30. november 2010
Andrus Teemant: Mul pole õigust hulluks minna – Raja talu lahkub taevasse
Tekst Kati Murdmaa
Fotod Kati ja Peter Murdmaa (fotod peagi tulemas)
Kui Sigaste külas asuvasse paradiislikku ja legendaarsesse Raja talu miniloomaaeda külvati lennukilt marutaudivaktsiini ning palju tiineid ponimärasid suri ja kümned haigestusid, alustas peremees Andrus Teemant Eesti ametkondade abiga välja selgitamist, miks lennuk üle ponikopli lendas, kuidas just kalapastast, vaktsiinist ja tetratsükliinist koosnev “pala” ponide maksad hävitas ja parimas eas sugu- ja töömärad mõrvas. Ülikiiresti moodustus ametkondade ringkaitse, kuna mängus on ülisuured rahad ning Raja talu tragöödia väga tülikas “vahejuhtum”. Andrus käivitas omal käel ja kulul sõltumatud uuringud ning tuvastas: “Meil ongi vaikiv, vassiv ja varjav maffia, mille ees Eesti riigi inimesed ja loomad on kaitsetud. Ka need eksperdid, kes alguses olid valmis tõde teatama, hirmutati vait. Nüüd on ülisuurte ravimifirmade- ja eurorahade käsul mul kahte moodi vastused – vaikimine ja lausvale. Ühelt hobuselt leiti leptospiroosi antikehad – ning vaatamata sellele, et mitte keegi ei põdenud seda tõbe ja massilise surma kliiniline pilt oli ränga mürgituse, mitte haiguse omane, püütakse lennukilt külvatud surmapomm kährikute-levitatava bakteri kaela ajada.
Ma ei tunne end Eestis enam turvaliselt. Mu kodukaasik hirmutab mu peret. Minu elutööd ei vajatud siin – panen kõik loomad ja talu müüki ja me lahkume. Tõenäoliselt Austriasse. Meil ema ja naisega on käed otsas ja pead töötavad – leiame seal kodu ja tegevuse igal juhul. Kuna me ei põgene õõvastavaks muutunud Eesti Maffiavabariigist uisapäisa, müüme kõik rahulikult ja õige hinnaga – odavat hulgikaupa pole Raja talusse mõtet otsima tulla.”
Uudisekünnis
Raja talu lahkumine taevasse on midagi palju enamat kui ühe suure mehe, tema ustava naise ja vapra ema unistuste purunemine. See on märk. Eesti maaelu hingekell. Teie ehk ehmatasite ja tundsite õudust, kui uudisekünnise ületas see, et Raja talu miniloomaaias suri 6 ja haigestus veel paarkümmend poni – põhiliselt tiined märad. 12aastase taluloomaaia peremehe jaoks oli see, üsna ilmselt marutaudivaktsiinidest ja nende poolt vohama pandud sinivetikatest (!) põhjustatud katastroof aga olukord, kus iga teine mees oleks murdunud. Oma elutööd surnuna sinises vees ja lahkamislaual näha suudab vaid eriti stoiline, stabiilne ja oma valitud tees kindel isiksus.
Seda enam, et pärast oma sõprade ja teenistujate – kes Raja talu ponid ju on – hukkumist on mees kogenud uskumatult küünilist varjamist, vaikimist ja vassimist. Kui mängus on väga suured rahad, siis võib väikese inimese elutöö ja hingerahu ohverdada…
Lisaks 40 ponile ka 14 minilehm, hulka lambaid, minisigu, 15 tõugu jäneseid, 20 erinevat liiki linde, koeri ja kalu kasvatav Andrus Teemant ütleb ühtaegu nii leplikult kui otsustavalt: “Mida suuremalt ette võtad, seda suuremad võivad olla ka sind tabavad õnnetused. Mul pole õigust valu pärast peast segi minna, sest ma vastutan oma naise ja ema ja kõigi meie sadade lindude-loomade eest – mis nendest saab, kui mina murdun?
