26. veebruar 2013
26.veebruar
Tänu autole – aku oli koidikupakases jälle surnt – nägin silmast silma Margotit ja Reeta. Aitäh, Mitsubitsu 😀 Margotil saavad peagi paberiteta, aga puhtad bernhardiinid loovutusikka. Sebastiani ja Aigi lapsed. Paberiteta spst, et ema oli plaaniväliseks pesakonnaks ametlikult liiga noor. Väga erilise värvusega. Paberid teeksid nad praagiks – lihtsalt koertena näevad jumalikud välja. Ühel poisil pole paremat, ühel tüdrukul vasakut prilli – ja kahel beepsul on valgekirjud kõrvad 😀 😀 😀
Margotil olid väikesed tervisemured – nagu meil kõigil – leidsin talle seletuse ja lohutuse – meile kõigile:
Väikese Ingli sõnum 26. veebruariks:
Kevadeti me hakkame kodus sättima ja värskendama, justkui ärkame talveunest.
Sama tahab ka meie organism, kevadist suurpuhastust.
Inimene on osa loodusest ja mida rohkem loodusega ühes rütmis hingata, seda mõnusam ja kergem see hingamine on.
Lisaks organismile tahab nüüd puhastamist ka meie vaimne pagas, meie mõtted ja tunded.
Kõik „riiulid“ tuleks üle vaadata, hoolega sorteerida ja ebavajalik ära visata.
Jutt on nii inimestest Teie ümber, kui Teie väärtushinnangutest. Teie arusaamadest, Teie vajadustest ja ennekõike sellest, kas Te olete rahul sellega, mis neil riiulitel on.
Nii nagu koristades osa meist ei raatsi midagi ära visata, nii on see teiste jaoks väga kerge.
Siin tulekski leida tasakaal. Mitte alles jätta liigselt vana ja mitte liig kergelt kõike ära visata.
Mis puutub inimsuhetesse, siis enamus meist paaniliselt kardab üksi jäämist. Suhetes ollakse ka siis, kui need on muutunud ängistavaks agooniaks ja ajavad hullumise piirile.
Nii klammerdutaksegi olemasoleva suhte külge, sest üksindus tundub veel jubedam.
Ollakse selle mõtte küljes nii kinni, et unustatakse ära üks peamisi mustreid elus: loodus tühja kohta ei salli.
Kui me jäämegi siin elus mõneks ajaks üksi, siis ainult selleks, et saaksime hinge tõmmata. Mõelda rahulikult, et keda ja mida oma ellu üldse vajame ja siis tuleb ka uus inimene. Vana läheb selleks, et parem tulla saaks.
Üksinduse kartuses tihti vahetatakse partnereid ka n.ö hoo pealt. Kohe ühest suhtest teise, siis ei ole hirmu, et üksi.
Ja nii jääb vahele vajalik hingetõmbepaus, aeg iseendale, et mõelda ja rahuneda ja lasta asjadel settida.
Ühel hetkel päästjana tundunud uus suhe on mõne aja pärast samas seisus, mis eelminegi, sest kõik on läinud hooga sama mustrit pidi. Ja siis juba on masendus kerge tulema: mina ei saagi omale kunagi normaalset suhet, kõik jooksevad ummikusse.
Kui süüa üksteise otsa täis kõhuga mitu erinevat magustoitu, siis ei tunne enam nende head maitset ja ei oska võrrelda, mis enim maitses. Isu peab olema selle järgi, siis maitseb paremini.
Nii võiks olla ka inimsuhetes. Kui tekib isu, siis tuleks tasahaaval, mõistlikult nautida. Mitte üle „süüa“. Siis tuleb isu selle järgi ikka ja jälle ja on nauditav.
Inimsuhted ei ole kunagi kerged, see on selge ja minu eelnev jutt ei ole kindlasti mitte juhendiks vaid nägemus ja soovitus, mida proovida võiks.
Aga tulles tagasi kevadise suurpuhastuse juurde, siis vaadakegi, kas Teie riiulites on midagi, mis vajaks välja vahetamist või mitte. Paljudel võivad olla nad aastaringselt korras hoitud ja miski ei vajagi korrastamist. Paljudel aga võib seal olla palju tühjust, paljudel iidvana aegunud kraami ja paljudel hirmuga täidetud tühje purke, mis tuleks magusa armastusemoosi vastu välja vahetada.
Hääd tuulutamist!
/©Väike Ingel/
Ps. Meenus, et Reedal pole enam koera – kutsu ta kutsusid vaatama – see kirjumirju sassisvärvusega poiss läks mulle väga hinge. Panin talle mõttes nimegi – Sürr 😀 – palun mind mitte uksest sisse lasta enne, kui viimne kutsikas ära müüdud!!!!!!!!! Seda mõtlesin nüüd väga tõsiselt!!!!!!!!!!!
Mind kutsuti kestvusratsutamise koolitusele.
Üks neiu soovis siia ratsutama tulla – aga mammid on ju tiined.
