01. märts 2013
Teatraalsed nišimehed
Eduard Salmistu ja Kalev Kudu töötavad mõlemad ühel näiliselt edevaimal ja ambitsioonikaimal alal – teatris. Ent kumbki on leidnud vaikse ja väärika niši, milles küntud vagu on aastakümnetepikkune, ebatänapäevalikult stabiilne ja oma kohatises pahelisuseski positiivne.
Vaikne ja väärikas väikelinna seriaalisaadik
„Kutsuge Salmistu, kui teie seriaal vajab lausa või natuke negatiivse tegelase kehastajat!“ tundub olevat Eesti telesarjade maastiku reegel, kui otsitakse kehastajat natuke või päris paha mehe kehastamiseks. Teda ei häiri, et ta inspireerib lavastajaid-režissööre paadunud tüüpide mängijana. Eduard (50) võtab rahulikult ja märgiliselt vastu, mida pakutakse ega hellita 1984. aastast saadik Rakvere teatri näitleja olnuna ülepaisutatud ambitsioone. Lavastada tahab küll – sahtlis on üks humoorikas armastuslugu. Peab vaikselt ootama, kuni see riigiteatri repertuaari sobima loksub – suur masinavärk ei olene ju teatavasti üksikisikute unistustest vaid sotsiaalsest tellimusest.
Pahad poisid on hr. Salmistu kaubamärk. Kui tahes palju kirgastavaid töid näitleja ka teatrilaval teeks – 21. sajandi avalikku teadvusse jäädvustub ta siiski läbi televisiooni ehk siis seriaalide kiiremini-kindlamini-kauemaks. Eduard on „Kättemaksukontoris“, „Kelgukoertes“, „Ohtlikus lennus“ ja nüüd ka uues „Süvahavvas“ mänginud ja mängimas kolemeeste kaleidoskoopi.
„Olen oma armsa eesti rahva ees mänginud tüüpilist pundunud ja mahakäinud kiimakotti, kes püüab kena allüürnikuneiu käest renti nii rahalisel kui naturaalsel moel välja pressida. Ja pahelist isa. Nüüd „Süvahavvas“ kehastatava joodik-füüsiku rolli jaoks palusin kõik osad ette ja kätte, et tekiks panoraam, mis aitab inimsaatuse põhjused ja tagajärjed selgeks sättida. Minu ettepanekut – joodikteadlases on säilinud härrasmehelikkuse rudiment lipsu ja muu nukra butafooria näol – võeti kenasti arvesse ka,“ arutleb Eduard. „Ka „Ohtliku lennu“ üheksandas osas „Päevik“, mis peagi raamatuna sarja täiendab, on mul etendada prükkariks mandunud mehikese tegelaskuju. Igapäevane ja vajalik mõtlemisaine – mispärast mõne kena ja üsna aruka inimesega niisugused asjad juhtuvad. Kuhu jääb väärikus, elujõud ja ettevõtlikkus. Miks mõne isiksuse elus ei juhtu ühel hetkel enam ainsatki head asja. Ja samas – mis üldse hea on? Kellele miski hea on.
Endale olemuselt võõra halva kehastamine tutvustab näitlejale teda ennast. Tänu rollimängudele pole endal vaja kõike proovida. Eks see olegi üks näitlemise võludest – saame elada mitu elu ühes, ilma et oma enese karmat ära sodiks.
Teine küsimus on mõistagi, kas mitte seegi pahapoisitegu ole, kui mängime ja paljundame halba. Igatahes üks mis kindel – negatiivsete kangelaste mängimine aitab tasakaalu, miski ei löö enam rivist, isegi kui seda miskit päris elus kogenud pole. Läbi tunnetatud on.“
Tänavusuvine vabaõhulavastus – Karl Ristikivi Pivarootsis – jõudis avalikkuse ette taluperemehe ja lavastaja naginaga näitlejate palkade ümber. Eduard oli nii lavastuse kui suvega rahul – ja ka siis, kui tasu ikka veel vaid lubati, ka raha asjus rahu ise. Küll saab.
Selline pikkade mõttepauside ja asjade paika loksumise mees ta ongi. Ei kaota ebakõlade puhul pead, mis iganes kakofoonia ka põhjustab. Pärnu endine poliitik ja hooldekodu juhataja Priidu Pärn asutas näiteks projektiteatri Neljas Sein, mis lavastas näitemängu „Õhtust, Leon!“ – sama lugu, mida etendasid Endlas Feliks Kark ja Jüri Vlassov – ent sõit jäi Eduardi endise kolleegi vastutöö tõttu seisma.
