01. märts 2013
Kai Balode 20+ last ja kolm koera tagakäppa
„Tüdrukud, õhk lõhnab tomatite järele!“ ütleb Kai Balode (60) Türil oma 15 lapselapsest kolmele piigale, keda ta nende viienda korruse kodus hoidmas on, kui tütar teeb medõena Tallinnas mitmeid järjestikuseid valvepäevi ja tema mees on tööl Norras, nagu enamus Kai lapsi. „Varsti on nii kevad, et me paneme väikesed tomatitaimed pottidesse kasvama. Siis on vanaema korteris natukene aega aed. Piisav aeg ja aed, et olla õnnelik. Seejärel istutame taimed maha kas mu kodutallu Rannu lähistel Kaarlijärve ääres – või siinsamas Türil mu sõbranna aias. Igal juhul on hästi.“
Kai talus elab praegu tema kass ja poja pere, ühetoalises poissmehekorteris kogeb riiulitäie elulooraamatute väärse teekonna läbinud naine esmakordselt elus üsna endale elamise võlu. Ta ei pea vajalikuks üle jõu käivat kinnisvara omada, suur osa maailmast on mõnuga läbi rännatud ning lisaks neljale lihasele lapsele ja 15 lapselapsele ka mitu isehakanud last Eestimaale kingitud. Elujõust ja –ihast pakataval hoogsal naisel on vaid üks väike soov: kui vaid jalg alles jääks… Tal on jalaveenide ateroskleroosi tõttu tänavu juba kolm operatsiooni olnud. Õde lahkus siit ilmast selle haiguse tagajärjelt ridamisi saadud insuldi ja infarktiga. Kui vahetatud ja kohendatud veresooned ikka ei funka, tuleb üks jalg eemaldada, aga Kai tahab siin elus veel nii palju näha ja teha – ja jalaga on see igal juhul ladusam kui ilma.
Kalle ja Fedja
Need on kaks meest, kellega mahlakas emand elab. Fedja on kodukäija, kes käib Kaiga kaasas, osaleb tema elus ja liigutab nii reeglipäraselt uksi-mööblit-veekraane, et see on naise jaoks juba ammu tavapära, mitte paranormaalia. Imelik on pigem, kui Fedja end mõnda aega ilmutanud pole. Kargu-Kalle aitab kõndida pärast 18 narkoosiga ja hulka seljatuimestusega tehtud operatsiooni, mille ajal vaimuka väljendumisega naine on nadi olukorda trotsides saanud arste naerutada. Üldnarkoose pole ta, ise medõde ja vetvelsker sellepärast rohkem tahtnud, et mõni hall ajurakk võiks alles jääda – kuidas muidu lugeda ja luuletada, horoskoope arvutada ja ristsõnu lahendada nüüd, mil selleks piiramatult aega käes.
Kai kirjeldab end nii: „Kui vihastan, võib juhtuda, et ilma halvaks pööran. Ees kohvitass – nii pikad ööd ma loen ja vardaid keeran. Olen suure pere esiema: neli last, viisteist lapselast. Ja kolm koera tagumist jalga. Miniad muidu armsad asjad. Ka need, kes poegadest lahus. Raamatud, jalgpall, vormel1, Metsatöll ja muu raske jõmin, mis mind ennastki meenutab. Aed ja lilled, kudumine ja moosikeetmine, seenelkäik ja mullas müttamine, ristsõnad ja mälumängud, hea söök, harva klaasike viskit, poliitika ja History. Ja ongi maailm ümmarguseks hobitatud. Vihkan väiklust ja lauslolle, ennasttäis tölplasi ja rind-ees-trügijaid. Olen pensionär, aga Savipätsi poolt ei hääleta!“
Nende kolme tagajalaga on nii, et tema kahest pisikesest koerast ühel, Wifil on töökorras vaid üks. Naine võttis koerakese ära perelt, kes pisipenile nii hoogsalt peksa andis, et epilepsiahood on tal kõik senised kaheksa koera-aastat peal käinud. Pafi aga on õnnesärgis sündinud – õigemini jääsupis ujunud. Ühel leebel varakevadisel päeval täpselt aasta tagasi läks naine Rannu-mail Tamme paljandi all koos Wifiga Võrtsjärve äärde jalutama ja märkas, et miski sipleb kaldavees jääpudrus. Peopesasuurune kutsikas. Elunatukest päästev Kai sai kannikateni märjaks, liigikaaslase pärast mehiselt kroolinud Wifi samuti – üks koer põues, teine varrukas – nii nad kolmekesi ühist elu alustasidki.
