18. veebruar 2013
Oma lauluga soovide puu all
Kati Saara Vatmann
Kirjastust Elmatar ja muusik-sõjard-rollimängur In Boili on põhjust õnnitleda 2012 aasta kauneima raamatu tiitli puhul – tänu kunstnik Regina Lukk-Toompere ja kujundaja Peeter Paasmäe töövõidule. „Ärakäija saagat“ lugedes meenus filosoof Asser Murutari väide: igal inimesel on siin ilmas laulda üks Oma Laul. Meie iga töö ja tegu sellest laulust üks täht või noot, rida või fraas – kuidas kunagi ja kellelgi.
Nii, nagu InBoil on oma tegusid ja valikuid tehes, laule ja luuletusi kirjutades üht laulu arendanud, on ka Tätte ja Saatpalu või kasvõi näiteks Pärnu mees Valgre läbi elu üht laulu arendanud. Kunstnikud Arrak ja Valter maalivad maiste aegade lõpuni üht ja sama, Pärnu poiss Rait Pärg voolib killukesi ühte suurde freskosse, millest saab kokku elutöö. Ning Everi ja Malmsteni või Pärnu Vlassovi puhul räägitakse tuntud headusest ning painatakse samasklišeedega – tee nalja, ole ilus…
Vaadates äsja telenäidatud Liina Paakspuu viieaastast filmi „Soovide puu“ võis taas kord selle väite paikapidavuses veenduda. Ja sealt nad tulid – Elina Pähklimägi just sellisena nagu teda „Kättemaksukontoris“ teame ja armastame, Marilyn Jurman samasuguse soovide puu piigana, nagu ta nüüdseid rolle ja laule luues on ning Elina Reinold teel „Seenelkäigule“.
Seda ühe Laulu tuntud headust oma isikliku soovide puu all võib nimetada isikupäraks. See on ainulaadne taevane kingitus, millest jutustab Mihkel Ulmani „Muinasjutt printsist, kes kaotas näo“. Jüri Mildebergi illustreeritud teos oli aasta varem Elmatari üks erilisemaid ja nooblimaid trükiseid. Olgu Peep Pree ja teised ilukirurgid talle armulised, ent mõistulugu rääkis liigsest eneseimetlusest, mis ajendas prints Belarti korduvalt võluri juures ilulõikustel käima ning kui kolelõikusteks osutunud moonutused kolmandal katsel inimsilmale talutavaks timmiti, selgus kibe tõde – isikupära ei saa tekitada ega taastada kui see on õnnestunud rumalusest ära laastada. Mis peamine – tõeline armastus on tingimatu.
Nii, nagu printsess Elizer armastas nülitud Belarti nii peletise kui omanäotuna, püsis ka Ärakäija kaasa armastus kõigil perioodidel, mil mees ära käis. Ja laienes ka tema ärakäigul sigitatud ja kaasa toodud tütrele.
Muusik-sõjard-õpetaja-Dragoni rollimängija Andrus Rootsmäe on oma Laulu laulnud kõige meelsamini just viikingite ajas – nii mängudes, laagrites kui sündmusi korraldades. Ja nüüd ka raamatut kirjutades. Viikingiromantikas ongi midagi paeluvat. Minu lapsi suudab isegi kuueteistkümnendik viikingi verd võimalusel eelistatavalt Norrasse tirida. Legendilembene eestlaskond armastab ärbelda „kuidas meie viikingid omal ajal Sigtuna all…“
Kuidas siis? InBoil annab neile hämarate aegade sündmustele vaate nii mehe kui naise rakursist, oma Laulu laulab nii mõõk kui Ärakäija tütar. Ning siit ja sealt kokku moodustuv panoraam näitab ausalt ja karmilt kiskjakultuuri. Oli selline periood inimkonna ajaloos. Samal ajal, kui naised-lapsed jäeti koju üksi, mindi retkedele tooma. Mitte midagi ei viidud. Aina toodi. „Kotid ja kastid täis randade vara, võetud mis kauba ja kasu või mõõgaga, oleneb sellest kuis keegi on andnud.“
Ja samal ajal olid nende endi naised-lapsed ju teiste viikingite ehk siis otse öeldes röövlite saagiks. Et naised üksinda kõiki töid ei peaks tegema, pandi tööle röövretkedelt toodud orjad. Orjade seast parimad said omakorda segavereliste laste isadeks, mida sa muud teed kui mehed rüüsteretkedelt tagasi ei tule – parandad geene!
Ärakäija oma naine leinas mehe kadunuksjäädes oma sündimata lapsi ja jagamata armastust. Teine naine, kes võõrsil aastakeseks tema mehega õnnelikuks sai, toimis nii, nagu meestetuks tapetud külade-linnuste naised talitama peavadki: „Meest ilma asjata naine küll maast üles ei korja, koju ei kanna ja terveks ei ravi…“
InBoil kirjeldab lakoonilises ja mehises, lihtsas ja emotsioonitus laadis, kuidas kaksteist aastat hiljem viib saatuse sõrm ja sisetunne mehe otse ratsut pesemast tütre juurde. Rannakivide vahelt leitud merevaik tuletab tosina aasta eest sündinud Ärakäija-tütre meelde ning mees saadab sulastega naisele sõna, et läheb mõneks päevaks oma igavalt paigas elu juurest eemale. Kusjuures naine on sellega rahulgi – mõneks ajaks oma olemine!
Mees satub orjapoisi eest seistes taplusse ning tapab julmuri. Tolle hõimlased lepivad veritasu asemel sellega, et mees on tapetu asemel aerudel. Samal ajal, kui tütar on taudi tagajärjel orvuks jäänud, liigub isa koos islandi teadmamehega jalgsi ja ratsa tema poole ning isa ja tütar kohtuvad müstilisel kombel – tänu isa sõlele, mis on tütrel särgi küljes.
Tingimusteta armastav naine võtab koos tütrega naasnud Ärakäija avalisüli vastu. Tugevaimad jäävad ellu, sigitavad elujõulisi segaverelisi – ja laulavad soovide puu all oma elu Laulu. Tsiteerides saagameistrit: Ons see teile selge?