17. veebruar 2013
16.-17.veebruar
Maarja ja Magdaleena sündisid uuesti. Mitte küll meie talus, aga meie lammaste järeltulijatel – nimedki said neile enamvähem samad. Tänu taevale. Minni ei pea enam aegajalt nende ootamatult lahkunute pärast kurvastama ja minu süda piiksviiks ütlema. Möödas.
Märterluse aeg on möödas. Ammendatud sõnumite edastamise aeg on möödas. Ja mõttetute kingituste, asjatu halastuse aeg on ka möödas. Sain seda taaskord teada eilsel kurseerimisel liinil Soone-Paide-Türi-Soone. Iseasi, kui suuteline olen – ja kui suutelised on teisedki äratundnud – seda teadmist tegudes järgima.
Eilne hommik oli sõlmes, nagu väljakutsete Cordion – nooh, kas sõlmid või raiud? Uuris kõiksus. Sõlmisin. Ootamatu äkk-külm jäätas ära hobuste jootmise vooliku. Ämbritega kopli vahet pidin enamvähem üle aia ronima – ka see oli kinni külmunud. Ja auto ei läinud käima. Reet tuli akule täkku andma – aga selle protseduuri juures tegin ühe nii suure totruse, et piinlik rääkidagi. Klemmide teemal. Oijeeoijeeoijee. Tulid Mihkel ja Reti – tõstsime üle olevad ja realiseeritavad päevavalguslambid ja elektriradikad nende autosse. Kuna Aaret ei tulnud ega tulnud, talitasime laudarahva koos Mihkli ja Retiga ära. Pärast selgus, et keskpäevaks oli noormees siiski kodus tagasi.
Vabastavale hingamisele hilinesime kõigest veerand tundi. Ja elamus oli mega. Seisund, kuhu Kelli ja Kristo seansil sattusin, polnud meditatsioon. Lühidalt kirjeldades – libisesin läbi eelmiste elude, kus aina ühelaadsete puukide otsa sattusin, kes väga primitiivsete olenditena üha tarbisid, keeldusid arenemast – ja keda ma endast lahti ei suutnud raputada. Nüüd kogesin tugevat tsentrifuugi – tsentrifugaaljõud kruttis mind enda keskme ümber koomale ja tsentripetaaljõud lennutas lepalehed laiali. Oleks see tegelikkuses ka nii…
Õiglane häbipost on plaanis – täiesti õeluseta, laste ja loomadega seotud õiglusest lähtudes avalehele üles riputada selline tore teade: Tarmo Arumets, seoses aasta möödumisega alalisest äraolekust Soone talust palume lõpuks ometi alustada siinsetelt lastelt ja loomadelt „laenatud“ suure summa tagasimaksmist, nagu olete lubanud nii Kati Saara Vatmannile nii kirjalikult, telefonis kui kohtumistel, Aleksander Murutarile kui Richard Murutarile, kelle kontot viimasel pidulikul lõunasöögil ülekanneteks kasutada lubasite. Ka sellest lubadusest on tänaseks möödunud täpselt kaks kuud ilma ainsagi reaalselt tagasi kantud sendita.
Pean veel pisut aru, kas riputan. Kas see mu fassaadi rikub. Igas mõttes. Kelle ees? Mis suhtes? Millise tulemuse või tagajärjega?
Pärast hingamisseansi analüüsi – enamus naisi nuttis loves lenneldes väikeste lastena – läksime Indiga kaubanduskeskusse, kus kohvikus kohtusime Sirjega 21 aasta tagant. Olin Retut oodates mõned nädalad raseduspatoloogias – emakas kõvatas, titt tundus üliväike ja Ehrenberg pani meid kõva söötme peale kasvama. Sündis päeva pealt ajaline 3,2kilone plikatirts, kes täpselt kuu aja pärast oma esimese lapse sünnitab. Aga mu kõrvalvoodis oli säilitamas Sirje. Toona sündinud poeg on nüüd võõrsil itimeheks õppimas. Armas kohtumine oli.
Ostsime Indile ilusa päeva tähistamiseks koolikoti. Meenus, kuidas Brigitat kooli saates Lõunakeskuses ära pidin surema – nii kurb ja halb hakkas, et süda oli seisma jäämas. Mnjah.
Pärastlõunal olime Paide taga Kristo vanemate juures. Vestlesime Kaksikleegiga kolm tundi, juhtus igasuguseid asju – see, mis kätkes täiskasvanute jutus, ilmutas end üks-ühele laste füsioloogias. Koos Kelliga – kes oli Jaanikaga kohtumisest laetud – hakkan väga mõnusalt ja rahulikult kanaldama. Veel!!! Laupäeval ja naistepäeval saangi – ta tuleb vanalinna naiste hoiutamisele ja ma viin Jaanika Rakverre tema stuudiosse.
Kuku, emand Kukeke?! Kui magava Indiga Kirna talli ees peatusin, oli tall pime ja telefon tumm. Mis siis ikka. Saatsin rahulikult hinge tõmmates mõlemale täkule, kelle looming mu märade kõhus kasvab, õnne ja tervist – ja sõitsin nohinal edasi.
Kaiga kohtumine on ammu õhus olnud. Minu vanaisa Aleksander Vatmann (papa Harri isa noh) – ja tema vanaema Liisa olid õde ja vend. Sain teada, et meie hõimus on ka Gutmannid ja Mesikäpad (eesotsas tantsuema Lainega). Kai ise on vapustavalt jõuline naine, tänase õhtupooliku sisustan temalt kuuldu üleskirjutamisega.
Kodus oli meil pimendatud kännuämblik. Ei tulesid ega telekat, jahe ja vaikne. Ja las siis olla nii. Lobisesime pikalt Jaanikaga, öö otsa rääkis Minni erinevates keeltes – ja hommikuks olin lisaks ka oma unerännetest üsna uppunud. Käisin jälle seal lõunamaises võlvide ja kulunud tapeediga villas, kus ma kunagi elasin. Sama ornamendiline seelik, mida esmakordselt nägin Luule Viilmaga rännakul käies. Esmakordsel rännakul sinna ellu nägin, kuidas vaesed külanaised tõid mu jalge ette lapsi, et ma neid raviksin. Ma oskasin, järelikult pidin. Õudne. Ja nüüd rühin sageli selle kunagise elu teed. Kristo tuli välja ideega, et kuivõrd aeg on ringikujuline, mitte lineaarne dimensioon, on täiesti võimalik, et elamegi paralleelselt mitut elu korraga.
Kohutav nõrkus hommikul ei seganud loomadega kohtumisest rõõmu tundmast. Hommikul kell kuus algas pühapäevane argipäevak: laut, kirjad-arved-pank – mõned arved sain lõpuni makstud, tall, heinahunnik kolmeks hunnikuks, et lambad-kitsed-lehmad üksteist ei kiusaks, saunas vee ja pesuga sehkendamine, majale leebe puhastusring, ahi oli vaja kohe hommikul uuesti kütta, sest siiber jäi lahti, Kai ja Kelli tekstide loksutamine luuüdis.
Selle tagasivaate jäädvustasin Eurovisionile valitava laulu sõelumise esimest poolt vaadates.
Päeva teise poole veedan Kelli ja Kai jutte jäädvustades. Nii hea. Aitäh.