen Tingimusteta ARMASTUSE pühas tumo tules. (Nähes oma sisemist pühastumist.)
OM Maitreja.
Palun vabandust kõikide inimeste ja elusolendite tervikolemilt, kellega olen oma kõikides igavikuoludes kokku puutunud, keda olen hukka mõistnud või vääralt kahjustanud oma mõtete, sõnade või tegude läbi.
OM Maitreja.
Palun mulle igavikuliselt andestada kuna ma ei mõistnud oma tegusid.
Palun vabadust teie kõikide käest kui olen teid kuidagi põhjuseta haavanud või teile vääralt valu tekitanud.
OM Maitreja.
Mind juhendagu-juhtigu koheselt ikka ja alati kõik kõiges laitmatuna ning täiuslikult üksnes minu enda Saatus.
Mul läheb alati palju paremini, kui ma seda isekeskis üleüldse oskan arvata.
OM Maitreja.
Ma kutsun koheselt ilmnema oma tervikkohalolu kõiki Valguse voogusid hävitamaks kõiki blokke ja klammerdumisi, mis takistavad mind vabalt voolamast koos Elu Jõega, ületamast ennast igapäevaselt, sealhulgas suheldes teistega.
OM Maitreja.
Mina Olen kes Ma OLEN nimel, olles täielikult kristusteadvuses, ma pöördun oma igavikulise tervikkohalolu poole palvega kaitsta mind, minu vanemaid, kõiki minu lapsi ja nende ema (isa)
koheselt ja täielikult ning alaliselt kõikide ebatäiuslike energiate eest,
OM Maitreja.
s.h. mittevajalike katsumuste, igasuguste ametnike omavoli, igasuguse vaesuse ja ülekohtu, valede ja vassimiste, perevägivalla, omavaheliste arusaamatuste, igasuguste haiguste, parasiitide ning reeturluse eest,
OM Maitreja.
võõrast võtmata, oma jätmata, olles kõikide oma tegude tagajärgedega ja kõige sellega üks mida oman või mida seaduslikult hooldan, väljununa jäädavalt surma ja vana ajastu kõikidest energiatest.
OM Maitreja.
Ma armastan teisi nagu iseennast. Ma armastan iseennast nagu teisi. Olen tingimusteta kõigile, sealhulgas ka iseendale koheselt ja täielikult kõik kõiges igavesti ja alatiselt andestanud.
OM Maitreja.
Ma aktsepteerin täielikult seda, et oma tervikkohalolu väe läbi me oleme suletud kõigi ebatäiuslike energiate eest ning seetõttu me ei pea tundma puudust ei kodus ega väljaspool seda, ei ajas ega ajatuses.
OM Maitreja.
Koos teiste omasugustega on kõik asjad võimalikud. Seepärast aktsepteerin ma tingimusteta seda,
et meie ühinenud tervikkohalolu kui Jumalik vägi on meid sulgenud koheselt ja alaliselt ning täielikult kõikide ebatäiuslike energiate eest.
OM Maitreja.
Ma aktsepteerin ja kinnitan, et meie Peaingel on oma mõõga läbi meid igavesti lahti lõiganud kõikidest ebatäiuslikest energiatest kõikidest anti-kristusteadvuse jõududest, kõikidest valedest ja ülekohtutest ning me oleme saanud jäädavana laitmatult vabaks.
MINA JA SINA OLEME ÜKS.
Jeesus Kristuse nimel ma kutsun
Peaingel Miikaeli täielikku leegitsevat Kohalolekut ning Kali tapperit
kõik kõiges alati ära hävitama kõik ebatäiuslikud energiad,
kõik kurjusejõud, kõik anti-Kristuse jõud ja kõik anti-rahu jõud,
kes meie füüsilist materiaalsust, keha, hinge, vaimu või kõike seda ründavad,
mis on seaduslikult meie hoole all või kes meid orjastavad või püüavad seda teha.
Ma aktsepteerin täielikult Taara-Kali tapperit ja Miikaeli püha mõõka
ja nende elektroonset Kohalolekut kõikjal meie sees ja ümber.
