15. veebruar 2013
15.veebruar
Labürint. Sain korraga aru, miks ma pole suutnud endise kartulimaa pealt kive – neid on seal nüüd kolme aasta järel ikka kohe väga palju – minema kärutada. Neil on eesmärk. Teen neist sellise labürindi, nagu on Gotlandil, nagu oli – ilmselt on – Wormsi ennu juures. Ja suu pole tahtnud külalistemaja peale rajatavad peavarju grillmajaks nimetada, sest sinna tuleb midagi hoopis muud. Püramiid.
Sain täna, kui hommikuse talituse ajal kindad tuppa unustasin ja sõrmed hullusti külmetama hakkasid, aru – Jaanikal ja tema Teejuhil on õigus. Mu kätes toimub midagi. Panin külmast välku löövad käed meie talu juht-ute selja peale. Lambaemand läks hetkega transsi – nagu kitsedki, kui neile käed peale panna – ja mu käed läksid paari hetkega kuumaks. Nirvaanas lammas tegi naljakaid puusanõkse. Põlevad käed Alfa peal, mõtlesin, et selles on midagi tulevikulist. Käed kuumasid ja helendasid hulk aega hiljemgi.
Täna kukkus Tšeljabinskisse meteoriit – tunni aja pärast möödub Neitsi tähtkuju suunal, Suure Vankri tähtede pealt maast asteroid. 2029 ja 2036 lähenevad ohtlikumad. Meil on aega veel, kõigil on aega veel – kui ei ole… Ikka on.
Hommikuse hümni saatel täitsin Elmatari tellimuse, käisin lastega ujulas – ja võtsin sealt seinalt treener Janne numbri, sest kasvatajad märkisid tõsiasja, mida ise tean – Indi ujub väga kiiresti ja julgelt, seda oskust on vaja süveneda. Tjah, lapstükk kasvab nagu aadlipreili – hea muusikakasvataja, suurepärane iluvõimlemistreener, hobused kodus, isal-vennal laevad, ujula nurga taga… Kodus tabas mind sügav uni – muusikaauhindade jagamist vaadates jäin kella üheni üles, viiest üles – võimete piir tuli ette – õhtuse talituse ajal tuterdasin tilltölladi Remo ja Indiisu sabas, mu põhifunktsioon oli kõigi muside silitamine. Õnneks polnud ma ainus udu – Tajakene loivas Maruusja boksi ega saanud esimesel hetkel aru, mis viltu läks. Pole hullu, läks tagasi õigesti ka 😀
Inge Soosaar shared Hinge Abi‘s photo.
KUI …..
…teil kukuvad käest nõud ja purunevad, kui joogiklaas läheb ümber või taldrik koos toiduga käest kukub, siis pole see niisama. Sellised asjad näitavad teie sees OLEVAT SEGADUSE ENERGIAT. Kõik , mis käest maha kukub pole mitte kohmakusest vaid segadusest, mis teie sees.
Kui peegel puruneb ….
….siis tea, et lõhkusid oma vanad salvestised, sest seda just peegel ongi. Lõhkusid ära selle kogutud energia, mis selle peegliga ja sinu eluga seotud. Kõike, mida peegel enda ees näeb seda ka endasse salvestab, kogu kodu info, kõikide inimeste energiad, mõtted ja tegemised.
Pole vaja endale koju tuua teistelt antud peegleid, mis on olnud kellegi kodus, see on nende elu täis, nende mured, kannatused, mõtted ja energiad, mis teie ellu tulles ka teid mõjutavad.
Kunagi ärge soovige surnud inimeste asju endale koju, eriti peegleid.
Peegel on ka portaal, milles avanevad uksed erinevate maailmade vahel, selle kaudu võivad siseneda teie koju kes iganes eetertasandil tulla soovib ja kord juba selle ukse avades, jäävad sealt käimagi. Väiksed lapsed näevad seda ja paljud kardavad peegleid.
Unenägude maailm on peeglitega seotud, sest peegel neelab endasse teie eeterkeha ja võivad esineda õudusunenäod. Magamistoas pole peegel hea, seda võid ise tunnetada.
Kui kardad ….
….et kõik vanad uskumused on tõsi, siis soovitan neid mitte uskuda, sest see mida keegi ütleb ja ise selles kindel pole, on vaid kellegi arusaam asjadest , mida pole kogenud.
Ole kindel ise endas, selles mida õigeks pead , selle läbi ka ela.
Ohekatkust tuli mu hommikusele kirjale, kus tegin ettepaneku paariks nädalaks Pöialpoissi laenata, vastus, et ta hammustab, ei anna kätte – ja et siit minnes oli tema psüühika korrast ära. Kirja autorit tsiteerides – teretorekene. Meil on kõik kaisuloomad ja hüperhellikud – ja selline torge… See andis samas võimaluse ühtteist olulist öelda kauasele sõbrale, kelle puhul ma ei tea ammu, kas ja mida ta loeb, keda pole mõtet teatrisse ega kinno, tseremooniatele ega kontsertidele kutsuda, sest ta ei tule. Mind on ammu painanud need varemed unistustest ja lähedusest, elurõõmust ja ühtehoidmisest, millega olnu on asendunud. Kui seda olnut ikka oli.
