24. veebruar 2013
23.-24.veebruar
Eesti Vabariik 95
Eesti küll. Aga vabariik? Tegeliku demokraatiata. Oma rahvast õgiv. Arstiabi ja kultuuritoetuseta, lasteadu ahistav ja põllumajandust hävitav. Verevaene vampiirvalitsus on meie rahva patupalk kunagiste tegemiste või tegematajätmiste eest. Ent see on kõike muud kui pidulik. Eluohtlik. Ja me oleme selle kuritegeliku laastamistöö suhtes täiesti abitud.
Aga. Siiski. Meie riigil on sünnipäev ka siis, kui valitsus ja fungid (seentuletis funktsionäärist) on meile südame ja silmade asemel persse keeranud. Ja oma rahva elu sinnasamasse juhtinud. Nii vaesunud ja lootusetu – endast olenematult – nii sihikaotanud ja kurnatud pole meie rahvas mu ligi 46 eluaasta jooksul iialgi olnud. Kui on okupatsioon, võib vabadusele loota. Kui on genotsiid, võib… Palvetada.
Ja nutta. Kui oled naine.
Eilsel Maaema täiskuu naistehoiutusel Tallinna vanalinnas Gunnar Aarma endises kodukorteris nutsid mitmed naised. Ma enam ei taha ega jaksa ega saa. Mitte et kalestunud – praegusel perioodil teeb nutt nõrgaks. Pisarad jäätuvad ära 😀
Oo sadistlikku sünkrooni, millega eilne päev algas – unes nägin keskmist tütart, kelle järele Indiga mõlemad igatseme – ta lähenes ja lähenes, aga kallistamisulatusse ei jõudnud, kusjuures ärganult teda meenutades nägin kujutlusis oma lapsepõlvesõbrannat Illet, mitte tütart; üks kiri tuli Vladimirilt – ükski Tallinna teadlane pole pädev minuga koos õpikut looma; teine kiri Tartust – insenertehnilise genialismuse jaoks pole pappi; kolmas Rakverest – mu tekst mõjuvat rusuvalt – mida see minu arvates kohe mitte üldse pole. Võimalik, et seda kummituba oli vaja selleks, et Maaemapäevale sobiva eelseisundi pealt roomata…
Jaanika ütles mu Kelli-teksti kohta:
„See on äärmiselt inimlik, õige ja hea, et räägite oma teekonnast. Just piinadest. Mitte keegi ei taha lugeda õõnsaid edulugusid ja roosasid mulle. Iga lugeja loeb mistahes tekstist iseennast, Teenete ja illusoorse status quo lugemine tekitab vastikuse ja tõrke. Ausa kolgata kaasa elamine äratab lugejas äratundmise – ka neil oli rakse, nemad kasvasid sellest välja, kasvasin-kasvan minagi – ka nemad kogevad üleminekuaegade kataklüsme – saan minagi nendega hakkama. Läbi aruka siiruse inimestele just sõnum ja julgustus edastataksegi. Seda enam, et ollakse ise kunagiste valudega rahu sõlminud.“
Ja selle Jaanika väljendumise peale läks päev hoobilt klaariks. Hommikul jahmerdasin üksinda laudas ja tallis, miskipärast tuli külm higi selga. Siis tõime Aare koju, Indi sai ukraina saemehe käest mõlemasse kätte kommi, siis varusime Rappelist provianti. Ja võtsime Hagudis Anne Daniela peale. Uus sõber. Kauase ja viljaka koostee ja –töö kaaslane.
Nii armas. Et sellised asjad juhtuvad. Aitäh.
Tallinnas noppisime Raua uulitsast Jaanika, Müürivahe tänavas poleks mu oma Mitsubitsu mahtunud Loitsukelleri kangialusest sisse pöörama, asendus-citrun mahtus. Teeservast üles ei roninud – kaks poodikulgevat indipoissi võtsid meie tillukese tagumiku sülle ja viskasid meid hoblaki väravast sisse 😀
Kõik kutsutud tulid – Kelli ja Sophie ja Mirjam – ja said omavahel tuttavaks – ja ma ise tutvusin jooga-Heli ja Terjega, kellega oleme Kareka kaudu FB tuttavad. Tantsisime ja rääkisime, voolisime mesilasevahast ja taimedest kuulikesi, laulsime – ja siis mitmed naised nutsidki.