„Ma olen täiesti kindel, et see läheb edasi. Ootame ära. Pole vaja rabistada ega sõdida,“ naeratab mees vaoshoitud muiet, mis on samasuguse väljapeetusega nagu mõttepausid – kui huvi on, ootad ära, kui huvi pole, ära üldse küsigi. „Projektiteatrite puhul on minu jaoks olnud huvitav kõrvalt jälgida, kui võimalik või siis võimatu on ühel inimesel ennast mitme tasandi vahel jagada. Meil on selliseid fenomene nagu Dvinjaninov, Ojasoo ja Jalakas, kes suudavad ühtaegu olla nii ärimehed kui lavastajad, näitlejad kui heliloojad. Enamus inimesi aga suudab keskenduda ühele väljundile.
Nii võibki juhtuda, et esietenduse eel avastatakse – promot polegi tehtud, rahvas ei teagi teatrisse tulla. Äsja just nägin, kuidas näitlejad seepeale ise ja omal algatusel tegutsema hakkasid, oma vahenditega reklaamklipi filmisid, plakatid tekitasid ja levitasid…“
Samas kinnitab Eduard, et teatrid enam näitlejatelt sunnismaisust ei eelda. Kui varasematel aegadel ei nähtud hea meelega, et koosseisuline artist väike- ja projektiteatrites osaleb, siis nüüd on pigem vastupidi. Riigiteatri juhid on rahul, kui näitlejatel on värskendavalt mitmekesine töö ja täisväärtuslik rakendus. Sel kombel esindavad nad ju ka oma emateatrit, luhvtitavad iseennast ning on rahulolevatena võrreldamatult loovamad-lehvivamad kui ooterežiimil tiksudes.
Peagi 30 aastat Rakvere teatris töötanud mees ei kipu ei kuhugi suurlinna ega välismaale pikemaks ajaks imet vaatama ega endale olemuselt sobivast korterist eramusse. Tema vaikse väärikusega sobib väikelinna rütm. Ja maiste tööde kohta ütleb ta siiralt, et peale puutöö neid „päris meeste töid“ ei mõista ega isuta.
„Oma puutöö ja erapinna tunde tarbe saan rahuldatud suvekodus Prangli saarel. Kuhu ma muide sel suvel ei jõudnudki. Saarel asuvasse suvilasse tuleb ju ekstra sõita ja pikemalt jääda ning ükski juhuslik mööduja, kellel pole midagi teha, ei maabu samuti seda sinu juurde tegema,“ muigab Eduard. „Kui maailmas peaks juhtuma midagi sellist, et näitleja amet kui niisugune ära kaob, peaksin hakkama oma poolesajandilise elustaaži juures uusi oskusi õppima. Peale näitlemise ma midagi eriti ei oska. Ja samas seda ju polegi nii vähe. Ning seda kannapööret, mis teatri maa pealt kaotaks ei kujuta ma ka ette.
Teater oma siin-ja-praegu efekti tekitamise võimega, samastumisvõimaluse pakkumisega, asenduselude võimaldamisega ning kujuteldavate pahade – ja heade – ja uskumatute sündmuste loomisega lubab piiramatuid kogemusi ja läbielamisi ilma toolist tõusmata. Nagu sportki. Vähesed teevad, enamus tahab vaadata ja samastuda…
Mis puutub Tallinnasse, siis see on nii kalk ja kalestav keskkond, et mulle piisab seriaalide võttepäevadest – ja armastatud Margotist, kes elab pealinnas. Tutvusime temaga, kui ta oli nukuteatri grimeerija, nüüd teeb ta sotsiaaltööd ja sümboliseerib minu jaoks parimat osa Tallinnast.“
Eduard kinnitab, et ei läinud lavakasse ei-tea-mis edevusest ega ihast õilsaid kangelasi mängida. Hoopis juhuse tahtel, sest sõbrad läksid ja tema sai sisse, nagu see ikka trehvab – ja mängima just neid karaktereid, keda vajadus ja saatus lavastaja vahendusel ette seavad. Seepärast võtab ta rollipakkumised kui Märgi ja Õppetunni enamasti ikka soojalt vastu – kuitahes paheline ja silmnähtavalt haisev mõni läbi tunnetatavatest tegelastest ka on.