Tore.
Sama tore, kui pärast Sinuga mitmekordset kokku leppimist oma ja teise pere lastega Su tüdrukute järele tulles imeilusat uut lukus ust kohata. Mul oli kolmikute ema ja tädi ees kohutavalt piinlik.
Kahtlemata on täiskasvanud kuldi käsitlemine keeruline – kui pead seda võimatuks, jäägu nii – peab tunnistama, et pead kõiki ettepanekuid võimatuks.
Soonel elas Pöialpoiss koos kolme emisega sigade sulus, mis külgnes avara aedikuga. Sinnasamasse tuleb ka kosilane, kes niisiis pole Pöialpoiss. Väide, et tal oli psüühika paigast ära, jätab mulje, nagu meil siin koheldaks sigu ja üldse loomi ei-tea-kuidas.
Sul on hetkel mind üsna lihtne haavata, sest uksetahajäämise pärast olen nagunii üsna solvunud – kõik tulematajäämised sauna ja õhtusöökidele, külla ja seiklustele olen püüdnud alla neelata – ja endamisi küsinud, mis ometi meie sõprusega toimub.
Pöialpoisi teema andis kena põhjuse öelda, et olen asjade sellise seisu üle õnnetu, enda meelest meie sõprusse kõik, mis võimalik, panustanud – ja ma ei saa aru, mis toimub.
Uduselt meenub, et kolisin siia Raplamaale Sinu kutsel – siin ma nüüd reedeõhtul Indi ja loomadega Su ärritavate alatoonidega kirja loen – ja ei suuda uskuda, et vanasti oli nii lihtne ja loomulik Sinu juurde sõita. Kuivõrd Sina ei pea vajalikuks tulla ega ühtki ühist tegevust harrastada, ei tule ka mina.
Olen väike ja vastik jah – aga nüüd lülis tõesti ära. Kõigil on rasked ajad, raha pole, närv püsti – aga üksteisele haiget teha omavahel kokku hoidmise asemel ei tohi.
Aitäh, Pöialpoiss, et andsid põhjuse see kõik välja öelda.
Kena edenemist.
Soone Saara
Minu juures oli Pöialpoisi psüühika paigast ära??? Täiesti uskumatu väide. See käivitas terve meenutusterea, mis pole meeldiv, aga mis oli vajalik läbi töötada. Õigupoolest käibki pidev läbitöötamise töö, mida me kuhugi ei jäädvusta ja kellelegi ei müü 😀
Jaanika pikale analüütilisele kirjale inimeste sisse ja taha nägemise teemadel vastasin:
Hehee, … Ja mis puutub tundlikkusse ja teravasse silma, siis mu mõlemad vastavad organid said kauase sõbratari – kes on oluline põhjus, miks siia elama tulin, paraku Lilleste kirglik jünger – käest lõpliku laksu.
Olen olnud ammu solvunud tema tulematajätmistest, loobunud juba teda kontsertidele-külla kutsumast – veab alt, on toonusest väljas, ei suuda mobiliseeruda ja samas on seega hoolimatu.
Nüüd teatas, et ei anna mulle mu oma kasvatatud kulti Pöialpoissi notsMötsaku paaritamiseks, sest minu juurest tema juurde minnes oli Pöialpoisi psüühika paigast ära ja ma traumeerin teda kindlasti jälle. Issand.
Mul on loomad nii põues peetud, et paljud naeravad selle üle – ja selline süüdistus… Tegelikult oli ses kuldijamas tuhat välja ütlemata sõna – ja kogu kaugenemise taga suurel määral must uss, millest Sinuga just rääkisime.
Ehkki tal on sama hingestatud loomandustalu nagu mul, on seal mingi meeleheiteloor üleval – ja mis siis teha, et ma analoogselt keerukates olukordades meeleheitele ei satu. Ja nii edasi. Mis siin rääkidagi. Haiget sain. Sest üks sõprus on – kui mitte lausa otsas, siis servi seismas küll.
Äh.
Aga mul oled Sina.
Ja mina Sul.
Ja sedagi pole nii vähe. Kaugel sellest 😀
Kallikallikalli
Lugesin täna Naiste juhtkirja Ingalt – sisu oli ammu tuttav – meid ärritab teiste juures see, mis on meisse peidetud ja vajab lahendamist – kuni ei lahenda, seni see aina rammusamas konsistentsis meile ülesandena ette tuleb.
Mind ärritab vastutustundetus ja algatusvõimetus, sõnapidamatus ja ebakonkreetsus, sõimlemine ja alandamine, saamatus ja sõltuvus – ja mis ma siis nüüd tegema pean? Minus endas möllab mu arvates vastupidine. Mis siis saab? Just see vastupidise möllamine tuleb kinni keerata, mis muud.