30. november 2010
Alikee Kubi – õnnest on puudu vaid armumine
Tekst Kati Murdmaa
Fotod Peter Murdmaa
Mõnedel paikadel on omadus tõmmata teatud tüüpi inimesi ligi. Kursi aladel elasid omal ajal “hull” krahv Manteuffel oma lennumasinatega ning tema värvikas sinivereline suguvõsa ning nüüd tegutseb seal kirikuõpetaja proua Alikee Kubi (50). Kunstnike Kursi koolkonnast rääkimata.
Luteri preester Sulev Sova kaunis kaasa Alikee ehitas äsja nõukogude ajal rusustunud barakist tagasi krahvinna Manteuffeli jahilossi. Krahvinna oli brünett imeilus isepäine ja lennukas daam. Alikee nägi talvel oma suurehitust juhtides, ehitus-turustusfirmadega klaarides välja nagu võimukas lapi nõid, ent nüüd on otsekui maitsekalt vormitud martsipankook vaarikatega. Sest enam-vähem kõik on valmis, süda rahul ning juurde rajada veel veidi haljastust ja kõrvalrajatisi.
“Kõik need aastad on mulle olnud truuks motoks Piibli lause: “Mina Sinuga, oma Jumalaga , kargan üle müüri”, kui mul on olnud väga raske – ja neid hetki on olnud rohkem kui küllalt – hoian ma oma ristikesest kinni ja loen non-stop “Meie Isa Palvet”. See on kõige täiuslikum palve ja ma usun, et Jeesuse poolt meile jäetud. Kord aastaid tagasi (olen sellest väga vähestele rääkinud), olles Suleviga Iisraelis, Jeruusalemmas (Sulev oli grupijuht.Tema läbi olin saanud Jumalale väga lähedaseks…see oli raskete murrangute aeg.) – me ööbisine tookord Jeruusalemma kesklinnas ühes vanaaegses lossis, mille hea ärivaistuga misjonär Aili Havas oli odavalt pärast I Ilmasõda Soome misjoniseltsile ostnud. Mäletan jahedat marmorpõrandat, lahtiseid palkoneid ja hommikust jahedavõitu päikesepatarei vett. Ja veel mäletan ülimaitsvaid hommikueineid, haruldasi kohupiimatooteid ja magusat Iisraeli piima, sest Iisraeli lehmad söövad ju datleid. Jah, ise nägin, kuidas kari nosis neid datlipuude all ja taustaks lasti neile sümfoonilist muusikat, see pidi piimakusele hästi mõjuma 🙂 Ühel ööl nägin haruldast und (ma ootasin siis Ezrakest, ta oli umbes 5 kuune mu kõhus.) Nägin siis ,et lendasin Jeesusega käest kinni üle maailma, nagu kaks parimat sõpra – ma naeratan alati heldinult, kui seda unenägu meenutan.”
Kursi koolkond
Jahilossi kujundamisega andis Alikee enim tööd Kursi kunstikoolkonda kuuluvale Albert Gulkile, kes tegi jahilossi vitraažid, uste ja seinte maalingud. Naivistlikus stiilis joonistused-maalid võtavad maha igasuguse ohu, et häärber võiks kuidagi snooblikult mõjuda. Ongi mõnus stiilide eklektika, mille moodustab emanda enese valitud džungli- ja lilletapeetide, leidlike ja koduste värvigammade kooslus. Ilus on – aga ei uhkelda.
Ja Kursi koolkonna (Albert Gulk, Peeter Allik, Ilmar Kruusamäe) olemasolu on mõjunud nii mõnelegi linnainimesele äratavalt. Eesti värskelt taastatud vabariigi alguses tundus mõeldamatu, et külades ollakse intellektuaalsed ja loovad – maal toodeti kartulit ja linnas kasvatati kultuuri. Kursi koolkond ilmus meie kultuurikaardile meenutama, et varasemate sajandite kultuuri-suurused kasvasid, lõid ja lehvisid külades ja suisa metsade vahel. Kursi on koht, mis tuletab meelde: Eesti kultuur ei kosu üksnes Kuku-klubis.
Jahihäärber paigas, mis kinnitab elu võimalikkust väljaspool linna, on tubadeks jaotatud aastaringi põhimõttel. Paremat inspireerijat kui aastaajad pole meie kliimavöötmes õieti tahtagi – ning Alikee on koos kunstnikega saavutanud helge, värvilise, natuke eklektilise ja irreaalse keskkonna. Nagu on õigupoolest ebareaalne ju ka see, et seni pastoraadis elanud emand võtab kätte ja ehitab 12-miljonilise unelmate maja.