Ponide massiline surm paneb mind lisaks oma isiklikele läbielamistele ja kaotustele küsima hoopis, mida tegelikult põhjustavad Eestimaa looduses need vaktsineerimised ja umbrohutõrjed, mida lennukite pealt “parimate kavatsustega” sooritatakse. Kas see loomade ja taimede loomulikku ellu sekkumine on ikka ohutu ja kahjutu või saastab Eestimaa unikaalse looduse salakavalalt, aga lõplikult?”
Maailma loomine
Andrus Teemant nimetab Raja talu miniloomaaeda õiguse ja auga oma elutööks. 12 aastat tagasi rajatud ainulaadse koduloomade kogumi süda on ponid. Praeguseks on Andrus koos abikaasa Heliga soetanud kõik need kodulooma liigid, kellest mini-esindajad aretatud on. Esimesed tulijad olid aga ponid. Just eriti miniponid.
“Olin enne Eestis metsa-ehitus- ja jahimees ning läksin põhiliselt sellepärast Saksamaale ehitustööle, et teenitud raha eest esimene ponide kimp osta,” meenutab mees, kes on jätnud ehitustöödele suure osa oma tervisest – seljanärvid streigivad mõnikord nii, et parem jalg astub ainult nägemise, mitte tundmise järgi. “Praeguseks on mul Saksamaa ja Hollandi kasvandustest niimoodi ponid kokku toodud, et oleksid kõik võimalikud värvused ja tüübid – väikesed ardennid ja miniatuursed ratsud ja muumihobud, kõik on olemas.”
Väga teadlikult kokku valitud liikidest ja tõugudest miniloomaaiast on saanud omamoodi meka ja legend. Erinevas eas lapsed – 5 kuni 85 aastat vanad – erinevatest riikidest käivad gruppide, klasside ja perekondade kaupa Andruse ja Heli juures vaatamas, millised näevad välja teised elu vormid. Ka masu ajal oli Raja talu parkla ekskursioone pidevalt täis. Ja lisaks käib Andrus laatadel ja maaelulistel näitustel ka kohal oma loomi näitamas.
Argipäev on muidugi midagi muud kui ekskursioonide juhatamine ja laste sõidutamine ponidega. See on rutiinne talitus mitu korda päevas – aga loomi-linde on mitmete lautade-tallide-lindlate jagu. See on heinategu ja söödavarumine, ehitamine ja kohendamine. Lõpmatuseni. Üle kümne aasta on Andrus ja Heli – taevas kokku pandud paar – töötanud iga päev 16 tundi. Ühe nädala aastas käinud Austrias puhkamas. Ja tõenäoliselt just Austriast saab riik, kuhu lahkub piiritult teenekas pere, kes on nüüd ametkondade hammasrataste vahele sattunud. Ametkondadelt abi palunud Teemantid täidavad hetkel kilomeetrite kaupa ankeete, millega püütakse tõestada, et hoopis nemad on seaduserikkujad…
Rajakatel olid kõik tööd ja kulud senimaani paigas ja jõukohased, kui õnnetusi ja haigusi ei juhtu. Aga neid juhtub paratamatult ka – nagu Andrus ise mehiselt poriseb: “See käib asja juurde.”
Selle tasakaalustamiseks, et Raja talus sünnib igal kevadel mituteist ponivarssa, hulk vasikaid ja tallesid, kutsikaid ja põrsaid ning koorub rohkesti tibusid, on paratamatult olud kaotusi ja õnnetusigi. Eks Andrus ole ka ise üsna eluohtlikult oma lemmikpulli sarvede otsas ära käinud.
Tendentsi tugisammas
“Ma olen kõigile, kes minu järgi joonduma hakkavad, ausalt enne kõik ära rääkinud – lehm võib su käe liigesest välja tõmmata, leebeimgi poni võib ühel hetkel ootamatult vihaseks saada ja penid omavahel kokku minna. See on paratamatu,” teab Andrus. “Mida enam valusaid kogemusi, seda vähem ennast süüdistad – ja seda arukamalt läbid leina. Ega ta olematuks jää. Kui oled püüdnud õnnetuses kolmejalgseks jäänud poni aidata ja päästa või poegimise järel kustuvat lammast elustada, saad hingehaava ikka – aga see muutub aastate jooksul tasakaalukamaks.”
