01. veebruar 2013
279
1.veebruar
Ülemise sodiaagi inimesed – Eestis on meid umbes 800 – on otseühenduses Jumalaga, väga suurte ülesannete ja kirka valgusega. Meie igast hingetõmbest ja mõttest oleneb väga paljude Maa asukate hingetõmme ja mõte. Sellepärast käib meie ümber pidev võitlus – meid tahetakse ühtaegu tarvitada taevatrepina, ära kasutada, tühjaks tõmmata, alla sikutada – meie poole püüeldakse ja meid kadestatakse. Ning kuna ei hoomata, siis ka kardetakse. Meile on keeltatud vähimadki eksimused nii mõttes, sõnas kui teos, kõiki neid võimendatakse-paljundatakse-osatatakse. Ja samas kasutatakse meie eksimusi selleks, et hetkelises madalamas vibratsioonis meie külge pootshaak lüüa. Ööliblikad lendavad valguse poole. Oleneb valguse näitajast, millised liblikad ja mis neist saab. Kui ülemise sodiaadi inimene laseb oma ellu madala vibratsiooniga isendi, keda näib olevat tarvis teekaaslaseks – olgu siis looval või loomandaval träkil – klammerdub väga palju madalam olend ahnelt, sest ülemise sodiaagi inimene vajab teda ja on kas erialases või elulaadilises lõksus. Näiliselt. Niipea, kui distantseerub, näeb, et pole lõksus, sest tegelikult ei vaja vampiiri ega ole temata ka hädas – väga vastupidi. Küll aga see suur patt ja eksimus, kui ülemise sodiaagi täheseeme laseb ühel puugil end tühjendada, selle asemel, et teenida neid sadu ja tuhandeid, kelle heaks ta on Maale saadetud. Selle eest saab karistada. Erinevatel moodustel. Ülemisest sodiaagist on kõrge kukkumine. Õnneks on ülemised väga vitaalsed ning end vigastest suhetest ja valikutest vabaks raputades sööstavad tagasi orbiidile, kuhu on määratud. Kui nad püüavad seda oma ablastele satelliitidele selgitada, ruiatakse nende peale – ära ülba, sa pole mingi pühak, ära mölise, kes sa selline oled – kusjuures tänamatud ja täitmatud satelliidid võtavad endale õiguse nende loodud maailmas, nende valgusepesas, nende kõrgvibratsioonilises oaasis laamendada nii, et suur osa ülemise sodiaagi kõrgepingest kulub laiavate teise korruse omade neutraliseerimisele, õhu puhastamisele. Ülemise sodiaagi inimesi püütakse „kodustada“ – raami suruda ja tiibu kärpida – neid üritatakse kolida ämma majja ja neilt loomad ära võtta, nende majapidamine üritatakse hävitada ja nad ise välismaale deporteerida. Ja niimoodi mitu korda järjest, enne kui ülemise sodiaagi inimene saab aru, et ise, ainult ise saab missiooni täita – kui just tõeline paariline kosmosest kohale ei jõua. Küllap jõuab, kui vibratsioon on õige. Et oleks õige, tuleb vigadest hoiduda, nagu öeldud. Õnneks on kõik vead parandatavad ning pärast arukat korrektsiooni lennatakse vabana kõrgele. Alati. Namaste.
Hommikul kirjutasin ja saatsin Anne-Marile tellitud teksti, kuni kõik see maja norskas. Talitus suubus seepärast kiirustamisse – ma ei jõudnud Tirtsu eraldi joota ega Battayat nii keskendunult kallistada kui ta sooviks, pärast lasteaeda kihutasime arstitõendi järele. Kuni Aare oma dokusid Särevere jaoks vormis, hankisin uue piimaplänni, viisin saeketi teritusse, saatsin postkontorist Ritale ülemise sodiaagi teksti, tõin passilauast ära Indiisu passi – ja nüüd ma küsin, kus on minu pass???
Kui koju jõudsime, oli õunaaia ja hoovi vaheline aed maas. Madonna töö. Kusjuures hoovis pole muhvigi süüa ju. Otsisin kiiruga üles värava, mis talveks ära võetud – ja karjusetiksuja, mida pole novembrist saadik tarvis olnud. Ja siis oli vaja ujulasse kaapida. Lubatud ju.
