28. veebruar 2013
27.-28.veebruar
Kui eile hommikul jälle auto ainult seinast käivitus, meenus Ants Johansoni nali ühel ammusel külmal talvel – Balti kett moodustatakse nii, et garaažile lähim auto on akutpidi seinas, tema küljes järgmine, siis järgmine… 😀 – ühtlasi sai selgeks üldsemittenali, et tuleb uus aku osta. Sidurivahetuse arvet alles ootan. Mis muudab mu andaluusimise järjest küsitavamaks – kohe tulevad ju kevadised ehitused peale – kuitahes ökoratsinoomselt neid ka sooritada, väljaminekud ikka. Tuleb uue vilja vedu ja koolialgus – mille puhul Indi loodab läpakat. Ja nii edasi. Aina tuleb. Väljaminekuid. Võimalik, et mu äraolek ei sobiks loomadele ja kodukorrale. Miski ettehooldav kotermann igatahes siin sodib. Või siis pigem joonistab halba ära hoidvat mandalat.
Kui Reet oli meelde tuletanud, et lastele antud andaluusimise lubadusest olulisem on edenev kodu, täis kõht ja tärkav kevad siin ja praegu, libisesin Justini Eestist sujuvalt Montreali deemonitesse. Küll mul on hea elukutse – raha eest nii heade asjade lugemine 😀
Tõime Indiga viimaste eurode eest lauta kraani, käisime rahvakoolis Ralfi-rahvale tere ütlemas ja õhtune talitus oli juba koos Orissaare-Kaljuste perega
Tegime sooje võileibu, vestlesime – ja olime mures Aavo peavalu pärast. Hommikuks oli selge, et see polnud migreen, vaid kõhunähtudega viirus. Kuna meil on ümberringi nii palju seda olnud, otsustame selle vastu juba resistentsed olla. Aitäh.
Täna koristan ja pesen pesu, kirjutan Maria teksti – kui jõuan, sukeldun viiendasse faili, kui mitte, teen seda pühapäeval. Diana polnud eile veel sünnitanud, seega kohtume temaga ilmselt reedel pärast hambaarsti ja enne Laanemi etendust Pärnu sünnitusmajas 😀 😀 😀
Vastuseks Mariale – miks paljud ilusad ja loogilised projektid edasi lükkuvad – ja Dianale – miks ta nii kaua oma pojakest üle on kandnud – ja mulle ja sulle ja meile kõigile:
Väikese Ingli sõnum 28. veebruariks:
Küll mina olen nuputanud viimastel aastatel mingite seikade ja suhete üle oma elus. Et miks üks või teine asi ei lahene ega selgine kuidagi. Pusin ja pusin. Ja siis jälle loobun, sest mõtted jooksevad ummikusse.
Õnneks ma tean seda, et kui ei lahene, siis ei ole aeg veel küps.
Tean ka seda, et kui esitada küsimus, siis sellele tuleb alati vastus. Alati. Selgus tuleb – ja just siis, kui kõik ümbritsev on ka valmis. Kui inimesed ja sündmused meie ümber on jõudnud just õigesse etappi ja nihkesse.
Minu elus on alati olnud palju loomi. Ikka väga palju. Küll kasse, küll koeri. Hiirtele, siilidele, kährikutele, rebastele- kõigile saab ühe hoolega süüa panna ja südames head soovida.
Ma lihtsalt armastan loomi, olenemata nende soost, tõust või funktsioonist meie ühiskonnas.
Võtan loomi täpselt sellistena nagu nad, mõtlemata kunagi sellele, et nad võiksid käituda kuidagi teisiti.
Aastast aastasse olen näinud, kuidas kodutu, haige ja hüljatud loom saab uuesti terveks, kogub ennast, sobitub seltskonna ja inimestega taas.
Kuidas armastavas keskkonnas muutub loom päev päevalt selle keskkonna nägu. Jäädes oma loomult ikka selleks, kes ta on, aga muutudes samas ikkagi ka soojemaks, usaldavamaks ja armastavamaks.
Näidates rohkem oma emotsioone, tundes ennast vabamalt ja turvalisemalt.
Ma võin vahel tundide kaupa olla loomade keskel, neid jälgides ja iga kord üllatudes, kuidas ka loomad on pidevas arengus ja täpselt sellises suunas, millises keskkonnas nad on ja kes neid ümbritsevad.
Loomade keskel olles ei ole ma kunagi mõelnud sellele, et üks või teine loom võiks homme käituda kuidagi teisiti. Võtan neid sellistena, nagu nad on.
Ja siis ühel päeval taipasin. Väga selge arusaamine tuli hetkega.
Need olukorrad ja inimsuhted minu elus ei saagi sujuda. Sest nende suhtes on ikkagi olnud ootusi. Ootusi, et nad muutuks, oleks teistsugused. Ootused ei ole olnud suured, aga ikkagi on need ootused olnud.
Kui inimene püüab kinni selle, et talle on pandud ootus olla teistsugune, siis ta muutub ebakindaks.
Ta ei pruugi seda kunagi kuuldagi, et need ootused talle pandud on, aga need jõuavad temani energeetiliselt. Ta püüab kinni kõrgendatud ootused. Ja need löövadki inimsuhetesse mõrad.
Olukordadesse mõrad.
Pärast seda selget äratundmist oli mul tunne, nagu oleks tohutu koorem õlgadelt võetud. Ma tundsin, et olen vaba millestki, mis mind kaua piinanud on. Ma sain nii selgelt aru, et olen kandnud koormat, mis on täiesti mõttetu.
Ja oh, milline kergendus/ kergus siis saabus.
On selge, et kõik inimesed meie eludesse ei sobitugi, ei hakka kunagi sobituma, aga ega neid vägisi panegi sobituma.
Mis/kes on määratud sobima, see sobib aja jooksul ise, kasvades armastavas õhkkonnas, kus puudub pinge vastata teise ootustele!