Mees, keda tavatsen võrrelda Gulliveriga – jorm hiiglane keset väikseid loomi – on isikliku eeskujuga innustanud nii mõndagi järgijat samuti kodust loomaaeda asutama. Õpetab alustajatele, kuidas võimalikult väikeste kaotustega hakkama saada. Maale kolinud linnainimestel peab vilunud, väärikas ja äärmiselt suure südamega mees silma eriti hoolsalt peal – et keegi asjata haiget ei saaks.
Keset karmi talvepakast helistab ta maale-kolimise-tendentsi järgijatele ja kontrollib, kas kõik elulaadilised järgijad on ikka elus ja veavad kevadeni välja. Tema õpetused mõttekaaslastele ja kaudsele õpilaste ringile on lihtsad ja loogilised – ta on nii oma kogemustest õppinud kui raamatuid ja internetiavarusi uurinud ning temas puudub igasugune kadedus ja teadmiste-kogemuste omale hoidmise ihnsus.
Nii paigas ja helge suur mees kui üldse olla saab. Ning paar nädalat tagasi oli paigas ja sisse töötatud, õnnelik ja rahulik ka Raja talu ise. Kuni…
Kaotatud paradiis
Paar nädalat tagasi lendas Andruse ja tema talu rahva nähes üle märade kopli lennuk, millesugused puistavad marutaudi palasid. Samal ajal oli küll raadios ka hoiatus, et koduloomad tuleks seni kinni hoida, kuni metsloomad endale mõeldud vaktsiini ja antibiootikumi segu nahka pistavad. Ühtlasi on lendurid kuuldavasti instrueeritud mitte üle loomade koplite lendama. Madalalt lendavad, näevad ju väga hästi.
“Meie märakoplist lennati kaks korda üle. Nüüd hiljem olen kuulnud, kui paljud Eesti loomakasvatajad käivad ka oma lammaste-lehmade-hobuslaste vahelt neid marutaudipalasid kokku korjamas. Mis kiskjatele määratud, see rohusööjatele ohtlik. Paar päeva pärast saatuslikku ülelendu suri järjest kuus mu parimat ponimära. Kõik haruldased, kõik klienditeenindajate esirinnas – ja kõik tiined ka veel. Maksad olid üles öelnud, vereloome lakkas ning kõik elundid lakkasid töötamast ilma, et mingit haigust oleks tuvastatud,” ohkab Andrus. “Olen nüüd seda sündmuste käiku pidanud rääkima nii paljudele ametnikele, ekspertidele, kontrollidele ja ka ajakirjanikele, et enam ei jaksa. See pole kerge asi, kui pead seda õõvastavat lugu üha üle jutustama, oma silme ees veel ligi paarkümmend tiinet mära ja sälgu kollaste silmamunadega ja kustumas.”
Ülejäänud ponid õnneks siiski paranesid. Tohutu poputamise ja palvetamise jõul. Oma surnud lemmikutega aga pidi peremees Teemant – kelle jaoks eranditult iga tema loom ja lind on isiksus ja kordumatu sõber – läbima tõelise koleduste kadalipu. Koeproovide jaoks oli sõpru vaja tükeldada – vilunud endise jahimehena sai vapper mees selle tööga mehiselt hakkama – ja seejuures kümnete ekspertidega asja ajada.
“Mul tekkis seoses selle marutaudivaktsiini kampaaniaga terve rida keskkonna-tervishoiulisi küsimusi. Esiteks söödi kopliveerde äravedu ootama jäetud ponide sisikonnad mõne tunniga tühjaks – mis näitab, et siin on kümneid kährikuid. Ja eks ka rebaseid. Ma pole enam sugugi kindel, et see vaktsiinide külvamine päris ainuõige abi on. Igasugused haigused on looduses millekski vajalikud. Kui tõbi nende väikeste kiskjate arvukust ei piira, saab neid nii palju, et liikide kooslus läheb paigast ära – jahimeestel pole huvi rebaseid-kährikuid lasta, sest nahku pole kuhugi viia. Ja nii nad piiramatult paljunevadki,” arutleb Andrus teemal, kui paradoksaalsel kombel võib mõnikord hea olla halb. “Ühel ehmataval hetkel muutus see lennukoridor, mille üle lennanud külvaja tekitas, meil siniseks. Neoonsinine kelme kattis tiikides vee, kleepus taimede külge. Minu loogika on selline, et kuna vaktsiinipalad on tehtud kalapastast, võib sellega koos meie metsadesse sattuda ka mürgine sinivetikas.
