09. veebruar 2013
8.veebruar
Siis mine persse. Vastik ja ootamatu algus? Eile ütles mulle niimoodi üks noor daam, kellele mul polnud müüa asja, mida ta osta tahtis. Paar tundi enne seda tõi postkast teate PRIA sanktsioonist. Mida teen? Unfriend? Mõttetu ja võimatu. Instantsi, kellega koostöös mul hetkel asendustaluniku teenus majas on, ei saa desõbrafitseerida ka siis, kui toetusaluse hobuse vaie jäi rahuldamata ja seda kasseeritakse edasiste toetuste arvelt sisse. Tore. Ja mis puutub nooresse neiusse, kes mulle hilisõhtul, kui Choprat lugesin, helistas ja leebes õhtuvaikuses lambist persse saatis, siis äkki ta leiab mu maailmast midagi, mis seda egootilist brutaaliat kõbib. Unfrendisin siiski – ja veel paar analoogset. Arutasime täna Jaanikaga, et märterohvri rolli aeg on möödas. Mis sellest, et mõni inimene on mitu aastat lähikonnas olnud – kui sealt tuleb ainult negatiivseid emotse – elagu hästi. On aeg. Mitte ühtki sellist suhet ega seost, mis alla kisub, maha laeb, ei taha oma ellu. Kõrgusse, palun! Päriselt ka. Mis sellest, et kunagi sai koos tööd tehtud või tegutsetud või… Oli ära. Ma ei ole neist parem. Lihtsalt enam ei taha ühenduses olla. Mitte ühelgi tasandil. Mida pole olnud, sellest ei saa ka ilma jääda.
Öö veetsin kõigi nelja kassiga – pärast zumbat nii väss, et ei jaksanud neid õue saata – ja kangesti mõnus oli. Viiest tõusin – äratuseta – koostasin ühe Naiste loo erilise telje, Lemmiku uue loo telje, sain tellimuse koolitus-Ekspressi – mul just see teema siin õhus ongi ju! – arved-logistika – pikk kirjavahetus Jaanikaga – ja jälle logistika. Kirjavahetus Ingaga – ja rehkendamine. Kõik, kellel on mingid järelmaksud, on erineval põhjusel kinni jooksnud – nii saangi ilmselt lõpeks oma teenistuse aprilli alguseks jooksma – kui reisiraha just vaja ongi. Kõik on hästi. Ehkki kontod on tühjad.
Vestlused Tiinaga – ja metsa-Mihkliga näitasid, kui võimatu on erineva korruse inimestele erinevatel põhjustel seletada, miks ma siin metsas oma loomadega sedasi rähklen – juba Liu-perioodil ei saanud tuttavad minust aru ja leidsid, et mul on üleinimlik koorem. Kuidas ma selgitan, et Maa vajab just selliseid energeetilisi oaase? Mis siis, et neli päeva ingellikult käitunud lehm nägi täna mu abilise käes kitsede-lindude söödapangesid ja üritas neid üle minu ja värava endale rammida – sain ta ikkagi ta oma kohale ning kui ta peale urisesin, ohkas ta sügavalt: saad aru, ma olen lehm… Saan küll – ja sellest saan ka aru, et neile, kellele oleks vaja seletada, pole vaja seletada.
Agrovaru – saeketiõli, kassitoit, uue seaaediku väravate hinged, toidupood lasteootuse tähistuseks, endale pisike kergemeelne pitsa Rappelis… Kodus ootas arvutisse saabunud maitsev tekst:
365 tehnikat, kuidas saada seda, mida tahad: 306
08.02.2013
Allikas: http://catchingwish.com
Keha märguanded on asja pärast. Kui sa ei jõua ja sulle tundub, et sellega lõppeb kogu maailm, siis tegelikult on nii, et mitte midagi ei juhtu. Teised mõistavad ja aitavad, sest kõik on kunagi selles situatsioonis olnud ning mõelnud samu mõtteid. Sul tarvitseb vaid selgelt väljendada, millist toetust sa vajad.
Väsimus tuleb siis, kui me ei kuula oma keha. Vahel sa ei saagi magada ja süüa siis, kui tahad, aga enamjaolt me lihtsalt ignoreerime signaale, mis ütlevad “maga rohkem”, “söö”, “puhka”, “mine loodusesse”, “ole täna kodune”. See on kummi venitamine, enda piiridest üle minemine, justkui endale väljakutset esitades, et kaua ma niimoodi jaksan. Mis see siis on, mis paneb meid hävitavalt käituma? Miks me ei reageeri kõik need korrad, mil võiksime magada, süüa, puhata, loodusesse minna ja koju jääda?
