21. veebruar 2013
Kaksikrebu toob kindlasti õnne. Eile õhtul, kui Indile maisi-kohupiima pannkooke küpsetasin, oli muna sees kaks rebu. Ja laste isa käis eile Saatpaluga lõunal. Huvitav, kas ta üts, et tädipoeg tervitab selleks, et mind rõõmustada – või… Mis iganes. Kui palju ma suudan suhtlemise ständbaiga kallite pärast kurvastada, ah mis??? Seda enam, et telefonid-sõnad-värgid ei tähenda midagi. Suhtleme nagunii. Nii ehk nii.
Ent – nagu ütles Tiina Varatalu – rebu ei lenda. Täna hommikul kadus mu auto sidur lõplikult. Tunnike järelpärimisi-kokkuleppeid – homme on uus sidurikomplekt – 240 euri – RMWs, täna saan soodsa asendusprantslase – oli see nüüd Renault või Citroen – ja homme õhtul jälle oma auto, kui lahti ühendamine ja kokku lahutamine ludiseb. Ühtlasi on oder kohe otsas, saepuru juba otsas, koeratoit lõppenud, veevärgist õhurõhk maas – ja üks kana lääbakil. See on nii kirsina tordil öeldud. See-eest oli Ralfi tänane Soonel-käik võrratu – meist saavad partnertalud. Me hakkame raamatut kirjutama. Ja ma tahaksin talle Kristot-Kellit tutvustada. Marko jutule läheme nagunii, et preeriakojast tepee-katted saada – ka Soonele kerkiva püramiidi jaoks.
Selle taustal oli uskumatu lugeda Soome põgenenud joodikluuseri järjekordset jauramist. Jaanika arutles täna just, et uskumatult paljudes inimestes avalduvad praegu teismeliseeast välja kasvamata konksud, nii et inimesed käituvad nagu põikpäised-süüdimatud-arengupeetusega-egotsentrilised teismelised – mis on valgustöötajate jaoks uhke väljakutse, aga muudab süüdimatuse, enesekesksuse, arengubloki ja lapsiku põikpäisuse kummitoas laperdamise vaevaliseks, aeganõudvaks ja kohati mõttetuks. Pole mõtet panustada.
See-eest tulid ootamatult Reti ja Mihkel, kellele oma Saara-nimelise tööpealkirjaga insenertehnilist geniaalsust tutvustasin. Mihkel leidis ka, et on fenomenaalne. Kuna erinevalt mõnest võsukesest ei arva ta, et ma olen selline ja selline, annab ehk ühenduda. Kindlasti.
RMW kõnet oodates küll ühtki raamatut kirjutada ei saanud, aga lugeda küll. Siiri rääkis Naiste kaaneloos sama, mida me kõik arvame, ent nii võimetuna kui praegu, pole ma Eesti rahvast eales varem tunnetanud. Seestpoolt õõnestatud, oma enese ammendud valitsuse poolt genotsiidi tõugatud, väsinud ja haige. Aga muudkui andke hagu – võrgutasu ja inkvisitsioon, pidevad ettearvamatud kulud ja brüsseli perselakkujate sanktsioon. Brrrrrrrrrrrrrrrrrrrr. Glinglingrrrrauhhhh!
RMWst sain asendusautoks pisikese Citruni, millel on võrratu situr – isver kui lahe, kui pedaali, rataste ja mootori vahel on hoogne sutsakas üksteisemõistmine – aga pidurit põle – jeerumjaarum, esimene ristmik oli üpris terav 😀 Kui vanajumal päris euroametnik pole, pääsen laupäeval Tallinnasse siiski juba oma autoga.
Nii, vaheldumisi sauna soojendama ja lugema – ilmselt lähme täna Minniga õhtul pessu ka, kui juba pidevalt soojendatud on – seda on vaja ka sellepärast teha, et FBst hakkas ridamisi halbu teateid tulema – selliseid, mille suhtes minul pole midagi ette võtta – järelikult on õigem end sellest voost välja lülitada – lugemiseks on ridamisi Justini Eesti teine osa, Montreal, missionäripoos, uus ajakiri Regina ja Raplamaa sõnumid. Nii nunnu oli postkontorist ka selline asi tuua 😀
Püüan täna ettevaatlikult, nagu kass klaasil, kõndida – ilma libisemata, kellegagi suhtlemata, kedagi aitamata – ülesanne on mängeldes ise teisele kaldale jõuda. Täna on nii – homme teisiti. Ma ei saa ju mõelda, et parem kui tänast päeva poleks olnud. Pigem tänan, et see juba ära oli. Ja aitäh selles päevas leidunud võrratute kohtumiste eest.