Ma aktsepteerin koheselt ja täielikult kõik kõiges seda kaitset
ja ma tean ikka, alati ja igavesti,
et me oleme alati suletud kõige eest,
mis on väiksem kui kristusteadvuslik täius.
MINA OLEN KES MA OLEN nimel, Jeesuse Kristuse nimel,
me oleme igavesti sedastanud, et Jumala Pitser on meie sees ja peal,
me oleme igavesti sedastanud, et Jumala Pitser on meie sees ja peal,
me oleme igavesti sedastanud, et Jumala Pitser on meie sees ja peal.
Ma aktsepteerin, et see on tehtud sellel tunnil täies mõjuvõimuses Minu, Maitreja,
Taara, Jeesuse, mehe ja naise ning mikro- ja makrokosmose ühtsuse nimel,
kuid siiski Isa, mitte minu, vaid sinu tahtmine sündigu
nõnda kui Taevas nõnda ka Maa peal ikka ja alati ja igavesti.
Aamen
…tulemeid võib oodata juba kahe kuu möödudes…
…kui on süvamõttega täies arusaamises teksti loetud-mediteeritud…
…vahel ka koheselt…
Pisut nukker, et ma selle mantra meistriga ei kohtunud. Mis siis ikka. Armas, et Väike Anne tuli tänaval vastu. Indi oli Citys mörisevatest stammkundedest mõnevõrra ehmunud, aga kui olin nelja ajakirjanikku talle tutvustanud, kuulas ta neid huviga. Ja mulle ütlesid nad, et tunnevad minust puudust, tulevad külla – nagu ikka lubatakse – ja ootavad rõõmuga kaastööd ja koostööd. Ikkaikka.
Ostsime Säästumarketist koertele konte, sest Gunnar on neid nädal aega oodata lasknud. Etendus Nähtamatu maja – Tiina Laanemi ülim õnnestumine – vapustas mind sügavalt.
Pärast hunnitut õhtusööki vestlesime Madliga kella üheni – lobisemiseks nii olulistel teemadel kõnelemist igatahes nimetada ei saa… Hommiku veetsin duši all. Lasin umbes pool tundi endale kaela vett, mis ei täitnud mu enese elumajast paisupaaki, mis ei lõppenud sauna boileri piiratud võimete tõttu, ning aeg ei surunud mu 40 sõltujast kellegi soovide rütmis peale…
Pärast ülekandeid Madli arvutist jätsin Indiisu tema soovil Madliga – ja tallasin avariiohtlikuna Häädemeestele – järsult külmaks läinud öö oli teinud autost kristallsarkofaagi, kui vastu päikest keerasin, pidin keset teed plinkima jääma, enne kui bensukani kobasin 😀 Samal ristmikul libisesin paari aasta eest koos treikuga selga meestele, kes nüüd minuga hoopis teistel põhjustel inkvisitsiooni keeles kõnelevad. Nüüd helistasin Tallinnasse meremessile, sest oli 2. märts ja mu esiklaps sai õhtul kell 11 24aastaseks. Ta ütles, et kuna paadid valmivad, on ta nüüdalanud nädalal Soomes, järgmisel Hispaanias ja seejärel Norras. Isegi kui ta oleks mind kaasa kutsunud mõnda ispaanjasse, poleks ma minna saanud – poegijad, põrsad, kümnekonna päeva pärast sünnitav tütar…
Pärast Madli lapsepõlvetalu pildistamist maandusin Eestimaa uhkuse Sirje juures – kolm ülitihedat tundi taksikutsikate, silmude ja kohutavalt ringleva peaga pereisaga õpetas mulle väga palju ka sellist, millest ajakirjaloos lugeda ei saa. Mu tulevastes raamatutes kindlasti. Pean nähtutkuuldut veel seedima.
