07. veebruar 2013
6.-7.2.13
Minu elektriarve oli 111.11 – seega oluliselt väiksem kui eelmisel kuul – ent seda tänu neurootilisele kappamisele kõigi pereliikmete kannul, tulede-boilerite kustutamisele, viimaste mittesäästupirnide välja vahetamisele. Ikka ma ei saa aru, mis on see paketitasu ja muud mitte-elektri-summad, mis neid arveid paisutavad. Tegin hommikul Sandor Liivele ettepaneku sellest inimkeeli kõnelda.
Tänane totaalne unitõbi – täiesti võimetu ärkama – tingis selle, et Remo võtab homme Kärust löökdrelli kaasa – viime vooliku vannitoast läbi sahvri otse lauta. Sest kuni ma Haua Mikuga asju arutasin, jooksis vesi maha. Ja nii edasi. Sügavalt unine inimene on maailma haldamise ja logistikaga lihtsalt hädade hädas. Sellest sain igatahes aru, et homme õhtuks on siinne metsaharvendus lõpetatud, vaatasime välja, kustkohast produkt õue peale tuua – kuhu kuusetüved ladustada. Köögipõranda jaoks laua materjali siin maadel pole – tuleb osta.
Järelikult kirjutamekirjutamekirjutame, et kõigekskõigekskõigeks raha oleks. Peab tunnistama, et väliselt muhe vestlus-patsutus metsa-Mikuga lõi mind siiski veidi rivist. Kui kaua sa siin sedasi üksi oma loomadega jahmerdad, nii väike ja õrn ja… samal ajal jooksis vesi maha – ja Remo ütles kõrvalt, et tema kavatseb just lihaveised ja linnud võtta, et hakata midagi ka omale tegema, mitte ainult asendustalunikuna teistele. Ma ei saa Mikule selgitada, milline energiaring ja missioon – aga endale ikka pean, kui selge ja sirge kulgemine sassi susatakse… Niuks!
Küll aga sain väljapuhkamise käsku kuulda võtta ja ennast välja magada. Ärgates – Deepak Chopra raamat mõistagi püüdlikult rinna peal 😀 – oli esimene tunne loomulikult süümekas – aga väsimus-unisus pole miski kaaslane hea teksti sünniks, nii et – oli väga vaja. Ärgates lugesin, et Enn Nõu sai Krossi auhinna – minu lugupidamine! Hannes Kaljujärv saab teenetemärgi – braavo! Mina olen ettevõtlike naiste preemia nominent – ent kui korraldajatele ütlesin, et kohale küll minna ei saa, siis nende rahulik suhtumine andis mõista, et mitte laureaat. Olen oma igapäevaste väikeste kangelastegude laureaat 😀
Pikk vestlus Inglikaitse Ritaga võttis maseka ja väsimuse, üksilduse ja mõttetuse tunde õnneks maha. Hakkasin end taas nagu Gotlandi pansionaadis tundma – ja suutsin tänu Ritale edasi kirjutada.
Aitäh, Margarita!
Heili kutsus 30.sünnipäevale, pidasime Reedaga kingituse asjas aru. Raha kinkimine on nõme. Raha on… kõigest raha. Nagu Brigita oma kirjandis kirjutas – mõni inimene on nii vaene, et tal on ainult raha. Misjärel jooksin kirjutamise mõttes jälle kinni – täiesti blokis. Mõtted on, lugu on ees ja ootel – aga käed keelduvad sõnu vormimast. Sest kirjutamine on maagia, mitte tehniline töö. Kirjutamine on ime ja orgaaniline sündmus ja sünnitus – keskpärast tehnilist väljalüpsi mina ei anna. Lähen kell seitse magama, tõusen neli-viis ja tungin läbi bloki. Kindlasti.
Eile oli sünnipäev Jan-Eric Ehrenbergil, täna sünniaastapäev mu pinginaaber Merlel. Koerad haukusid öö otsa – ja ma nägin unes üht räpakat hobumoori, kes viis miskipärast paar mu hobust enda juurde ja ütles pärast, et üldiselt on neil täid… Tore. Kuna õhtul oli tuba soe, kütsin alles täna hommikul ja sain seega kollid ja täid välja põletada. Piusa koopas oli rahu ja vaikus – kolladimürradi tuleb igale meist ikka meie isiklikku voodisse järele.
Ja lahkub koos voodipesuvahetusega. Täna on kaduneljapäev, vahetan padjapüüre ja tekkegi, mitte ainult linu. Mõnus!
Kokkujooksnud arvudina sain mõnede restartidega lahti – ja kui õuest talituselt tulin, ootas ees Kirsti Henri-Oliveri Ema Haljasoksa postitus:
lugemiselust..
