27. jaanuar 2010
Meie rahvusriigist
Harri Kivilo < aisakivilo@hot.ee >
OLULISED SÜNDMUSED 1939 – 2005
27.01.10
Rainer Eppelmann, Ida-Saksamaa (DDR) diktatuuri läbitöötamise sihtasutuse juht, kinnitab „Eesti Päevalehele” (11.11.09) antud usutluses, et viiendik Saksa noortest ei tea kuigi palju sellest, mis toimus Saksamaal teise maailmasõja lõpu ja Berliini müüri mahamurdmise vahel. Olen olnud pikemat aega samasel arvamusel ka nooremate eestlaste osas. Viimase 18 aasta vältel on ju üllatavalt vähe avalikus meedias kirjeldatud ja analüüsitud Eestile olulisi sündmusi, mis toimusid aastatel 1939 kuni 2005. Ja võib-olla on seda koolideski vaid pealiskaudselt õpetatud. Avalikus meedias on vaid ikka ja jälle kirjutatud Eesti Vabariigi presidendi Konstantin Pätsi ja kindral Johann Laidoneri „hääletust alistumisest”. Sedagi peamiselt Nõukogude Liidu arhiividest leitut täiesti tõeseks pidades ja ilma nende kahe isiksuse teisi tegemisi analüüsimata.
Kui eesti noorte ja keskealiste teadmised lähiminevikus toimunust on analoogselt sakslastega pealiskaudsed või lausa ekslikud, siis peaks mitte ainult riigivõim vaid peavoolu ajakirjandus hakkama erilise innuga seda olukorda parandama. Senini on palju raha ja energiat kulutatud selleks et mõjutada eestlasi arvama et meie keel ja kultuur saab üle aegade kesta vaid siis, kui võimalikult kiiresti muudame Eesti koos Nõukogude Liidu poolt siia elama saadetud venelastega multikultuurseks eestimaalaste riigiks.
Meie ühiskonnateadlased ja riigimehed on oma paljasõnalistes, Euroopa väärtustele ja õigusriigi kohustustele viitavates heietustes korduvalt manitsenud eestlasi unustama et rahvana pole meie mitte kunagi tahtnud kokku sulada mõne teise rahvusega. Peavoolu ajakirjandus pole pidanud vajalikuks analüüsida kas või millises ulatuses on võimalik siin olevad ja siia veel tulla saavad suure rahvuse liikmed sulanduda eestimaalasteks, kui juba tänased nooremad eestlased ei tea et:
• Tartu rahulepingus loobus Venemaa igaveseks ajaks kõigist õigustest, mis neil on varem olnud eestlaste ja nende maa suhtes;
• 28. septembril 1939 allkirjastati Nõukogude Liidu (NL) soovi kohane vastastikune abistamise pakt, mis õigustas NL Eestisse paigutada 25 000 punaarmeelast ning milles NL kinnitas austada Eestit täiesti iseseisva riigina ega mitte sekkuda mingil viisil Eesti riigi valitsemisse;
• 16. juunil 1940 teatas NL uudiste agentuur TASS et Eesti, Läti ja Leedu olevat sõlminud sõjalise liidu NL vastu. Eesti valitsus teatas kell 14:00 NL saadikule et see sõnum ei vasta tõele;
• Vaatamata eespool nimetatud NL poolsetele kinnitustele ja tegelikule olukorrale esitas NL 16. juunil 1940 kell 16:20 Eestile noodi, milles nõuti NL-le ebasõbraliku valitsuse lahkumist ja punaarmee takistusteta sissepääsu Eestisse;
• 21. juuni 1940 hommikul saabus Tallinnasse 6 vagunitäit tsiviilriietes punaväelast ja Petseri venelasi, kes lavastasid Eesti valitsuse kukutamise ülestõusu; sama päeva õhtul moodustati NL nõuete kohane uus Eesti valitsus;
• 6. augustil 1940 palus uue Eesti valitsuse peaminister NL Ülemnõukogul liita Eesti NL koosseisu. Esitatud palve rahuldati;