„Arvatavasti viskas keegi „inimene“ terve pesakonna järve, ühel õnnestus imeväel pääseda. Tänapäeval ju vastsündinud soovimatuid loomapoegi ausal-humaansel kombel uputada ei tohi – millisel maainimesel on raha halastussüst tellida ja kõik oma loomad steriliseerida? Veel hullem on lugu lautades, kus toimivad Brüsseli reeglid ajavad mind lihtsalt nutma,“ pühib Kai olukorda kirjeldadeski oma paksude prilliklaaside taguseid teraseid silmi. „Vanasti oli nii, et kui lehm jäi lootusetult haigeks, tõmmati kõri läbi ja lõpetati mahajäänud looma piinad, liha andis veel kasutada. Nüüd ei tohi. Kui päevas 60 liitrit lüpsev õnnetu elukas pikali kukub, jäetakse laudanurka surema – ja kui tal on õnnestunud hirmsates piinades siit ilmast lahkuda, tuleb Väike-Maarja auto. Sigu ei tohi inimlikul kombel kodus veristada – saadetakse hirmsa transpordistressi käes lihakombinaati kisa ja verelõhna sisse, mis talutoodang see niimoodi enam on?
Küll oli see üks ilus aeg, kui mul olid kodus laudas lehmad Kati ja Maasu. Orikas Elmar vaatas lüpsmist pealt ja kommenteeris – magad? kus-mas-magan, kui sa lüpsad!tahad piima? tahan…“
Muna hind üks rubla
Kai on medõde ning palju aastaid ses ametis ka töötanud – Pelgulinna „hullumajas“ põhiliselt. Kui tema neli last olid väikesed, polnud 62rublane õepalk mõeldav, ehkki oma lehmadelt tuli piim, või ja sõir, mida ta suurepäraselt teha oskas.
Naine läks tööle lüpsjana ja õppis ka vetvelskriks, kelle ülesanne oli lisaks kõigele muule ka kultide kohitsemine – üks kuldimuna üks rubla. Enda üle nalja visates ja laulu lastes käis lasterikas ema seda tööd ka küla peal tegemas. Sai mehiseid maatöid tehes nii tugevaks ja vägevaks, et pani vajadusel keskmist kasvu mehe ühe käega maha.
Laste isa jäi töölt tulles Sovtransauto alla ja hukkus. Viienda lapse, keda Kai tookord ootas, viis mees endaga kaasa – laps lahkus viiendal raseduskuul. Ent isa tahtis ka oma lemmiklast enda juurde. Tollest ajast saadik ongi Kail saatjaks kodukäija Fedja: „Ühel õhtul, kui lapsed mängisid ja kõige pisem, aastane Ralf, kes oli isa lemmikpoja, nende seas päterdas, kukkus väikemehele täiesti ootamatult riidekapi uks peale. Õnneks sai ainult sinise jala ja ehmatuse. Loomulikult ei saa üht last teisele eelistada, aga hingelemmikud on siiski – eks minulgi. Ja Ralf kukkus kaevu, jäi auto alla – mida iganes. Ent inglid hoidsid. Inglid ja haldjad hoidsid nii minu kui teiste tollaste emade lapsi, kui emad laste toitmise-katmise nimel tööd rügasid.
Jätsin näiteks kõige pisema koju magama ja jooksin rabaserva lehmi lüpsma. Tõstsin lehmaketid tikuga edasi – ja ämbritega padavai koju tagasi. Kord juhtus nii, et samal ajal kargasid kitsed lahtisest köögiaknast majja, pöörasid hapupiimakirnu ümber, mina ajasin neid hirmsasti põrkides luuaga taga… ja siis saabusid linnast peened sugulased külla…“
Kui seesama poeg sõjaväest naasis ja emaga pool ööd juttu rääkis, ei saanud noormees teisel poolel ööst sellepärast magada, vaid luges hommikuni raamatut, sest riidekapis käis pidu. Uksed õõtsusid ja riidepuud koos ülikondadega kiikusid. Pärast seda ongi Kai juba harjunud, et lukus uks lendab lahti – ja tagasi kinni. Inetult suud pruukiva inimese pihta lendab nõuderestil kuivav veeklaas ning Kai praeguses poissmehe-üürikas on korduvalt veekraan jooksma keeratud.
