11. veebruar 2013
9.-11.veebruar
Brigita 16. Kuna mu kolmas laps ei tahtnud Roti aastal sündida, kandsin teda umbes kümme päeva üle. Kolmel järjestikusel pühapäeval andis teada, et sünnib pühapäeval – ja sündiski 😀 Kõndisin mööda Toomemäe sünnitusmaja tagumist treppi üles-alla, tuhude ajal puhkisin ja vahtisin aknast välja – ja päriselt valus oli vaid viimasel tunnil. Kui järsku oli isegi ootamatult kiiresti kõik möödas, väike sõber kõhu peal ja tema isa ei jõudnudki toast välja joosta, sest keegi ei karjunud ja kohutav ei olnud 😀 😀 😀 Ärge uskuge filmides-dokkides näidatavaid kriiskavaid punnitusi. Tegelik Sünnitamine on midagi hoopis muud – keskendunud vaikus – ja kergendusohe koos lapse esimese häälega.
Nojah ja seal ta nüüd Vehndis koos paari sõbratariga on. Mitte siin. Kuhu ta oleks võinud eile koos Aleksanni ja Minniga ju vabalt tulla… Niuksniuksniuks! Oligi teravate ilmajäämiskihvatuste varahommik – kella viiest tööd alustades meenus lisaks tütre sünnipäevale ka Isuzu – aastavanune farmermaastur, mille üks süüdimatu mees siit väravast võttis ja Haljalasse vastu posti kihutas – nojaa, aga pärastine mootori kollabeerumine polnud tingitud ajudeta tuutu kangelasteost, see oleks juhtunud ka muidu – ja kui ma oleksin olnud lastega maanteel… Sama aiman Terracani kohta – poleks sama heeros teda katusele parkinud, oleksin lengerdava parema esiratta tõttu maanteel väga suures jamas olnud… Ja kaksikud mustad talled, kelle lahkumine valusate pigistustena aegajalt ikka meenub, sünnivad uuesti… Tõepoolest, kui palju ma ennast keelitama-meelitama pean – millal ma valmis saan??? Nagu küsivad naiivsed vaimlejad oma mentaalsetelt pioneerijuhtidelt.
Korrastasin eile õhtul pildistatud fotomajanduse. Kirjutasin koolitusekspressi loo. Jagasin Karekaga mõtteid. Tegin mitmele autotäiele metsameestele kolhoosiesimeest, nagu ütleb metsa-Mihkel – ja jälgisin, et nende sisselastud hobukoppel saaks parandatud enne kui mutid metsas. Jälgisin laste lumekindluste ehitamist – et viskesuund ei saaks akende poole – ja kaevukaanelt saaks lumi enne sulamist maha. Kuulasin riigiasutuse muljeid – ja sain teada, et nii Jüri kui Piret on haiged. Sellest hoolimata panin juba keskpäeval sauna küdema – nii sindrima niiske on, et pesu ei kuiva kusagil, metsamehed tilguvad. Väljas on veebruar…
Väljas möllasid metsamehed puid välja tuua – seltsimehed, kas ilusad jämedad kasepuud ei kõlba siiski mingi valemiga põrandalaudadeks? Või grillmajaks? Hullumoodi kenad ja sirged ja mis kõik. Ei tahaks küttepuudeks teha. Põrandat tahaks. Eh? Öelge, et ikka võib… Ja öelge, kuidas võib pärast puhkepäevi tundide kaupa ainult arvuti taga koogutada, kõrvaklapid peas, et kahetunnise tisku pleilisti kokku panna, selle asemel, et kasvõi välja mõelda ja tegutseda selles suunas, et oleks olemas homse Kehtna-kolgata bensiin? Aga võib. Ja võib ka juhilubade ja traktoristipaberite asemel muretseda, kustkohast veel mõni elektroonikavidin krattida, mis hetkega läbi põletada. Selle asemel, et päeva selliste retooriliste küsimustega rikkuda, palun imet, mis muudaks suhtumisi ja küpsusastet, vastutustunnet, planeerimisvõimet, perspektiivitaju. Mida iganes. Imed juhtuvad ju ometi iga päev.