Matänanmatänanmatänan, et mul ei ole enam seda, mida ma ei vaja… 😀
Koduteel panin Jaanika onu Reinu sülle, Merilini Tuti külla, läksin läbi Reti juurest, kes oli päeval Soonel Battayaga naistejutte löristades ennast jummala rõõmsaks tagasi saanud, kinkisin oma vahapalli talle – ja kodus suutsin küll ajalehed läbi lugeda, aga üle kolme Eesti laulu kuulata ei jaksanud. Mauh!
Vastasin vabariigi aastapäeval pärast ülivarajast talitust, kirjadele – Anne Daniela oma liigutas mind sügavalt, reastasin kirjatööd-talutööd värskelt üles – kanni see killerriik, meie maailm toimub.
Talutööd:
Püramiid püsti ja present peale, köögipõrandale lauad laminiidi asemel (jajah, tegelikult on laminaat, aga see on tõeline haigus meil põrandal), haluriit (see ei ole haigus, see on valesti pargitud puudevaru), seaaedik õue-eluks, kividest labürint, märade boksid kokku lahutada ja lahku ühendada, katus timmida – võib-olla midagi elumaja-talli-sauna vooderdusega ette võtta… kui Jumal annab.
Kirjutatavad raamatud:
Palun mulle meeter maailmalõppu, Kätekas 2, Aabrami loomalausujate õpik (persse mingu need teadlased, kes minuga asja ei julge ajada – täpsemalt – seal nad just ongi), Röövlirahnu Martin, Kätekas 3, Ralf, Rano, Maria, Kätekas 4, Kõnelevad kannikad ja munadeta mehed. Ei ütle, mis asi see on 😀
Seejärel kirjutasin sotsiaalmeedia Aabrami Hobulausujate profiilile: kui õiget asja meie, Eesti külade loov- ja loomatalude pidajad ajame. Samal ajal, kui riik on meie poole seljaga – südant ega inimnägu pole tal ammu enam – hoiame loomadelt väge saades seda õnnetut isamaad siiski tuksumas. Vaese ja väsinuna, kohati lootusetu ja sihikaotanuna. Aga me kestame – tänu sellele, et hoiame omavahel ühte. Kati Saara Vatmann tänab võimaluse eest selliseid pilte jäädvustada paljusid hingesugulasi – Inga Ilves, näed, kuidas Sinu juurest toodud tädid kihtimisi taevasse tõusevad 😀 –Lauri-Kare Laos, kui selle kevade talled sündinud, on meil Sinu talust värsket jäära vaja – Tiiu Saag, see on nüüdseks täiesti kindel, et haldjad ja inglid ise juhatasid Ritsika (nojah, Juliet Mafiosa 😀 ) meie juurde, Reet Pillaroo-lauri, küll on hea teada, et Sa siin küla teises otsas alati olemas oled, kui riiki meie jaoks iial olemas pole. Tänan, Katrin Jõgi, eeslipoisi eest, kes sündis Saara Soonele kolimise päeval ja on kasvanud meie vapiloomaks, kes kiirgab siit helgust kõikjale ja kõigile. Aleksander Murutar, Brigita Murutar, Margareta Murutar-Reti ma tahaksin igal hetkel kõigi oma lastega koos olla – läbi loomade väe saan seda nähtamatus ilmas teha ka siis, kui kered on ilmapidi laiali 😀 Vanast hoovimajast seisab – mitte vanad varemed, vaid uus vundament püramiidikujulisele kojale, mille kõrvale rajame kividest labürindi. Ja taevas naeratab. Alati. Õnnistatud MEIE päeva!
Oma profiilile:
Meie maal ja kogu maailmas võib loota naiste peale. Kuitahes olematu ja reeturlik on meie euro-okupeeritud ja hääbuva riigi valitsus – täiskuu ajal tulevad nad kokku Avaja keskusse (Gunnar Aarma kodus Müürivahe uulitsas), tantsivad ja pihivad, laulavad ja nutavad ning voolivad Heli ja Jaanika juhendamisel mesilasevahast ja tuhandevägistest taimedest kuumi pärleid, nagu palvetas ka Juhan Liiv:
Ma lillesideme võtaks –
Sind köidaks sellega,
Sind köidaks sellega ühte,
Oh õnnetu Eestimaa!
Ma taevasina võtaks,
Võtaks päikese särava,
Võtaks eha, võtaks koidu –
Sind köidaks sellega.