„Minu meelest on väikelinnade teatrite tähetunnid kuidagi erilisemad ja igavikulisemad kui metropoli mürasse mattuvad šedöövrid. Provintsi pärlitest meenuvad lisaks meie „Libahundile“ kohe Pärnu „Tõlkijad“, „Soo“, „Metskass“ või Vanemuise „Mõrv katedraalis“, „Faust“… See näitab, et väikelinna riigiteatris on täiesti tavapärane see õnnelik juhus, et repertuaarivaliku protsendid ja proportsioonid, sotsiaalne tellimus ning tegijate tahe ja tulemus kohtuvad kuldlõikes,“ teab mees, kelle peas, südames ja kodusel kirjutuslaual küpseb leebelt koomiline armastuslugu. „Millest muust kui armastusest ja-või Armastusest kõik lood ja laulud ikka räägivad. Midagi muud pole ju selleta olemaski.“
Arukalt nukra pilguga mees, kelle naeratus muudab üllatavalt kogu tema olekut, kinnitab, et ehkki kannatlik, polevat ta sisimas nii malbe midagi: „Üks õel küsimus või silmavaade – ja ma oleksin viisakalt kummardades lahkunud. Me pole siia ilma tulnud ja omavahel kokku saanud selleks, et halba teha – me võime seda mängida ja katsetada, et mitte iseendas tegelikku looma lahti lasta – võimaldame vaatajatele kahjutu viha ja vastikuse tunnetamist ja seeläbi puhtaks põlemist – ja kuhjunud pingete leevendamist läbi selle, et võtame löögi oma professionaalse mina-poole peale.“
Kalev Kudu kosub come-backiks
„Olen alati tundnud olemuslikku huvi ja tõmmet alade vastu, mis manipuleerivad inimestega nii heas kui halvas mõttes. Ajakirjandus – pigem halvas – ja teater reeglina heas mõttes,“ kinnitab Tartu Ülikooli tudengiteatri juht Kalev Kudu (52), kes lisaks lavastamisele-kujundamisele ja teistes riikides õppimisele-töötamisele-õpetamisele kavatseb lähiajal ka näitlejana lavale naasta. „Saatus on teinud kõik selleks, et ma püsiksin kenasti teatri juures ja just täpselt oma nišis. KGB ja sõjaline algõpe peletasid mu žurnalistikaosakonnast akadeemilisele puhkusele ja rettu – teatrite, just dünaamiliste, vabade ja värskete väiketeatrite juurest pole mind aga viimase poole sajandi jooksul miski ega keegi suutnud eemale tõrjuda.“
Harrastusteatriteks klassifitseeruvate koosluste juurde jõudis Kalev pärast Tallinna Pedagoogilises Instituudis näitejuhiks õppimist ning Tartu Ülikoolis ajakirjandust õppides Vanemuise draamastuudios tegutsedes. Jaan Toomingat peabki mees oma olulisimaks õpetajaks-eeskujuks-julgustajaks, tänu kellele on härra Kudu julgenud sõnastada sedavõrd radikaalselt riigiteatrite kui konveier-kombinaatide vastase teksti nagu üliõpilasteatri manifest. Tartu Lasteteatris selle algusest lõpuni näidelnud, Võru kooli- ja harrastusteatris osalenud mees on suure põlemise ja vaimustusega lavastanud ja mänginud, tõlgendanud ja edasi arendanud Beckettit ja Strindbergi, Mrožekit ja Dostojevskit, Vahingut ja Mehis Heinsaart.
„Kõige enam on mind värskendanud ja mõistagi ka finantsiliselt vee peal hoidnud – Tartus makstakse meile juba viis aastat 140 eurot kuus ja kultuurkapital toetab ka nii-ja-naa-üle-ühe-kahe – võõrsil lavastamised ja mängimised. Ehkki ka seal võib juhtuda absurdseid fiaskosid. Näiteks lavastas üks pisike pime teatraal Soomes muusikali, mille mina lõpule aitasin viia – aga mitte kellelgi ei olnud meeles reklaami teha. Niisiis ei leidnud rahvas seda üsna õnnestunud ja erilist tööd üles, saalid jäid tühjaks, rahad saamata – ja mina jäin seetõttu ilma oma ilusast noorest pruudist, kes mind vaesena nii palju ei armastanud kui rahakana oleks armastanud…“ muigab Kalev. „Hoolimata sellest, et mu lapsed on näinud väga lähedalt ja veenvalt, mida tähendab niši-tegutsejast teatraali elu, pole samas nemadki sellest vääramatust saatusest pääsenud.