Juhtus täna ka. Pärast loomade sissepanekut-toitmist kahlasin kopliservad läbi, et kleepuv sulalumi – mitmesendine kuhi – lintide küljest maha pühkida. Hobukopli kõige tagumises nurgas juhtus kõik korraga. Sain sõnumi, et Reti ja Mihkel siiski ei tule täna sauna, et mitte sattuda silmitsi vajadusega öelda EI. Samal ajal hakkasid sõrmed kohutavalt külmetama. Külmavalu ja sõnum andis ühe üldise põhjuse nutma hakata. Brigita sünnipäev ja mina siin lumes kahlamas, süda kõrvaklappidega imelooma ja kogu situatsi peale nii täis, et… läks täiega rütmist välja. Sa jeerum. Fibrilleerimise piiril. Teravate valudega – mis kiirgasid klassikaliselt vasakusse kätte loomulikult. Tänu sellele, et meenusid toas ootavad Minni ja Aleksander, kellega kohe koos koogi küpsetame, käis täielik sähvatus. Mida ma siin praegu ennast haletsen, nii et süda on seisma jäämas? Leppisime eile Jaanikaga kokku, et ohver-märteri ajastu on meie mõlema elus totaalselt möödas. Kui mõni isik, olukord või kasvõi kogu elu näkku ennib, hakkame vastu, mitte ei tõmbu kühmu, silmad peos ja sõrmed suus. No ei. Kusjuures sellel märterlusel on lisaks kõigele väike vastik maso-naudingu alatoon ka juures. Võeh! Piinlik perverssus, lõpku jama. Kuivõrd ma pole sellisena sündinud, on see enesehaletsuse kaifimine kenasti ületatav ja väljakasvatav. Mida on – oma loodud muinasmaa serval maalilises lumes – infarkti äärel ennast haletsemas. Persse!
Kusjuures sellise jura eest sain rahatrahvi ja paranduslikud tööd ka veel kaela – unustasin hobuste vanni vee jooksma, ma ei tea, mitusada liitrit seda maha jooksis – igatahes tuli õhtuseks saunaks lastele ämbritega vesi tassida – ja elektriarvel on trahv otsas, selge see 😀
Vot sellised imed.
Enesehaletsuste ja väiksuse ja mitmete muude toredate pekkikeerdunud asjaoludega, mis on kõik üsna hõlpsasti muudetavad. Mul on ka mitu positiivset programmi välja mõeldud, sündmuste igasuguseks arenguks vähemalt üks. Just! Kui mõnd ka pole – ikka on. Päriselt ka.
Ja siis helistati lauatelefonile. Indiuks võttis vastu ega saanud hulk aega aru, mis vanaema. Minu ema. America calling. Brigita sünnipäeva puhul. Emmekene kuulas mu üksipulgi üle, kes ja kus ja mis, ütles ainult viis teravust – enamus sünnipäevalapse arvel. Ja teatas vähemalt veerandtunnise usutluse lõpuks – mille tõttu ma peaaegu koogi põhja ää kõrvetasin – et tegelikult on tal 200 protsenti ükskõik. Sain paariks minutiks uue südamejukerduse. Kuna poisid läksid sauna mängima ja Indi juba enne mind pessu, õnnestus mul see enda teada jätta. Ja läks paika. Leidsin kotist õnneks validooli ka. Jumala eest nagu õpik – kui armastusekriis üle pea kokku lööb, annab armastuseorgan tunda – ja siis ronivad Lilli ja Taavet sulle risti ja põiki sülle ja vastu südant – ja kõik on jälle hästi. Elaksin ma Tallinnas, nagu mu emale meeldiks, kes siis mu südame paika paneks?
Igas mõttes.
Ja head ööd. Kell oli laupäeva õhtul üheksa ja ma ei jaksanud enam. Ja häbi ka ei olnud. Pühapäevaks tuli lisaks 5 avatud failile veel üks üsna kiire tellimus – enne kolmikute saabumist sooritada. Tisku. Ja tänu tellimusele pääsen ma uuel nädalal Tallinnasse tööle, Paidesse tööle, Pärnu honorar maksab telefonid – ja paar laekumist kodulaenu. Mis need olid, ma ei mäleta, aga kindlasti tulevad. Nii ongi. Armas süda, seisa nüüd, kus ma diivanilt Indi sülle võtan ja voodisse viin ja tuttu poen, kenasti rütmis – kaks tihket jupsimist ühes päevas pole hea.