Jõudsin endamisi küsimuseni, mis piirist hakkab meil endast kahju? Olen teisi vaadates korduvalt mõelnud, et kuidas ta küll jaksab ja salamisi kadestanud tegijate tublidust ning tugevust. See jaks, tublidus ja tugevus tuleb millegi arvelt. Kui see ei tule tema endi, siis lähedaste. Tal pole aega kohtuda oma sõpradega või helistada vanavanematele, mängida lapsega või minna arsti juurde. See tundub kurb. Miks meil on vaja olla kogu aeg nii tublid? Selles on lapselikku energiat. Tol hetkedel kõneleb meis haavatud sisemine laps, kellest eelmises postituses kirjutasin. Laps, kes arvab, et ta peab õigustama oma olemasolu. Oeh.
Vaatan ennast kõrvalt ja näen seda haavatud last. Vaatan kõrvalt paljusid oma tuttavaid ja näen nende haavatavust. Nii tahaks öelda, et vahet pole, ausõna, teie ekstra-pingutus pole seda väärt! Aga sellele inimesele on see ülioluline. Mu viimase aja üks lemmikumaid küsimusi on, et millist toetust sa vajad. Ja ma näen, kui raske on inimestel toetust vastu võtta. Minul endal samuti.
Märkasin endas uskumust, et tasuta lõunaid pole olemas, sest andmine ja saamine peab olema tasakaalus. Kuid antud uskumust endaga kandes ma ei hoomanud, et võrdne andmine ja saamine ei pea olema seotud ühe ja sama tegevuse ning inimesega. Ehk, kui sa aitad kedagi südamest, siis tema ei pea sulle tagasi “maksma”, vaid seda teeb keegi kolmas, hoopis teisel ajal ja kohas. Nagu lapsevanemaks olemine. Sinule annavad sinu vanemad ja sina annad oma lastele, sinu lapsed aga oma lastele. Me ei ole võlgu oma vanematele. Isegi, kui ma nii väga tahaks noore vanemana sellele vastu olla, siis reaalsus on see, et meie lapsed ei võlgne meile midagi. Sina lapsena ei võlgne oma vanematele. Vanemate otsus ja valik oli sind saada.
Kui meile on elu kingitud ja just sellises kehastuses, siis võiksime seda maksimaalselt kasutada. Keha märguanded on asja pärast. Töö pole jänes, mäletate, eks. Kui sa ei jõua ja sulle tundub, et sellega lõppeb kogu sinu ja teiste maailm, siis tegelikult on nii, et mitte midagi ei juhtu. Teised inimesed mõistavad ja aitavad, sest kõik on kunagi selles situatsioonis olnud ning mõelnud samu mõtteid. Sinul tarvitseb ennast ainult selgelt väljendada, millist toetust sa vajad.
Maailmas on väga palju häid inimesi. Inimesi, kes tõsiselt tahavad sind toetada, sinu jaoks kohal olla, kellele pole oluline, et sa saaksid lisaks kõikidele viitele lõpetada ka cum laudega. Ausalt on nii! Sina oled ju üks nendest headest inimestest. Meis on tegelikult nii palju armastust, mida jagame välja, teistele. Kuid julgegem seda ka ise vastu, st endasse võtta.
See lugu on kirjutatud ühele inimesele, keda armastan tohutult, tohutult, tohutult. Olen sinu jaoks olemas, kogu oma armastusega.
Tehnika 306: Tuleb iga päev minna välja, mõnda kohta looduses ja jätta sinna ohvriand (maisijahu või tubakat) ja samal ajal tänada maad oma elu eest. Mõelge, mida teie võiksite jätta Maale ohvrianniks, kui tänate teda oma elu eest? Kui teile sobib teda tänada hommikul ärgates, siis tehke nii. Pole tähtis, kuidas te end seejuures tunnete. Isegi siis, kui olete kurb, väsinud või haige, tänage maad iga päev. Rituaali korduvalt tehes pange tähele, kuidas hakkate ligi tõmbama eluandvaid olukordi. Universum annab meile seda, mida temalt küsime. Kui küsime elu, näeme ka elu tulemas.