Helistas nutune Indi – emmee – just siis, kui tagasi liueldes Merimetsa 82st möödusin – seal on ilus hoovimaja kunagise talli asemel – saabus Soometsa Dianalt sms – 4,6 kilo pojakest tuli ilmale. Näen teda, kui 4.aprillil taas hambaarstile lähen. Margotile kulub lisaks Kalmerile ka Soometsa-sutsak ära.
Madli juures sõime lõunaks parti – ja pärast seda tudusime kõik kolmekesi tund aega. Ärkasin kolme sos-kõne peale – sotsiaalmehed kippusid puid lõhkuma, ei-aitäh, Aare on pärast kolme äraolekunädalat nii tegus ja tõhus, et ma ei taha kedagi siia susserdama. Lelle kandist helistati, et viimased heinad on hallitanud, võiksin pühapäeval sinna uued viia… Ja Saunakülast helistati, et üks koer on näljas, peaksin talle süüa ostma ja teda seal toitmas käima – sest eelmisel aastal ma selle koera haiget peremeest ja tema veel haigemat venda ju potitasin… See ei vii kuhugi. Ei. Ei. Ei.
Viimasel hetkel teatrisse tormates nägime alanud lumetuisuga juba päris nägurit – otsustasin mitte muretseda, kuidas pärast etendust koju saame. Etendus oli pigem performance. Olulisem oli mu enese lapselik õhin tuttavatest – Laine ja Liis-Katrin, Inna ja Rait, Enn ja Ulman – kellega kallistamine ärritas miskipärast tema kaasat kohutavalt – Dvin ja Voll, Uku, Kordemets ja Kulli ja lumehangedesse mauhh.
Kaks ja pool tundi kahlasime koju – Vändra-Eidapere-Lelle liinil ei näinud läbi tuisu, ei aimanud kohati, kus tee on – tulesid tee ääres polnud – huhuu! – olin rooli taha buldooserijuhiks-orienteerujaks nii hangunud, et lummav, kaunis, uskumatuna keset kaost kumav tuledes Lelle kirik jäi pildistamata. Voodisse komberdades – Minni ei ärganudki autost voodisse kandudes – kukkusin kott-unne, ent paratamatult olin pühapäevahommikul taas viiest jalul – seavabarikus on pühapäev tööpäev.
Aaret Kaereperre Kuusiku Anne auto peale viies küsisin ühtlasi vetilt, kes neil emiseid seemendab – õed Sääsed kolmekesi – kas neljapäevahommikuti müüakse endiselt põrsaid – ja miks nädal aega pole kogu tapamassi juures üht kasti koeratoitu saanud.
Pühapäeval kühveldasin kolm ringi lumit – keegi mu lastest käänas kunagi nii -, vinnasin õuest pesud järelkuivama, mis andis võrratu lõhna, pesin põrandad ja tassisin puud. Ei midagi uut. Kui talli rookisin, tuli Tom suurt lumit lükkama – lunisin lumevalli sõnnikuhunniku taha, mitte ette – podises ja jõuras, aga tegi.
Sorteerisin-jagasin fotod ja inventeerisin töödejärjestus jälle üksteist faili ruutpesiti-ristseliti arvutis avali – kauboi-Sirje-neljas-Kaljuste-viies-Laanem-Mis maa see on?-üheksas-Justin-Kersna-päevaraamat… Seda ei tohi täitmata jätta, teeb halba nii lugejatele kui mulle endale.
Kolmapäeval tuleb siia Kanal2 mingit uut Reporteri rubriiki algatama, seejärel lubas Ralfi Reet mu tšakraid laadida. On tuhat põhjust proovida ka. Neljapäeval toon Reyst põrsad – misjärel peame Aarega notsMötsaku uude sigalasse saama – kasti põhjast vajuks ta ilmselt läbi ja kanda saaks teda vaid 4 mehega, aga meid on… mnjah. Ja neljapäeval on Raplas Hardi Volmeri elavad pildid, mis elimineerivad seekord zumba.
