30. november 2010
Rääkimata koolimälestus
Kati Murdmaa
Ma pole alljärgnevat isegi oma pojale enesele rääkinud. Ehkki see asi puudutab sügavalt just teda, mu esimest last. Teisi lapsi ka. Aga esimest kõige teravamalt, sest esiklapse koht on teatavasti sageli esikus. Piltlikult öeldes. Esiklaps peab omal nahal kindlaks tegema ja kehtestama piirid kodus – ja rajama noorematele õdedele-vendadele tee ühiskonda. Esik ühiskonda on kool. Koolis töötavad õpetajad on omakorda osa suurest ühiskonnast. Ning meie suures ühiskonnas on osa inimesi tuntumad ja/või edukamad kui teised. Kasvõi näiliselt. Eks iga tuntu ja edukas teab, kuidas nende asjadega tegelikult on. Kui palju tööd ja riski, loobumisi ja pettumusi niisugune petlik positsioonikus tähendab, seda peab kogema, seletada ei saa. Ja ebaõiglust. Ka kuluaare kuulamata ja interneti kommentaare lugemata on ikka valus ja paha, kui su tööd ja missiooni, pürgimusi ja sõnumit inetult tõlgendatakse.
Veel valusam on, kui need madalad ja mõistmatud, ebaõiglased ja õelad tõlgendused tulevad lastele kaela. Eakaaslaste julmus on juba Goldingi “Kärbeste jumalas” raamatusse raiutud. Kuhu aga raiuda õpetajate õelus ja kadedus ja erapoolikus? Nooremate laste puhul pole ma täheldanud, et õpetajad-kasvatajaid neid ema tuntud nime pärast soosiksid või nöögiksid. Vanim, praegu 21aastane poeg aga on Murutari perekonnanime pärast tõsist nägurit näinud. Tema koolis juhtus olema paar-kolm õpetajat, kellele ei meeldinud see, mida Richardi ema kirjutab ja loob, teeb ja edastab. Ja ema vaenamine tõi kaasa jõhkra kiusamise. Poisile muutusid nende subjektiivsete ja suhtuvate õpside edastatavad õppeained vastikuks. Ta ei tahtnud neid. Ei alatuid inimesi ega nende pakutavat. Mistõttu tekkisid lüngad ainetesse, millest olenes gümnaasiumisse pääsemine.
Veel julmemaks läks asi aga siis, kui noormees hakkas tundeid ja tujusid maha surudes, hambad ristis neid aineid ekstra tõsiselt õppima. Oma tuleviku nimel. Ja sai endiselt halbu hindeid. Koos “pedagoogi” nelja-silma-manifestiga: “Teen kõik endast oleneva, et selle Murutari laps keskkooli ei pääseks.” Poeg omakorda tegi kõik endast oleneva – pääses keskkooli, õpib praegu kõrgkoolis, on musta vööga judo-treener, juhib mitut tulevikulist projekti, ehitab Võrtsjärve äärde purjespordikeskust, kirjutab laule ja laulab neid koos noorukese kauni mõrsjaga – nii et kõik läks lõpuks väga hästi. Võibolla just tänu neile raskustele, mis poisil tuli murdeeas seoses minu poeg olemisega üle elada.
Nüüd on aeg ja võimalus tunnistada, et nii sügavat ja tumedat valu kui lapse üleelamised minu pärast – ja veel sellisel ebaõiglasel ja suunamatul moel – pole ma oma laste kooliskäimisega seoses tundnudki. Kahed on üle elatavad. Lapse sattumine kampadesse, sitikmustaks värvitud juuksed ja huuled on üle elatavad. Aga õpetajate madal alatus selle pärast, kes lapse ema – või isa – on, see pole üle elatav.
See teeb nii haiget, et nuttagi ei suuda. See teeb halvava süütunde. Kammitsev loovust ja õõnestab usku, lootust ja armastust. Kusjuures last kuidagi aidata ka ei saa – oma tööd ja elu edendamata, oma Teed käimata jätta ju ei tohi. Näed teismelise noore mehe pisaraid – võimetust vihast, solvumisest ja pettumusest voolavaid – süda tahab lõhkeda – ja lohutada ei saa mitte kuidagi. Pead lapsele sütitavaid julgustuskõnesid. Kirjeldad inim-madaluse taustu ja paratamatust. Aga ise tahaks noile hariduse ja nooruse mürgitajaile küünte ja hammastega kallale minna. Ema ju.
Kui ma abiellusin Peter Murdmaaga, jättis mees mulle vabaduse otsustada, kas minust saab proua Murdmaa või jään Murutariks. Sõbrad veensid: sinu üles töötatud kaubamärk, kuidas sa nüüd enam sellest loobud?! Enda seisukohast tundsin: uus (abi)elu, uus nimi – nii on õige. Nii on abikaasa suhtes aus ja austav. Laste seisukohast aga tundsin seoses nimevahetusega tohutut kergendust: kui mina käin oma Teed Murdmaana, jääb lastele palju tõenäolisemalt võimalus Murutari nimi viiel erineval moel uueks kaubamärgiks üles töötada – ema küntud vagu ei kukuta neid ninuli, ei heas ega halvas mõttes. Jumala pärast ärge arvake, et ma sihilikult laste jaoks nende nime vabastasin – see on lisa-boonus. Kusjuures mulle kui iseseisvate, andekate ja loovate laste emale äärmiselt tähtis.