Sandra Ingerman, “Hinge tagasitoomine”.
Autor: Kaidi Laur
Allikas: http://catchingwish.com
Õigusõigus. Ekspressiloo telg paberi ja pliiatsiga rinna peal, jäin magama – ärkasin paari tunni pärast – lapsed helistasid bussist. Kallistasin ja kallistasin ja kallistasin neid. Kütsime koos ahjud, panime puhtad voodipesud, lapsed nõelusid mõned kõrvad-jupid mänguasjadele külge, Minni valis mulle riided – miniseeliku, heakene küll 😀 – ja läksime Reeda ja Reneliiga Heili sünnipäevale. Jeerum, kui hea on mõnikord süüa toitu, mida pole ise valmistanud.
Kodus selgus armas fakt – lahkudes jäid köögipliidi alla puud miilama, aga polnud aega nendega jupsida – õige pisut enne meie kojujõudmist olid puud pliidi all süttinud, köök oli soe ja õdus – koduvaim ajatas kütmise täpselt meie saabumiseks. Vastasin kirjad – neid oli paarkümmend, vaatasime koos Aleksandriga Sass Henno „Mina olin siin“ – talle vist pisut vara, aga neetult hea film 😀
Jälle üksi oma neitsisängi. Niivõrd kuivõrd – täna on mul lõpuks ometi jälle Indiuks kaisus, Taavet on Aleksandri juures, Puhh Indi toas kapi otsas ja Lilli mänguasjade korvis. Päeva lõpetuseks:
TIINA TIITUS: Vabadus
08.02.2013
13. veebruaril esineb Tiina Tiitus loenguga Alkeemia Akadeemia üritusel “Õnneliku suhte saladus – mehe ja naise rollid praeguses segases maailmas.” Juttu tuleb õnneliku suhte alustest, mehe ja naise rollidest lähisuhtes ning kuidas ületada suhtes tekkinud probleeme.
Milline on õnnelik suhe?
Rumi on öelnud, et südant on vaja murda nii kaua kuniks see avaneb.
Miks on nii palju murtud südameid ja paljud suhted ei toimi? Ehk on juba aeg avanemiseks. Miks on suhe vahel nii raske ja valus? Mis suhe! Kui oleks üldse mingi suhe, ohkavad paljud. Üksindusest ja igatsusest nagu polekski pääsu. Ja siis veel see tingimusteta armastus, millest kõik räägivad! Mis asi see veel on?!
Üks mu tuttav tegi mulle kunagi ettepaneku esineda teemal õnnelik suhe. “Maailmas on palju naisi ja mehi, kes otsivad oma unistuste partnerit. Sina istud siin ja ei tee midagi,” ütles ta. Ma olin selleks ajaks juba aastaid olnud õnnelikus abielus. Minul on hästi, mul on suva, kuidas teistel läheb, mõtlesin mina tookord. Pealegi, mis õigus on minul öelda, mida teised tegema peaksid.
Õnneks oli mu tuttav järjepidev ja kiusas mind oma ettepanekutega edasi. Lõpuks mõtlesin, et olgu pealegi, ma räägin, mida ma olen kogenud ja mida mina sellest asjast arvan. Oma ehmatuseks mõistsin, et ma ei tea, kuidas või miks see juhtus. Ma ju tean, milline “tavaline suhe” välja näeb. Ma teadsin, et midagi olulist oli minus muutunud ja ma nägin maailma täiesti uutes värvides. Ometi ei teadnud ma, mis oli juhtunud ja kuidas seda teistele edasi anda.
Siinkohal tulid mulle appi mu vaimsed saatjad ja näitasid mulle, mis juhtus. Kõigepealt tuli taipamine sellest, kuidas enamus suhteid energeetiliselt välja näevad. See pilt, millest ma nüüd räägin on sümboolne: mees ja naine seisavad näod vastamisi ja hoiavad kätest kinni. Nad on sõlminud liidu. Nende ühine maailm jääb nende vahele. See on nii armas, nii nunnu!
Nii nad algul vähemalt arvavad. Nii saadakse aru praeguses maailmas õnnelikust suhtest. Ta on nii armas, ma lähen talle veel lähemale, mõtlevad partnerid. Kuid lähenedes muutub maailm nende vahel aina väiksemaks ja ahistustunne kasvab.