Ma tean, kellelt Madonna aeda lammutades sõnumi tõi. Homme on Rõõmsa Reede sünnipäev. Selle teadmise peale jooksis kumm pahinal tühjaks – Reedekese pärast, aia ja elektrikarjuse pärast, üksi vastutamise ja korraldamise pärast.
Ujulas oli üks kurjast vaimust vaevatud pliks jälle pöördes – kogu mu tänane vähene energia kulus temast eemalehoidmisele. Koertele süüa tooma tulnud Reet soovitas – tee energiavampiiridele mull ümber. Ja ütles, et kolm päevavalguslampi, mille Aare alla võttis, et endisele kolleegile müüa, on päris hinnaline kraam. Millele vastati, et… A mis tähtsust sel on? Viisime Indiga karjusetiksuja parandusse, tõime Brigitale sünnipäevakingituse, Meie Pubis hinge tõmmates avastasin miskist lehest, et Tuuli Roosma on Siberist tagasi – tükkis ennast mõnitava ja alandava eneseimetlejast mehejurakaga, kes sarnaneb mu härras-mölakast tädipojaga. Palju õnne. Nii Siberist naasnutele kui tädipojale.
Minnil oli õnne klimbisupi ümber oma tulevase kooli direktori Andresega kohtuda – ja ta pani ennast kooli. Korras 😀
Mina panin üsna roomates pesud kappi, selg märg, põlved nõrgad, süda kurgus – Indi tuba sai väikese perenaise enese sooritusena korda, Lemmiku jõudsin läbi lugeda, Maalehest lisad. Aga enne ülemise sodiaagi tädi jaoks hädatarvilist paari päevaunetundi jõudsin sõnumini ikka. Vaatasin Tasub Teada kaanelt väikest trakatsit – külge oleks vaja soetada käru, sahk, kopp ja upitaja – nii, minu ellu pääseb ainult see mees, kes toob visiitkaardina sellise. Või paremagi. Ma ei lähe traktoristipabereid tegema. Sellega suleksin selle kanali. Ma olen naine. Mõlema viimase lause järel võiks kirjutada üheksaleheküljelise lõigu. Mitte praegu.
FBs kommenteerisin sisetunde ajel Tuuli naasmist: Kati Saara Vatmann
Siber jäi tühjaks. Tuulid tulid tagasi. Arbo mõnitab oma väikest vahvat naist nüüd jälle Eestimaal – Jürgen Ligiga täiesti konkurentsivõimeliselt, nagu nende aastast Siberis mäletate. Aga meie jääme siia oma taludesse ikka missiooni täitma. Surm siin või Siberis? Elu siin! Filmirahva puhul on nende edasised valikud huvitavad – kas ja kus nad aasta jooksul õpitut rakendavad või unustavad…
Lobisesin Tiina ja Sophiega romantilistel teemadel. Mu enese romantikast nii palju, et väidetavalt aastaid mu poole vaadanud Bronek oli helistades joogine. No aitäh. Mitte irooniline – päris aitäh. Hea, et tean. Ja mulle meeldis, mida täna arutles
Kui tunnen, et olen “loovast elust väljas”, küsin endalt:
Millal lõpetasin olemast võlutud lugudest?
Millal lõpetasin tantsimise?
Millal lõpetasin laulmise?
Millal lõpetasin kogemast head tunnet vabastavas vaikuses?
Millel lõpetasin elule mänguliselt lähenemast?
Spontaanset olemise jätku!
Päris ainult spontaanne siiski olla ei saa, ilma et süümekad tekiksid. Täna õhtul hobuseid kasimata talli pannes – mu lõunauinaku aeg oli tegelikult mõeldud talli puhastamiseks, raisk – oli NII halb tunne. Üks oluline mõtlemise koht. Kellele ja milleks aega ja energiat pühendada. Meil kõigil. Kohtumiseni pühapäeva õhtul või esmaspäeval – varahommikul sõidan Piusasse-Sänna.
Praegu on ETVs “Taarka” – oi kui hea halb hirmus võimas film.