Äkki on see kestvuskutse märk? Vaatame, mis saab, kui mammid maha saavad…
PP sai Tuulepealse maa arvustuse. Viies fail sai suure jupi teksti vahele. Homme tuleb Orissaare Maria, reedel-laupäeval Pärnumaa kohtumised ja lood – seega on aeg end töölauale avatud failide alt välja ja läbi närida – kasvõi magades ja nuttes.
Hobused möllavad ja mängivad, nagu polekski tiined. Kevad on õhus, tahaks ka puhata ja mängida…
Ja minult telliti novell, mis aitab vähemalt pool sidurivahetust ära maksta – kusjuures teemal, mille aines on mul juba mitu aastat olemas – oo kuninglikku sünkrooni – aitähaitähaitäh 😀 Taanis töötav naine, kes korra juba üle lasti, lasti taas üle – aga ta on juba jalul ja teel edasi. Tubli!
Päeva lõpetuseks pakun lugeda ühe noore mehe kogenud ja kirka teksti:
Vau, ma saan hingata jälle
Nii nagu paljudele eestlastele, oli ka minu ammuseks unistuseks veeta Eestimaine külm ja pime talveperiood päikeselises ja soojas kliimas (kus on võimalik ööpäevaringselt T-särgi väel ringi liikuda). Ma usun, et selline unistus tekkis mul umbes 7-8 aastat tagasi, kui ühe endise kursavennaga lõunatasime ning tema suurtest ambitsioonidest rääkisime. Üheks nendest oli luua firma, mis lubab tal talve palmi all veeta.
Veel sel hetkel ei osanud ma ette näha, kuidas mu elu kulgeb ja missuguseid võimalusi mulle pakub. Kuigi ma olen iseendale tööd pakkuv väikeettevõtja olnud juba 2005. aastast alates, ei saanud ma esimestel aastatel sellist luksust endale lubada. Nüüd saan seda lubada, soovi korral ehk isegi mitu korda aastas, kuid minu suureks üllatuseks on hoopiski minu soovid nüüd muutunud.
Päikest võib ka liiga palju olla
Päike on ilus ja soe, eriti Eestimaal, kus selle soojendav paitus paljudel näo naerule toob. Ehk on see minu ettekujutluse vili, aga mulle tundub, et päikeselistel päevadel on ka ümbritsevad inimesed rõõmsamad, sõbralikumad ja õnnelikumad.
Siiski võib päikest ka enda jaoks üle doseerida. Ehk ongi Eestimaa päikesel meie jaoks nii positiivne mõju vaid seetõttu, et näeme päikest nii harva. Kas olukord oleks teistsugune, kui päike lõõskaks siin 12 kuud aastas ja 12 tundi päevas? Selle kindlaks tegemiseks ei olegi kaugele vaja minna – piisab 12 tunnisest lennust suvalisse Aasia riiki ning vastused ongi käes.
Kui ma esimest korda Aasiasse lendasin, ehmatas mind kuum troopiline niiske õhk, mis lennujaamast väljudes sõna otseses mõttes vastu nägu lajatas (kes on käinud, teab hästi, millest jutt käib). Nagu kuum sein, mille sisse ronime. Korraks läheb nägu naerule, aga sõltuvalt sellest, mis parajasti seljas on, hakkab higi nirinal mööda selga alla jooksma 5 sekundi või 5 minutiga.
Nüüdsest alates algab põnev jaht jahedusele. Just nii, nagu me Eestis päikesepaistelistel päevadel päikest taga ajame (nihutame oma tooli ikka nii, et rohkem ja kauem päikest saaksime nautida), jahivad paljud turistid (mina olen üks nendest) Aasias varju ning jahedaid ruume. Mõnikord tekib isegi küsimus, miks ma siia kannatama tulin?
Hea on, kui saame koguseid ise valida
Mulle meeldib elus tasakaal ja võimalus valida äärmuste vahel, ning soovi korral koguseid doseerida. Kui on magusaisu, lähed ostad karbi šokolaadi ja pistad nahka. Kui soovid end liigutada, lähed metsa jalutama, kus lisaks vaikusele leiad ka üksinduse. Kui soovid inimestega suhelda, lähed sõprade juurde või kohvikusse. Kui soovid end soojana tunda, paned soojalt riidesse või sätid end päikese kätte. Kui soovid aga hoopiski end värske ja kargena tunda, võid isegi -20 kraadise ilmaga jalutama minna.
Eestis on kõik need võimalused olemas. Me oleme täiesti unikaalses asukohas täiesti unikaalne rahvas. Kui ma mõned aastad tagasi aktiivsemalt maailmas reisima hakkasin, väsisin ära vastamast küsimusele “Where are you from?” (mida Aasias küsitakse sinult iga nurga peal), sest vastusele “from Estonia” pööritati üldjuhul silmi, täpsustades igaks juhuks “Pestonia?”. Mõnikord tundsin, et lihtsam on öelda Germany või Finland, sest sai oma asjadega kiiremini edasi mindud.