Ka tema abikaasa Sulev pole oma käikude ja tegudega just kõige tavalisem preester – mehel on Vabadussõja monumendi taga tallis kaks hobust Hans ja Normann ning ta käib mõnikord nende seljas ratsa oma koguduse liikmeid külastamas.
Kogudus on väike ja küla tasane – tõsi, sinna on varjunud mitmed nimekad kunstiinimesed – seepärast kujutab kuuele inimesele tööd pakkuv Alikee endast kohaliku kogukonna leivaema.
Ärinaine
Alikee, kelle viimaste kuude – õigupoolest isegi aastate – pühendumine on tähendanud madinad veetorude ja puidutarnijatega, nimetab ennast asjalikult ärinaiseks. Ehkki tegelikult näib ta oma saavutuste üle olevat üllatunud – ups! näe, kui hästi kukkus välja – kõrgem jõud aitas ja Alikee võtab tänuga vastu.
“Mul on mitmesuguseid haridusi – aga eelkõige olen mina ärinaine,” kinnitab naine, kelle silmapaistvast vitaalsusest olulise osa moodustab tema põline Aafrika nimi. “Olen siinses pastoraadis oma poja Ezra ja tütre Rebecca suureks kasvatanud. Olen veetnud mitmeid pühapäevi laste isaga kahekesi kirikus – tema saab kantslist segamatult mulle kõike vajalikku öelda ja mina ei saa vastu vaielda ning mina laulan üksinda a capella kogu koori eest. Ajad on teatavasti sellised, et kogudus ju kuigi innukalt pühakodadesse ei kogune. Veel.
Nüüd aga naudin ma seda, et saan valminud häärberis korraldada kontserte ja stiilipidusid, pulmasid ja juubeleid. Just äsja tähistasin ka iseenda 50aastaseks saamist rusudest tõstetud villas, millele uue elu andmine näib olevat minu elutöö.”
Selleks, et administraatori ja öövahi palkade pealt kokku hoida, teeb proua oma lossis ise võimalikult palju töid. Tütar Rebecca õpib kokaks – eks emal ole olnud lootus temast lossi ülemkokk saada – ent kinnitab rahulikult, et selleks ta loodud ei ole. Ja ema nendib leplikult, et keegi meist ei saagi nõuda, et lapsed lõpmatuseni käsku täidaksid ja meie unistusi pidi käituksid.
“Ma olen tuline naine, tuline ja õiglane; harvaesinev kombinatsioon. Alikee nimi lisab tuld. Tütar Rebecca nimi tähendab aga jidishi keeles” rakmeid ” ja Ezra tähendab “abi”.
Mind on alati huvitanud elu ja see, mis ikkagi saab meist, kui me oma maise keha jätame. Juba väiksena ,mäletan 9.st eluaastast peale olen ma oodanud teiste planeetide asukate külaskäike, samuti on mind õnnistatud sügava religioossusega, mis on kasvanud ja süvenenud aasta aastalt. Ma usun Jeesusesse ja seda , et kõik meie teod on teada – nii head kui halvad – ja sellesse, et suurim patt on tegemata jätmine ja kõrkus.
Oma sisemuses olen väga alandlik ja tõttan alati appi nendele, kes seda vajavad – sellepärast olen elus kõvasti nahutada saanud. Olen uurinud ja lugenud ja puurinud, aga kindlad vastused on meie jaoks peidetud või vaid aimatavad – universumis ei kehti maised reeglid ja seadused . Vaimseid asju saame ainult tunnetada, sedagi vaid need, kellel on huvi ja pühendumust. Soovitan kõigile üht head raamatut: Graham Hancook’i “Fingerprints of the Gods”. Uskuge, asi on lugemist-mõtlemist väärt.
Tahaksin tasapisi hakata Jahilossis koos kontsertitega korraldama ka salongilikke vestlusõhtuid universumi saladuste üle – kutsun asjast huvitatud teadlasi ja häid muusikuid. Ja kuna ma tean, et armastus käib kõhu kaudu, siis pakun ka maitsvaid suupisteid. 🙂
Alikee unistusi on aidanud täita kompanjon Saksamaal – vanadaam, kellele lihtsalt väga meeldib see, kuidas üks jõuline eesti emand Manteuffelite valdustes ehitab ja unistab.