13aastane tütretütar Rebecca, Kai hingelaps, kes Fedja möllamisi korduvalt pealt on näinud, naerab: „Vanaema ütleb sellistel puhkudel Fedjale: ära jukerda, mina pean ju vee eest maksma!“
Mamma Balode
Võib arvata, et Fedja on Kai kadunud kaasa, kes teda läbi elu saadab. Naine on pärast lesestumist korra küll mehel ka käinud – Lätis. Põhiline, mille ta abielust sai, oli lastest erinev perekonnanimi, teadmine, et kuitahes vahvad vanemad ei korva mehe rumalust ning avastuse, et kui inimese lõhngi ei sobi, ei anna midagi parata ega muuta. Naine pööras ühel päeval oma Läti-koju sisenedes ja teleka ees haigutavat mehikest vaadates lävel ringi ja tuli ära koju ega tõstnud enam kordagi oma jalga sinna. Jäänud on Fedja ja Kargu-Kalle.
„Ma pole saanud papist poiss olla – vanemad on selleks liiga krehvtiste geenidega. Emast, hobuste ratsastajast, on mul pilt, kus ta kübara ja pika sigaretipitsiga sadulas istub, sale ja elegantne ja pisike. Isa oli Magadani küüditatud, põgenes sealt ära, tegi minu ja venna valmis, andis õige asja eest valele mehele – miilitsale, noh – vastu hambaid ja küüditati tagasi,“ muigab Kai. „Ma ise käisin tubli pioneerina aastaid Artekis ja olen sealseid sõpru külastades vabatahtlikult pool Venemaad läbi sõitnud. Kui ma nüüd loen punavanakeste elulugusid, kuidas nad missiooni nimel sisemiselt sinimustvalgetena sunniviisil pioneeriks ja parteisse astusid, läheb mul süda pahaks. Inimesed, olge ometi ausad! Me ju mäletame. Nii nagu tulevikus mäletame ka seda, kuidas praegune valitsus ei suutnud oma riiki ja rahvast hoida – nagu minu enese lastest, on ka kogu rahvast varsti kolm neljandikku Soomedes-Norrades tööl. Vabatahtlikult. Tegelikult tapja-raha orjamise pärast jällegi sunnitööl. Kodust pere juurest minema küüditatud.“
Kai peres on pea kõigil lastel sünnipäevad juuni alguses. Kogu pere koguneb, laulab ja rõõmustab. Üks poiss, kes külalisena elus esimest korda midagi sellist nägi, palus endale sünnipäevaks sellist vanaema, nagu Kai. Ja sai. Kinkis kasumammale 60. Sünnipäevaks sülearvuti, et memm saaks avamaailmaga ühenduses olla. Avamaailmast tulevad mammale pidevad kõned, kus ta teisel pool kõnelejat – kes asub reeglina kusagil Skandinaavias – kõnetab „kallis“. Ja võõrsil teenistuvate laste abiga on ostetud ka telekas ja mööbel poissmehekorterisse.
Kaardid ja purgiseened
„Tütar oleks tahtnud, et elan tema juures – nad on mehega aina tööl ja mina mammana väga vajalik. Aga minu jaoks on viienda korruse vahet ronimine ikka tõeline Tartu maraton. Mul on esimesel korrusel resideerides hea koertega jalutama minnes üksiti raamatukokku põigata ja värsket lugemist võtta. Ma pole eluski saanud nii palju ja mõnuga lugeda kui nüüd. Plikad saavad minu juurde tulla – varsti see tomatitaimede asi ju ka käsil ja… Mis seal salata, ma saan iseendaga päris hästi läbi. Kuni ma ilmaski üksi ei olnud, ei teadnudki. Tore avastus. Hommikul panen endale kolm kaarti, mida päev toob. Sõbrannadele panen ka. Ja mõned kunded sõidavad Tallinnastki minu juurde kaarti panema ja taevakaarti arvutama. Ega ma ise kundedeni mingil moel ei pääseks ka – jalg sureb ja sogab, kuidas sa sellisega pedaale painad,“ arutleb Kai. „Katastroofistsenaariume ma ei hau, aga kui opid enam ei aita ja jalast tuleb loobuda, on kõige suurem probleem seenele pääsemine. Selleta ma ei saa. Seened ise on võrratud. Seenelkäik veel võrratum. On see, mis on. Ma tean, et ma saan uskumatult kõigega hakkama. Olin 34, kui haigestusin vähki. Kuna tundsin end täiesti tervena, tuli arstidel mind üsna vägisi lõikusele-kiiritusele-keemiale tirida – ent ellujäämise hind oli siis ka kliimaks selles noores eas. Organism hakkas tavapärasest kiiremini vananema – ma ise mitte. Ega hakkagi. Nagu kirjutas mulle hiljuti üks lapselastest: ma ei ole üldse kole, kuigi hambaid väga pole…“