Selle aasta Bali reisil toimus minus aga huvitav pööre. Kui muidu olin tundnud, et Eesti on nii väike ja tähtsusetu riik, millest keegi midagi ei tea (vaata vaid kõiki neid ameeriklasi, austraallaasi ning venelasi, keda teavad kõik), tekkis sel korral tunne, kui uhke ja unikaalne on olla eestlane, kellest keegi midagi ei tea (näiteks paljud ei tea autot Tramontana, mida peetakse üheks võimsamaks ja paremaks autoks maailmas). Jah, paljud ei tea, kus Eesti asub ja millega need eestlased ikka tegelevad, aga nad ei tea ka seda, kui suured valikuvõimalused meil on. Nad ei tea, kui palju “kraane” meil on, mille abil doseerida end ümbritsevat keskkonda just selliseks, nagu meile meeldib. Mida me siis saame doseerida?
Me saame doseerida oma riietust
Jah, meil ei paista iga päev päike ja ei ole soe, aga me saame doseerida oma riietust – pannes ilmale vastavad riided selga, saame end alati õues hästi tunda. Aasias ekvaatori all see võimalus puudub, sest igasugune riideese peale t-särgi ja lühikeste pükste tekitab hullumeelset enesetunnet ja need saavad läbihigistatud mõned hetkega (lisaks on veel oht päikesepõletusele, mistõttu ei saa ka ilma riieteta ringi käia).
Me saame doseerida õues veedetud aega
Me ei saa iga päev õues päevitada, sest sageli sajab vihma ning on külm, aga me saame doseerida aega, mille toas või õues veedame, sest mõlemas kohas puudub äärmuslikkus ja on okei olla. Aasias paistab iga päev kl 6-18 päike lagipähe ning ainuke võimalus end “inimesena” tunda on basseini või ookeani äärde minna, või hotelli ja kohvikusse peitu pugeda.
Hispaanias kasutavad nad päeva kõige kuumemat aega siestaks, milleks inimesed kuuma päikese eest isegi kontoritest koju peitu poevad. Aasias seda vist aga ei praktiseerita – seal käib aktiivne tänavakauplemine kogu päeva vältel. Vaid valged turistid on need, kes sageli kiirustades ja kuumast tingitud “udus” kaupmeeste hüüetest mööda vuhisevad, et järjekordsesse konditsioneeritud ruumi peitu saada.
Me saame doseerida sotsiaalsust ja ruumi enda ümber
Aasia riigid on ülerahvastatud. Näiteks Bali saarel elab Saaremaa ning Hiiumaa suurusel alal kokku 4,2 miljonit inimest. Kui Eesti asustustihedus on 29 inimest ruutkilomeetri kohta, siis näiteks Balil on see number 730, mistõttu on raske leida kohta, kus üksinda olla. Ükskõik, kuhu ka ei läheks, oled kogu aeg ümbritsetud inimestega. Ainuke võimalus sotsiaalsust vähendada, on minna matkama džunglisse või mujale sisemaale, kuhu nii aktiivne asustus veel küündinud ei ole.
Jah, ka Tallinn on juba tihedalt asustatud, aga pühapäeva hommikul on võimalik isegi siin end üksikuna tunda, rääkimata väiksematest linnadest nagu Haapsalu või Tartu. Need on nädalavahetuste hommikutel nagu nukulinnad, kus elu on seisma jäänud. Nendel hetkedel soovid ka ise hetkeks seisatada ning seda avarust ja ruumi enda ümber lihtsalt tunnetada – hingata sõõmu värsket õhku ning olla rõõmus selle üle, et on olemas võimalus vabalt hingata (igas mõttes).
Vau, ma saan hingata jälle
Kui sel korral Balilt Eestisse tagasi jõudsin, oli mu esimene mõte “Vau, ma saan hingata jälle!”. Ja seda mitte ainult puhta õhu, vaid kogu ümbritseva keskkonna tõttu – keegi ei tule mulle midagi pakkuma, keegi ei tule minuga niisama tänaval rääkima ja kõikjal ümbritseb mind vaba ruum.
Ma usun, et kõikidel eestlastel on hea karma, sest oleme sellisesse toredasse paika sündinud. Meid ei ole palju, ja mõni väidab, et oleme isegi väljasuremas, aga Eestis elada on väga hea. Kogu maailm on meie ees lahti, mille külastusi saame samuti vastavalt oma soovile doseerida. Ma isiklikult olen otsustanud igal aastal vähemalt korra Aasias käia (3-4 nädalat), sest vaatamata kõigele on Eestimaa jaanuar – veebruar pimedad ning hea on minna mõneks nädalaks ja ennast laadida.
Isegi, kui nende nädalate jooksul on päike liiga kuum, toit liiga ühemaitseline ja inimesi sinu ümber liiga palju, annab see elule täiesti uue mõõtme. Seda seetõttu, et me näeme, kuidas inimesed maailmas elavad, õnne otsivad ning hakkama saavad, kuid ka seetõttu, et mõista, kui õnnistatud rahvas eestlased on.
Kulda on maailmas vähe, mistõttu on selle hind väga kõrge. Sama võib öelda ka eestlaste ning teiste väikeste rahvaste kohta – meid on vähe, mistõttu oleme väga unikaalsed ja haruldased. Haruldasi liike tuleb aga kohelda hästi. Miks mitte alustada sellega siis juba järgmisel korral peeglisse vaadates?