Unistaja
Unistusse istutatud 12 miljonit on nüüd vaja panna end tagasi teenima ning Alikee on suhtlusportaali Facebook üks aktiivsemaid oma-asjast-rääkijaid. Tema korraldatud kontserdid ning loss kui keskkond ise ilmutavad end reipa järjekindlusega proua Kubi sõprade avalehel.
Võiks arvata, et Alikee – kes kõnetab inimesi muide niimoodi, et nimetab korduvalt ja südamlikult neid hellitavalt eesnime pidi – ajab udu, kui räägib oma suhtlemisest Donatella Versace ja Johnny Deppiga. Naine kinnitab rahulikult, et aeg on üle saada kompleksidest ning arvesse võtta, et nemadki on lihtsalt inimesed. Ning asitõend selle kohta, et tegemist pole Silvese moodi šeigi-luuludega, on pastoraadi kõrval. Seal on park, kuhu erinevad isiksused ja organisatsioonid on istutanud – või neile on istutatud – eriliigilisi ilupuid.
Oma puud on Manteuffelite suguvõsal ja mitmetel naisseltsidel, Donatella Versacel ja Dr. Marianne Sootsil, akadeemik Jaan Einastol (tema puu peab vastu vaatamata sellele, et metskitsed on miskipärast just seda puud korduvalt näsimas käinud) ja Välis-Eesti piiskopil Karl Raudsepal.
Puid on istutanud mitmed Ameerika lauljad, kellest Paula Smith pidas Kursi jahilossis ka pulmad. Kõrvuti on Joel Luhametsa ja Läti suursaadiku, Julius Kuperjanovi ja Saksa saatkonna puud.
Alikee parki saab tema maiste aegade lõpuni üha täiendada – ruumi on. Nagu ka väärikaid isikuid, kes väärivad oma isiklikku puud. Puude istutamisega on võimalik põlistada emanda lossis esinenud artistid ja abiellunud paarid.
Üksi
“Tead, mis on kogu minu ilusa ja õnneliku lõpuga loo juures kõige uskumatum?” küsib elujõust pakatav daam. “Olen omas mahlas, kenal positsioonil, äsja päris suure tööga maha saanud – ja samas nii… üksi.
Poeg Ezra õpib Tartus. Tütar Rebecca on ka juba suur inimene ja üsna iseseisev naine.
Mehega käime oma radu – temal on kogudus, minul mu äri ja unistused.
Ma olen vahel nii üksi,” pihib Alikee. “Ühest küljest võib öelda, et häärberi ennistamine oli kummardus Manteuffelitele. Ja äri muidugi ka. Ent suuresti oli see pääsemine üksildusest. Kui on üritused ja kontserdid, siis tulevad külalised. Kui koht saab rahva seas tuntuks, tulevad külalised. Kui tulevad külalised, olen keset inimesi ja elu – mitte üksinda pastoraadis.
Et öösiti oma villat valvata, olen vaikselt ausalt öeldes ka ise siia lossi kolinud. Ühte siinsetest tubadest on kogunenud järjest enam minu isiklikke asju. Ma võin ju öelda, et hoian öövahi palga pealt kokku. Aga tegelikult…
Tunnetan öösiti siin seda maja. Olen õnnelik – ja õnnetu. Maja meeldib mulle iga hetkega üha rohkem, aga üksindus… Kellele see nii kangesti meeldida saaks? Ma tean, et vaimuliku naine ei tohiks sedasi rääkida, aga selles pole midagi erilist, et paarikümneaastase abielu järel on tekkinud keegi hinges eraklik – ehkki väliselt lõbus ja vabalt suhtlev – naine siia Kursi metsade vahele.
Mulle on ennustatud, et ühel päeval armub minusse keegi. Peaksin ma siinkohal küsima – on see religioosse taustaga naisele lubatud? Peaksin sellistest igatsustest üldse loobuma ja arvama, et minu edasine elu sisu ongi äri ja park?
Sain alles 50. Nii suur osa elust on veel ees. Ma tahaksin nii väga olla õnnelik ja armastatud. Ehitasin selleks – nii teadlikult kui alateadlikult – selle maja siin. Ehk olen nüüd olnud Isale piisavalt hea tütar, et…”