Poeg elab Nele-Liis Vaiksooga, tütar sõidab Albioni saartele performance’i-kunsti ja fotokunsti õppima. Ostsin talle sinnasõidu pileti, ehkki mu meelest on tema valitud nišš veel hullem riskibisnis kui mu enda oma. Ja mul enesel on õnnestunud oma elu sedasi korraldada, et ma ei riski õieti millegagi.“
Teatrimees elab ühetoalises korteris Tartu Pikas tänavas koos kassiga, keda aegadel, mil peremees Norras, Soomes, Valgevenes või Filipiinides loob ja lehvib, hooldab tütar või päästeteenistujast sõber. Kalev itsitab, et Valgevene kolleegidega on kasvõi sellepärast kena koostööd teha, et valgevenelannad – tänu ette jäävatele rabadele mongoli-tatari ikkest erinevalt suurvenelastele pääsemisele – on maailma kõige ilusamad naised. Poissmehe elu elav intellektuaal arutleb, et võiks ju veel oma asjade korralduse ümber seada ja noore, nii 25aastase – nojah, see on ehk palju tahetud ja 30+ oleks kah ok – kaunitari koju tuua, ent ta tundub endale nii radikaalse muutuse jaoks juba vanavõitu olevat.
„Olen viimastel aegadel end harjutanud alkoholita eluga – viin hakkas segama, loobusin täielikult, mispeale alguses oli väga veider nii külas käia kui mõtlusega tegelda – ka füüsiliselt oli üsna ränk aeg. Meenutagem, et Mattiiseni, Ehlvesti ja Vahingu viis järsk loobumine ju sootuks minema… Nüüd olen jõudnud uue ärkamise ja eneseavastuseni. Mees tahab taas lavale. Kuna ta on perfektsionist ning roll, mida tema ambitsioonid ta mängima viivad, eeldab ohtrat tantsu ja lavaliikumist, peab ta veel usinasti ujuma ja jalgrattaga sõitma, et saada korda kapitaalselt lapitud pahkluu, millele sõbra juures talgutel palk peale kukkus. Trotsi tal selle ülesande täitmiseks jätkub.
„Eks mu üliõpilasteater ole samuti suuresti trotsiteater. Olen olnud alati kombinaatide vastu. Televisiooni ja interneti poolt nivelleeritud maitse järgi joonduva riigiteatrite keskmise massimaitse teatri vastu olen olnud. Sellepärast olengi nüüd juba aastakümneid kuulunud avangardistlikesse teatrirühmitusse, kus lõõmab vaba mõte, mängitakse äärmiselt põnevat materjali kohati vägagi tavatus võtmes,“ kinnitab Kalev. „Üliõpilaste jaoks rahuldab teater ühest küljest eneseväljenduse tarvet. Teisalt annab ainepunkte. Kolmandaks inspireerib sageli teise hariduse juurde triivima. Kolmandik Viljandi ja kolmandik Tallinna teatrirahva taimelava praegustest kursustest koosneb minu õpilasest, kes on uue eriala valinud. Mõned juba töötavad teatrites, aga ka vabakutselistena – näiteks Kerttu Moppel.”
Kalev möönab, et tal oleks kõrvale vaja maiste tasanditega tegelevat produtsenti – nii nagu moodustavad tandemi VAT-teatri liidrid Aare Toikka ja Tiina Rebane. Produtsent peaks võimaldama turvatunde ja loomevabaduse ning vaimsele juhile Kalevile jääks võimalus mööda võõraid maid rännata ja oma etendustesse suvalt soovitud lahendusi ja näitlejaid tuua.
„Jah loomulikult on mul ka suurte lavade ambitsioon täiesti olemas. Olen suurtes teatrites lavastanud ja mänginud ka. Mu pakkumisi on sealt tagasi lükatud. Ja mõned ettepanekud on sealsetel ootelehtedel-töölaudadel – hoidkem pöialt, et õnnestub,“ loodab Kalev. „Maailma on vaja kunsti ja kujundeid, mitmekihilisi sümboleid, tantsu ja muusikat ja riukalikku sõna – et teist-moodi tegelikkus rikastaks ja tõlgendaks kõigest-tegelikkust.“