6. veebruar 2013
Kusagilt pimedast, libedast ja peaaegu ööst (kui aknal seista, on kell veerand 7 täiesti öö) kargas kultuurimõisa uksest sisse Kati. Ikka see va Soone Saara. Hobulausuja ja hüpnotiseerija. Seda viimast ehk kõigile kõnelema ei kiputagi, aga no mismoodi on võimalik, et vot räägib keegi omaette 3 tundi (isegi pealuud pole käes!) ja 22 äraseletatud nägudega lummatut on kui viinata purjus. Igatahes justament sedasi läks ja kirjandusklubi selle hooaja avapauk oli üle ootuste võimas.
Kui keegi tahab omale Katit külla kutsuda, peab arvestama Elu enesega – meil oli privileeg saada näiteks ingleid ja soolikaid. Eks ikka verbaalsel moel, aga puudutavalt. Mul muidu kipub sõnu jaguma, aga selle õhtu kirjeldamisel jään jänni. Juhtub, kui oled kohtunud millegi teistsugusega. Suu oli nina all risti kui inimesel kunagi, aga see, mis sealt välja tuli, oli korraga rohkem näitemäng kui Karusoo ja Toompere kokku. Sest no nii käeulatuses ja iga sõnaga otse naelapea pihta. Kogu lugu põimis jutu sisse emotsioone ja äratundmisi. Kui kirjalehel kohtad taandridu ja komakohti, siis neid oli ka Kati jutus. Kui raamat krutib põnevust, siis seesinane õhtu oli täis sünde ja suremisi, mehi ja lapsi, lauta ja kinnimaja. No kõik viimase vindini paigas. Isegi sulase osas saime kindla vastuse: ei ole armuke!
Ahjaa, peaaegu oleksime Katile kosjadki teinud. Otse publikumi hulgas oli sarmikas lehvivate lokkidega meesolevus, kes iga Kati mõtte peale agaralt noogutas ning enda elust kohe paralleeli leidis. Meile kõigile sobis see kenasti – no kes ei igatseks sellist tulevärki omale naabrinaiseks! Aga sedapuhku noored vist teineteist veel ei leidnud ja Kati otsib jätkuvalt oma seesinasesse ellu Meest. Seega, Võrumaa tulihingelised intellektuaalid, võtke sappa. Aga tööd ei tohi te karta. Töö vaatamist kah mitte. Eks neid mehi mitmeid ära kustunud juba pelgalt eemalt takseerimisest, et vot jaksab üks moor igal hommikul nende veeämbritega lauda poole ukerdada ja kae hullu, lööb sitaviskamisel laulugi lahti.
Õhtu oli igatahes mõnus. Terve ämbrijagu teed sai ära rüübatud ja raamatukogule eluvaim sisse jutustatud. Eks neid kirjandusõhtuid nüüd riburadapidi tulemas ole.
Aga Kati saatsime lõppeks tagasi sinna, kust ta tuli – Setumaa-alustesse koobastesse. Nahkhiirtega ühte pessa külmööbima. Ärgu nüüd järgnevad külalised ehmatagu, see ei ole miski kultuurimõisa horrorprogramm, Kati on suur tüdruk ja teeb oma sõgedaid valikuid ise. Eks uudistage ise, mis vägi inimloomi kesk talve koobastesse veab: Hagal.ee õpetus selle kohta, kuidas Katit koopasse meelitada.
Aga Kati tegemistest, rõõmudest ja rõõmudest, lugege siit ja säält. Ehk siis aabramihobulausujatest ja Soone talu päevaraamatust.
Liiga palju klikkimist loo lõpetuseks? No aga mis nipiga sa muidu omale otse diivaninurka lugusid saaksid? Hommikul viskad kolleegile otsekui muuseas: “oh neid Battayat ja Juliet Mafiosat!”, ning jälle päev korras. Temal närib hinge seest, et mihuke seebikas nüüd siis vaatamata jäi ja sinu kohal hõljub kogu päeva looritet salapära. Tark oled. Tark nagu hobene.
Aitäh, Kristi-kullake 😀
Sain valmis Ralfi loo – nii põhjalikku tööd pole ammu teinud – mitu Pesas-käiku, Piusa, hulk tekste loetud… Kui vurtsu jätkub, lõpetan ka Jaanika kolmanda faili. Ta ise pole mitu päeva miskipärast elumärki andnud. Niuks!
Tänu sellele, et naabrimoorid tulevad pardale, vean end ka zumbatrenni, ehkki tahaks diivanil Choprat ja Oma Hobu lugeda. Jõuan õhtul pärast keksimist seda ka. Jõuab sedagi. Kõike jõuab. Aeg on ju nüüdsest ringikujuline, mitte kihutav rong J