Nägin unes Kareka järjekordset surnud lammast Omenat, kellest jäid orvud talled. Koerakutsikate moodi. Pruunilapilised. Võtan neid asju ikkagi kuidagi valesti südamesse – ärkamishetkel, kui Minnit oma kaelast lahti harutasin ja kasse meie jalgade küljest krõtitamast minema peletasin, oli kõik veel tibens, ent nii kui päriselt ärkasin ja kõiki magusat muretsemist võimaldavaid asju meenutasin, oli rütm minust jälle pidulikult lahkunud. Bensiin ja logistika, tujud ja kapriisid, rääkimata asjad ja mustad pilved… Kusjuures tegelikult on kõik hästi.
Ehkki ma unustasin Mao-aasta alguse ja kuu loomise oma heintes-küttepuudes-homse tööpäeva reastamises turnides täiesti ära, algas Madu mu jaoks Battayaga kallistades ja talle loetledes, mis mõnusad tegevuskavad meil on heinarullide, palkide ja logistikaga. Ja kuuloomise hetkel olin peadpidi ahjus puid lisamas ja tulega hellitledes oma sisulisi töid reastamas – nii et kõik läks väga hästi.
Rita helistas. Brigitaga rääkisime. Tisku-mees pole oma ähmiga ei söönud ega maganud – ometi on see, millele ta mängiva murdeealisena kogu aja ja energia panustab, see, mida ta tahab – ikka paha. Tee mis tahad. On see minu probleem? Ei. Tema üles-pablatud palavik samuti mitte. Minu rõõm on see, et kui eile õhtul lindudele rääkisin, et tahan täna poola kastmes koha teha, panid nood seljad kokku – hommikuks olid kanad munenud kolm ja pardid neli muna ning kaste olemas 😀
Indira mängis tund aega järjest flööti. Maotaltsutamine kosmilisest arukusest ajendatuna! Telekast tuli samal ajal dokfilm lumehanede rändest. Miks. Miks linnud ümber maakera rändavad??? Miks võtavad ette nii pikki retki ega püsis seal, kus on alaliselt ilus ja elatav kliima? Selleks, et kohusetundlikult Maad ümbritsevat energiavälja liigutada ja tuulutada?
Kolmikud olid Soonel õnnelikud, ema ja tädiga lumes – jõime lastešampust, põletasime Draakoni, sõime kooki ja ahjupraadi – ja Kaili-Helinale läks hirmsasti hinge väike Juliet, keda armukadedad mammad endiselt terroriseerivad – saame Tirtsuga ikka veel vaid salaja kallistada. Näis…
Tisku pani mind tööle logistiku ja transana, aga Kersti, tema kahe paari kaksikute ja mehega ja tulevikuideeliselt vahva suhelda ning tavaliselt Soone saunas paukuv tehnika leidis ometi asist rakendust. Pidin Ohekatkust Kuusemäelt paar plikat peole viima ja kolmikutele sealseid loomi näitama. Loomad näitasid ennast ise – väga mõnusalt ja südamlikult. Ja uus välisuks näitas end. Pererahvast polnud kodus – ehkki meie käigust sai kolmel korral räägitud.
Sõnapidamatusekatku ja solvajatemäe.
Lapsed möllasid tiskul, said näomaalingud – et noorsugu mitte häirida, olid emad seni Raplas kohvikus. Koduteel avastasime, et Reeda hobused olid lahti sahatatud. Viimastel päevadel alla sadanud lumemassi teelt kõrvale lükates oli sahk lindid hange ja katki lükanud ja hobused tee peal. Reet ise teises Eesti otsas. Kaili-Helinal oli õnneks autos veotross, korjasin selle abil hobused kokku ja palusin ükshaaval ja nimeliselt, et nad kenasti oma territooriumil püsiksid, kuni emme koju tuleb.
Kodus tegid poisid tule sauna ja tassisid asjad autost maha, Eesti Laulu tiimist töölt jõudnud Karekas tegi tule ahju, mina tükeldasin kala pottidesse – inimestele, koertele – Reti ja Mihkel tõid virna väikseksjäänud riideid – emme jälle Harrodsis käinud nigu niuhti!
Kerekaga saunas sai tibake Päris-asjade juttu aetud. Unes nägin jälle kaksikuid – kui eile olid unes kutsika-lamba-vahepealsed, siis täna keegi sünnitav tuttavlik, ent siiski nimetu naine, kel sündis üks terve ja armastatud-oodatud, üks värdjasbeebi, kes jäeti näoli lögasse. Korjasin kõõksuva ebardi lögast välja, putitasin elule – ja kõik olid vihased ja löödud. Milleks, kellele.