Reedel tuleb Jaanikaga maraton Anne-Daniela-Ille-Rita-Kelli juhul, kui kuidagi kusagilt bensiiniraha kombineerub. Mu enese seis on hetkel: elekter 85, pank 250, vili 323, riik 300, elion 33, sidur 400, taluliit 290 ja hambad 100 – millele lisandub teine sama palju. Kolme võlglase poole pöördumine on seni lumme suubunud, neljas üllatas täna meeldivalt. Ka üks ajakiri üllatas 20eurose honorariga. Kuna ma polnud sellega arvestanud, olen ikka rõõmus. Lollakas. Ühesõnaga… Nojah, ja siis laupäeval peaksime Jaanikaga Anne-Danielale külla minema – Aleksandri võtavad reedel bussi pealt Mihkel ja Reti, nii et küllaminek on ühitatav Väljatagusele pojale järele minekuga.
Täna kirjutan Kaljuste lugu ja analüüsin nähtamatut maja. Eile oli täielik ime, et Pärnu Postimees kauboi-tutvustuse sai – päev oli nagu öeldud selline, et kippusin õhtuks lõhkema oskamatusest nutta. Väga oleks vaja olnud. Arved ja tööd, pakases ja tuisus meie kõigi elude eest heitlemine, nullhuvilised, aga seeeest väga tähtsad järeltulijad, kirsina tordil ülinõudlik ja vastikus tujus Indi…
Eile kirjutasin neljast kuueni Pärnule, siis oli laudarahva talitamine, kui Aare oli tööle viidud, sõitsime Indiga Juuru saepurukotte viima – lootuses, et ükspäev need taastäituvad – sealt Kodilasse vilja järele. Vedas, et kaks pohmas selli olid tööle võetud, aitasid täita ja tõsta. Oli miinus kakskümmend ja üldse kuidagi jäiselt apokalüpsikuline. Kodus tagasi, jaurasin dokude-failidega, võtsin aga uusi arveid vastu ja kütsin ahjusid. Siis laadisin koorma maha, viisin Aare hullusti valutava hambaga arstile. Ei tõmmatudki välja, sahtlit hakati otsast korda tegema – sinna nüüd mõnel järgmisel kuul tema palk suubub. Kohtusin maavanema ja Linnaaluste-Aarmaga. Viimane ei öelnud tere. Esimene laotus maakaardina mu ette järsku. Vahel juhtub selliseid asju. Ettekavatsemata. Mis siis ikka, õpime selliseid laotamisi suunama.
Siis rühkisime Raplast Inglistesse, nügisime kaks põhurulli peale – aitäh, papa Haggi! – ja ohkisime läbi sula ja tuisu ja kadunud teede ja olematu nähtavuse koju. Õu nägi välja nagu ulmefilm – tihe tuisk, jahmunud loomad, hanged seljas, hunnik vilja-jahu väravas, sest kaugemale ma seda ennist üksi tirida ei jaksanud, lisaks põhurullid, püramiidiehituse ootel latid, kirveootel ahjupuud, pooleliolev kanaaediku uuendus. Lumi on energiad halvanud, see on nüüd jumala kindel. Ent kui lumi sulab, püramiid ja labürint, sigade aedik ja köögipõrand saavad tehtud – siis tulevad ka uued kulud mu praegu õhus oleva 1800eurose augu kaunistuseks. Võin ju vaadata teist tulpa, kus on võlglaste 1200 ja 900, 1500 ja 1000+x – aga… Kuidas see sealt kätte saada? Taotlus taevasse, jajaa, palved ja alandused – oojee. Tegelik lahendus on ikkagi kaks lugu päevas end läbi praegu ees olevate lugude ammuoodatud romaani sisse kühveldada. Mida te kõik minust tahate… Ma tahaksin, et kogu selle koorma juures vähemalt mu täiskasvanud lapsed osa võtaksid. Eks nad võtavadki. Võtavadvõtavadvõtavad.
Lähen bokse tegema, talli ja uude sigalasse puhast pesu paigaldama, siis koeratoidu järele, Minnit lasteaiast tooma, paari tänast kirjatükki looma… Aga nutetud ikkagi ei saa, raisk.