No teeme siis maailma suuremaks tagasi! Partnerid kaugenevad ja lõpuks kasvavad lahku… ei nii ma ka ei tahtnud! See olukord tundub lahendamatu. Partner selles stseenis on meie enda vastassoo energia. Me otsime tasakaalu mees – ja naisenergia vahel meie enda sees. Meie elukaaslased ainult peegeldavad seda, mida me vastassoost arvame.
Ma proovin liikuda edasi oma isklikul teel, mõtleb nüüd üks partneritest. Seda ma teengi, selleks ma ju siia tulin. Kuid kui edasi liikuda, on teine tee peal ees ja liikumise suunad on täiesti vastupidised. Kuid pole hullu, me oleme partnerid ja läheme edasi koos!
Aga kus on see suund, kuhu me koos läheme? Koos minek on üks kohmakas ukerdav polka. Tõesti, väga kohmakas ja lausa väljakannatamatu. On vaja suurt kannatlikkust, et mitte vihaseks saada. Kõik emotsioonid aga peegelduvad sellises olukorras partnerite vahel edasi-tagasi automaatselt. Viha, hirm, lootused, unistused, tunnustus ja kõikvõimalikud muud tunded peegelduvad teineteisele lõpmatu kajana tagasi. See on üks suur koogel-moogel ja keegi ei saa aru, kes alustas ja kes on süüdi. Sina! Sina! Sina! See on tingimustega armastus, mis tuleb meil enne ära kogeda, kui oskame astuda tingimusteta armastusse.
Siinkohal juhtus mu nägemuses maagiline hetk, mis muutis minu jaoks kõik. See oli hetk, kui ma tundsin ära oma abielu kokkuleppe. Ma lasin lahti oma parema käe ja mu kujuteldav partner lasi vabaks oma vasaku käe ja me pöörasime näod samasse suunda. Sel hetkel muutus maailm lõputuks.
Käest kinni hoides saab hüpata, joosta, käia, tantsida… ja me liigume samas suunas. Selleks, et suhelda, on vaja nüüd partneri poole pöörduda, kui on vaja abi või midagi põnevat jagada. See pole enam automaatne. Elementaarne viisakus, mida on vanas pildis väga raske säilitada, muutub uues kergeks ja iseenesest mõistetavaks. Nüüd on vabadus, nüüd saab keskenduda oma teele ja maailmaga suhtlemisele.
Ma teadsin, et ei pea enam kunagi suhte pärast kannatama. Mina polnud targem ega parem, kui need, kes sellist enda ja partneri vabastamist enda sees pole veel teinud. Ma lihtsalt otsustasin, et ma ei lähe vanaviisi sekunditki edasi, tulgu mis iganes. Otsus. Need on need julged vabakslaskmise hetked ja saavad alati külluslikult tasutud. Saame selle, millest oleme valmis loobuma, siin ei ole võimalik trikitada. Näiteks, kui ütlen teistele, et jah, lasin küll linnukese lendu aga ise olen salaja ta jala külge tamiili sidunud, nii igaks juhuks.
Küsin tihti naistelt, miks neil on meest vaja. Enamasti vastatakse, et nad tahavad kellelegi toetuda, nad tahavad ennast tunda vajalikuna ja ei taha tunda üksindust. Väga populaarne vastus on, et nad tahavad tunda lähedust. Väga palju räägitakse andmisest ja saamisest.
Mul on neid kerge kiusata, kui pakun, et nad võiks võtta koera või läheks abistama voodihaiget inimest. Keegi ei taha olla teise igavuse peletaja või kargud, millele toetuda. Kui aga vastuseks tuleb, et tahan oma elu kellagagi jagada, on käsi juba ukselingil.
Pole midagi olulisemat vabadusest. Armastus ei nõua kompromisse ega tõestust. Armastus on kerge ja lihtne. Me ei pea tegelikult üldse suhtes olema, see on meie esimene vaba valiku koht. Armastavas suhtes tunneme ennast alati täielikult iseendana ja meil on vabadus valida. Kuid kui meil on täielik vabadus valida, siis valimegi olla armastavad, hellad, rõõmsad, õnnelikud, ulakad ja seiklushimulised. Siit algab suurim seiklus.
Autor: Tiina Tiitus
Ja õnnelikku nädalavahetust kõigile.