Laut sai hommikul kuue ajal koos talitatud, aga lumed-puud-pesud mul üksi hallatud, logistikaringilt naastes avastasin, et heinarullide vedamiseks appi paluda loodetud metsatrakats oli ära läinud – aiatagune langetatud võsa täis, kuused langetamata… Kui nii, siis lasen kevadel hobukopli tagumise nurga kuuskede taha laiendada nii, et tiik jääb pärast maaparandustöid koplisse – ja grillkoda tuleb olemasolevatest palkidest. Mul suva, kuidas head tavad ja reeglid ette näevad.
Remo korjas seoses rakatsi lahkumisega käsitsi vanad heinad kokku ja veeretas uued ette, korrastas talli ja lauda ja… Ma ei teagi, mida kõike ta seal õues teeb. Olen pehmelt öeldes ära pruugitud. Lumi, pesu, fotod, kirjad, arved…
Jaanika kirjutas:
Tähistasin tänast Yang/Naisalgega Musta vesimao aasta päralejõudmist teatrikülastusega Von Krahli.
Oli selle satsi viimane etendus aga tuleb varsti jälle.
Tõesti miskit, mida siiralt, soojalt ja südamest soovitan. Nagu vend Mauri ütles: harvaesinevalt nauditav ja hästi paikapandud proportsioonidega lavastus/lugu, mis kui sibul end lahti koorib, kus ühest loost hargneb järgmine ja järgmine ning samas on kõik üks suurepärane ning otsast lõpuni nauditav allegooriline tervik!:))
***
Paari päeva eest jäin mõttesse ja kujustasin, millisena ma näen Madu, kes sümboliseerib minu jaoks lähiaastat. See oli tõesti must, väga naiselik ja elujõuline. Ka usaldusväärne eeldusel, et oleme valmis sellele järgnema oma alateadvuse naiselikule, intuitiivsele poolele sügavale enese sisse, kus lahendused ja vastused kõigele, mis igale oluline ja mis olulisim: vastused ja lahendused leiame enestes, mis tagavad heaolu, hingerahu, harmoonia iseenda, lähedaste, Looduse ja Loojaga!:)
Täna hommikul, kui sättisin end linnaminekuks, oli taustaks mängimas juba üsna eakohane “Prillitoos”, kus mulle tundmatu astroloog, kelle häälest ma isegi seda aru ei saanud, et kas tegu mehe või naisega rääkis suht sarnast juttu, milleni minagi ilma tarkade täheraamatuteta ning vaid oma sisekosmost uurides jõudnud olin!:)))
Nii et: Rohkem välist vaikelu ja tunnetamise, uudistamise aega oma siseuniversumi uurimiseks, korrastamiseks, ühendumiseks kõige selle suurepärasega, mis sealt leida!:)))
Ma siin jäin vahepeal inimrongi alla 🙂
Mu ühe väga armastatud noore õrna emanda kolmikud Indiisu rõõmuks. Suur osa mu lapsi, metsamehi ja Karekas. Tohutult suhtlemist – ja rapsimist, sest kuna poistel oli see va Maoaasta tisku, oli minul majapidamine – lumi ja koplid, pesu ja boksid, puud ja mööd ja määd – pluss pliit ja saun ja see ja too ja üü ja ää. Mitte miski ei muutu. Sest mina ei muutu – mitte kirju kirjutada, vaid pidevat viharavi põhjustavale objektile isukalt ja õpetlikult, suunavalt ja emalikult jalaga persse on vaja anda – eks õhulennu ajal selgub, kas suunas õigele teele või maandas vanasse mutta. Sõidan kolmapäeva hommikul Tallinnasse, kui küüti vajad – muudkui astuge laeva, moorid!
Kallikallikalli
Mida ma sel nädalal tegema pidingi?
Arvutis on juba seitse ootel faili ootel. Kehtnas on vaja koolitustele regada. Helistada Lassile ja Vackermannile, Haljasoksale ja Balodele, Reimole ja Kaupole. Riksule üht äriideed tutvustada. Kolmapäeval Sophie ja NANDA Tallinnas, neljapäeval sumba – kutsuti Tartusse sünnipäevale, aga see on täiesti mõeldamatu, laupäeval Paides Kelli ja Kristo, Kirnas Maie, Türil Sirje ja Kai… Ja lumilumilumi. Aitäh, Remo, et inglid su siia saatsid!