20. veebruar 2013
20.veebruar
Joonas ja Irene tõid eile hommikul kodus vannis oma pojakese ilmale. Imeilus laps – nagu vanemadki. Oh õnne! Hommikul, kui kassid olid mu biokella tiksumise rütmis kell viis kirjutama kamandanud, kirjutasin Choprale, kelle raamatu seltsis mitu nädalat veetsin:
Dear Deepak, just finished reading Your book Life after Death: the burden of Proof – 2006. Thank You – one of the deapest texts ever written. As its told: deap, deaper, the Deepak 😀 Thank You!
Raamatu saadan Ritale lugemiseks – 8.märtsil Jaanikaga Rakverre sõites saan tagasi võtta – ja tulebki umbuhke naistepäev – Jaanikaga Jäneda nõiale külla, Margarita juurest läbi, kui jõuame, suts Bioresse – ja Kelli õhtu… Oh õnne.
Soone tussuland oli täna tige. Madalrõhkkond või eile tegelt hullusti raputada saanud emme – tunnistagem, et lähedasimad sülitavad kõige täpsemalt… – mis iganes, aga mõlemad karjad on sassis. Lambad sõna otseses mõttes peksid üksteist. Ogalik on Oikuitore peale marus. Jaan püüab mõlemat taltsutada, lahku ajada – aga na noor veel. Elfriide – Oikuitoreda emme – püüab neid lahutada. Oikuitoreda mullune tütar ei tea, mida temalt oodatakse. Kusjuures selles vihuris välkunud Oikui-sabaalune jutustab vist neil-päevil-poegimisest – ju see neid kõiki tuuri ajabki.
Battaya ei lasknud Tirtsu tallist välja – ja kui lõpuks lasi, surus tolle niimoodi ukseesisesse nurka, et lipsasin napilt aia ja ehmunud sälu vahelt välja. Tegin Battaya laka korda – ja hakkasin talle laulma, mis muud. Roosat pantrit miskipärast. Mõjus küll. Kõik teised tulid järjekorda. Kõik pakkusid oma lakkasid kordategemiseks – isver, kui lahti karv on, nii kui soojemaks läheb, tuleb raju kammimise hoogtööpäev – ja tahtsid Roosat pantrit kuulata.
Keset hommikust Kelli-teksti kirjutamist helistas Andrus Teemant – ehkki ta on justkui lõpetanud, on tal seitse vasikat ja teadmata arv ponisid sündimas. Ehkki seni 1500eurone poni maksab praegu 500, elab ära ikka. Ta, õnneseen, jättis suitsetamise ka ju maha.
Ja puukuuris hakkasin järsku üht ootamatut Valgre laulu laulma. Laulan sul, eidekene hella, laulan sul, emakene hea… Suunasin lauluvoo nii tigedas tujus lammastele – kes tegid kitse-Nunnu oma kakelungiga lihtviisiliselt kurvaks, pisarateni – ja aina üksteisele hambaid peesse parkivatele märadele. Ja oma lastele – et ma neile ka siis meenuksin, kui otseselt midagi vaja pole või kui kellelegi teisele pole räigelt ütelda – emale ikka võib, ema ju. Ja oma emale. Tema peale mõeldes on mul südames täielik vaikus. Mis ta ütleski? 200% I don’t care. We don’t eighter. Päriselt ka. miski ootamatu lõpparve on tehtud – ma ei taha enam väikese tüdrukuna ema sülle – see on üks uus tasand. Põnevpõnev…
Tänase painava energia ventiiliks kommunikeerusin kaabakkokaga: Ehkki oled kahtlemata keskmisest oluliselt rumalam mees, saad tegelikult aru küll, miks ma oma kontonumbriga meid meelde tuletasin.
Möödus 2 kuud päevast, mil lubasid Richardile, et kannad lastelt varastatud raha tema kontole.
Möödub aasta ajast, mil läksid Soome perele ülalpidamist teenima – ent tegelikult kulutasid 500 litsentsidele-dokudele, võtsid mu konto pealt 200, nagu ise rehkendasid ning pigistasid minult Margoti juuresolekul 200 välja. Need on omaksvõetud summad.
Tegelikult põhjustasid mullu samal ajal kulusid 3000 eest ning kõik kahjud-nurimajandamised on mäletatavasti ca 9000, millele Sul ka vastuväiteid polnud.
Alustame nüüd 957 tagasi maksmisest – vastasel juhul avalikustan Sind kui laste ja talu tagant riisuvat varast ning jääd häbiposti seni, kuni makstud.
Öääääääääääkkkkk! Parem on hoopis see, mida sitaventiili pruukimise järel avesta avarustest ammutasin: „Päev on pühendatud elu tärkamisele, armastusele, õndsusele, rõõmule ja puhastavale naerule. Tunne elust rõõmu, naudi looduse ilu ja püüa leida märke saabuvast kevadest. Tunneta looduse igavest ringlust, mis sümboliseeribki surematust. Ära anna lubadusi, mis seovad maise, ajaliku ja lõplikuga. Energia avaneb, see on väga võimas päev. Kui valitsed enda energiat ja tunnetad, et oled loodusega üks, saad kasutada kundalini energiat ja kasutada võimsaid loomeenergiapuhanguid. Ettevaatuse mõttes puhasta oma aurat palvete ja puhastavate riitustega.“
Palveraamat on viimastel päevadel rääkinud, et sa oled varustatud kindlal eesmärgil, et inimestes tuleb otsida parimat, et olukorda tuleb maksimaalselt kasutada ning hoiatuseks kursist kõrvale triivimise eest räägib sõnumiraamat: „Me ei jookse oma väärtushinnangute juurest minema, vaid triivime neist eemale ning ärkame seal, kuhu kunagi sattuma poleks pidanud. Patt on vaevumärgatav, suigutab su arvamusele, et kõik on korras – ühel päeval avastad, et oled üle pea sisse vajunud…“
Hihii. Aitäh. Nojah.
Kevademärkidena on mul küünte all hobusekõõm – Juuli-Mööfi, Ritsikakene ootas mind aida kõrval värava juures – see on meie salakoht, kus kallistame ja sügame, hellitleme ja saladusi sosistame, ilma et paksud prouad oma kadedaid hambaid piigale persse ei lööks 😀
Õhtupoolikul sukeldusin Petrone raamatutesse – nämma! – ja kahlasin Une ja ulu tööpealkirjatagustes failides number neli kuni seitse. Veel nämmam. Ise tehtud, hästi tehtud 😀 Homseni!