Ja armastuse ma võtaks,
Võtaks truuduse, aususe ka,
Ja köidaks sellega ühte
Sind, kallis kodumaa.
Ja veresideme võtaks,
Võtaks venna südame ma –
Ja köidaks sellega ühte
Sind, õnnetu Eestimaa!
Korraldasin märade paraadi – tiined amatsoonid, ajeee! Kuna keegi ei julge enam Tajataja tiinetigedat peanuppu puutuda, olid tal eilsed takjad peas ja see tegi tema igas suunas sähvivate hammaste ja laperdavate kõrvadega molu lihtsalt naljakaks. Ta sai sellest ise ka aru. Lentsis häbelikult sooja vett larpima ja paksu kõhtu päevitama. Lihtne elu…
Ja siis viisin Indiisu kirikusse. Teel võtsime Indi jõulise nõudmise tulemusel peale pahaaimamatult kodu poole astuva Aare. Kirikus oli asendusõpetaja Kalle Kõiv – laulda ei oska, aga muidu väga isane inimene, hea vaadata-kuulata. Jutluse sisuks pidu paastu ajal. Valdo, Su ristitütar ja tema emme igatsevad Su järele – ja Brigita, kas Sa sel ajal, kui teise pere last hoiad, tead, et Su enda väike ja suur õde ja ema igatsevad Su järele – tead küll, aga ei hooli. Kuidas see võimalik on? Mida ma tegema peaksin, et seda muuta?
Edasi saab seda, et lõpetan kaheksanda faili, küülik on ahjus, kuni saun köeb, uurin ilmselt eesootavat raamatukäsikirja, ja-või loen Petronet – kui ma juba ammu oodatava käsikirjaga ei forsseeri, siis Minni Andaluusiasse ei saa, aga ma olen ju ometi endiselt sõnapidaja või mis – kusjuures mille võrra või asemel forsseerida ei tea, ma ju toimin kogu aeg nagu igiliikur… Pingviinide paraadi ajaks oleme meiegi pestud-kustud-kammitud – täna tulevad noored sauna ja küülikut jagama varem, sest kuivõrd meil on kontod tühjad, on mõistlik palju väikseid üheks suureks ühendada. Igas mõttes. Ja ongi mitmevägine pühapäev.
Inglikaitse Margarita:
ON KODUMAA SÜNNIPÄEV ..
Oleme vastu võtnud paljugi ja püüame leppida sellega –
Samal ajal ” inventeerime ” igat hetke kui võimalust UUEKS, LOOVAKS ja ÕNNELIKUKS ELUKS.
Meil on õigus ÕNNELE.
Meie teod ja toimetamised teenivad alati ülimat hüve –
OLLA ÕNNELIK ja teades ,
et ELU jõuab meieni justkui taevasiniste lainetena
kuskilt avarustest.
Olge hoitud ja Inglikaitset meie kodumaale.
Inglikaitse Rita
Ralf ütles: Harmoonilise energia loomiseks on vaja nii inimesest kui teda ümbritsevast ruumist esmalt peetunud ja määrdunud energiad välja puhastada ja seejärel nii süda kui tuba värske puhta energiaga täita,
Määrdunud energiaid tegelikult pole – on millegi üleküllus ja teise puudujääk. Kohati on mõni energia oma vohamise tõttu vallutanud kehas valed kohad. Sõnnik pole halb ega hea. Kui seda on laudas laeni pole loomadel ega peremehel ruumi seal toimetada. Kui see sama sõnnik on põllul või maasika peenras siis on rikkalikku saaki oodata. Kõigis meis on vähi ja altzheimeri rakke. See on loomulik. Kui nad lähevad vohama siis oleme tõsises tupikus. Tuleb omandada kunst ennast harmoonias ,tasakaalus hoida. Las Vegas on kõrbes – seal hakkamasaamiseks tuleb matsakas rahakott ligi hoida, siis oled toidu ja joogiga kindlustatud, ka peavarju saad valida. Samas kõrbes ca 40km LV südamest on Red Rock kanjon. Seal kehtivad hoopis teised väärtused. Raha ja krediitkaartidega pole seal miskit peale hakata. Äraelamiseks vajaliku vee, toidu ja telgi pead ise kaasas kandma. Armastava hoolitsuse ja abi võid saada siira tänu eest. Meie asi on õppida harmoonias olema, leidma tasakaalu raha tervise ja inimlikkuse vahel.