• 30. juuli 1940 küüditati Eesti Vabariigi president NL-u; järgnes kiire Eesti muutmine NL seadustele ja korrale vastavaks;
• 13. ja 14. juunil 1941 küüditati Moskvas koostatud nimekirjade kohaselt ilma kohtuotsusteta NL-u umbes 10 000 meest, naist ja last, kes polnud midagi NL vastast teinud; järgnesid „rahvavaenlaste” arreteerimised ja kohtuotsusteta hukkamised;
• 20. juulil 1941 kuulutas ENSV Vabariiklik Sõjakomissariaat mobilisatsiooni, mille raamides viidi NL-u 30 000 kutsealust, kes esialgu saadeti töölaagritesse, kus paljud nälga surid; hiljem moodustati neist punaarmee üksused, kes võitlesid et kodamaale pääseda;
• kokku hukati, küüditati ja viidi mobiliseerituina NL-u ajavahemikul 21.juuni 1940 ja 6. detsembrini 1941 umbes 60 000 isikut (Eesti elanike arv 16. detsembril 1941 oli 1 001 541);
• aastal 1949 võitles Eestisse tungiva punaarmee vastu umbes 60 000 Saksa mundris eestlast – paljud vabatahtlikult, osa mobiliseeritutena, kuid kõik rahva enamuse heakskiidul;
• enne Tallinna vallutamist punaarmee poolt heisati riigi olemasolu kinnituseks kiiruga moodustatud Eesti Vabariigi valitsuse korraldusel 19 septembril 1949 Pika Hermanni tornis sini-must-valge; valitsus oma tegevusse astumisest välisriike enam teavitada ei jõudnud;
• 25. märtsil 1949 küüditati kolhooside moodustamise vastupanu murdmiseks NL-u üle 20 000 eestlase;
• aastatel 1945 – 1990 suunas NL Eestisse elama umbes 400 000 peamiselt vene rahvusse kuuluvat NL kodanikku, keda eluasemete ja töökohtade saamisel eelistati eestlastele; eestlased olid sunnitud töö ja asjaajamise võimaldamiseks kiiresti selgeks õppima vene keele;
• Eestisse rajati mitmed loodust ja elukeskkonda reostavad rasketööstused, mida Eesti majandusel ei olnud vaja;
• mais 2005 allkirjastas Eesti Vabariik uue Eesti-Vene riigipiiri lepingu vaatamata sellele et Tartu rahuleping koos Eesti ja Venemaa vahelise piiri täpse määratlusega oli igati kehtiv ning et uus leping, milles sõlmimise põhjus on jäetud nimetamata, vabastab Vene Föderatsiooni kohustusest heastada NL poolt tehtud, piiri ühepoolselt lääne poole nihutamise, kuritegu.
Ilma teadmata oma lähiajaloo üksikasju on kerge nooremaid eestlasi mõjutada kõige pealt uskuma et „Vene või sõjajärgne aeg” ei saanud olla eestlasi ahistav okupatsiooniaeg. Seda teadmist saab mõne aja pärast täiendada analüüsidega, mis näitavad et aastast 1991 alates on Eesti riigivõim ja peavoolu ajakirjandus vaikivalt kinnitanud et aastal 1944 eestlased ei püüdnudki punaarmee sissetungi takistada vaid tervitasid neid Euroopa vabastajatena. Kindlasti on „erapooletutel” ühiskonnateadlastel võimalik nõustuda Vene Föderatsiooni väitega et kui punaarmeed tervitati vabastajana, siis on ju iseenesest mõistetav, et Eesti oli vabatahtlikult Nõukogude Liitu astunud.
Okupatsioonieelses Eesti Vabariigis oli teistel siinelavatel rahvustel võimalik vabalt oma kultuuri viljeleda ja oma rahvuse üle uhkust tunda. See võimalus on meie uues põhiseaduses ka nüüd kindlalt määratud. Niisama selgelt nõuab meie põhiseadus riigivõimult tegemisi, mis võimaldavad eesti rahvusel üle aegade püsima jääda. Kas ilma poolt ja vastu argumente põhjalikult analüüsimata ja rahva enamuse otsust teadmata võib riik hakata „eestimaalaste rahvust” looma?