Kui see niimoodi on, siis võib järgneda väga lihtne arutelu. Vaktsiinipalad mürgitavad meie metsi! Pasta ja selles sisalduvad sinivetikad ja mürgid satuvad pinnasesse ja veekogudesse, taimedesse ja samblikesse. Aga meie ju sööme seeni ja marju…”
Mehed ei nuta
Andruse ema Laine ja kaasa Heli tunnistavad, et pole juba mõnda aega tundnud tungi kodumetsas varasema innukusega seeni ja marju korjata – ka loomad jätavad need alles. Kuni Andruse algatatud sõltumatutes laborites tehtavate analüüside tulemusi alles tekitatakse ja kõrvutatakse ja üldistatakse, püsib õhus küsimus: mis saab Eesti metsadest ja maadest, kuhu kogu aeg midagi puistatakse. Putuka- ja taimemürgid, väetised ja vaktsiinid – kuhu edasi?
Andrus teeb praegu koos oma naiskonnaga päevast päeva seda, mida talus on ikka vaja teha – talitab ja valmistub talveks. Ent valu nii oma ponide kui kogu Eestimaa looduse pärast on tema silmades selgelt kirjas. Andrus ja tema pere tunnistavad, et igasugune turvatunne on kadunud: “Mis kindlus meie kodu enam olla saab, kui siin loobitakse lennukitelt alla bioloogilist relva. Nende projektide ja programmide taga on nii suured rahad, et ametnikud üritavad ilmselge mürgistusega hobuseid bakteri ohvriteks vassida – ning kui arstid ja teadlased väidavad, et bakteriga pole mõtet hämada, mürgitusse surnud loomadel puudus kliiniline pilt, siis neid ähvardatakse ja sunnitakse vaikima. See on ju maffia!
Veel enam – nüüd pean hoopis mina selle eest, et hiidrahadega opereerivat koletisikku masinavärki ründasin, ankeete täitma. Minust saab kurjategija, kes ilmselt hakkab trahve maksma! Me tunneme end iga päevaga järjest kaitsetuma ja abitumana. On üks mees, kes saaks meile vähemasti selle teene teha, et tunnistaks: viskasin jah kalleid eurovaktsiine teie tiinete märade sekka… Lendur.
Kui ta seda ei tee, jääb massimõrv igaveseks tema hingele – ja see ongi tema karistus. Meie vaatame oma kaunist kaasikut, kardame – ja tunnetame, kuidas meie riigis on ausus ja aukartus elu ees vahetatud suurte rahade maffiavõimu vastu.”
Kui ema ja naine võivad endale lubada pisara poetamist, siis Andrus seda ei või. Vähemalt mitte avalikult. Ta peab oma naiskonna ees stoilise juhina paremasse homsesse liikuma. Teades, et hulluks minemine on nii paljude hingede eest vastutajale keelatud.
Küllap ta endamisi salaja ikka nutab ka. Esimestel tragöödianädalatel ahastas ponide pärast. Siis püüdis küll veel toetuda oma kuldlausele “see käib asja juurde” ning jätkata stoiliselt, stabiilselt ja kindlameelselt oma elutööd ja missiooni. Vaatamata kaitsetusele ja kodanike võimetusele meie riigis.
Septembrikuu viimsel päeval helistas Andrus Teemant varahommikul mulle ja ütles: “Otsustasime Heliga ja emaga, et paneme Raja talu ning viimse kui looma ja linnu müüki. Me lahkume tõenäoliselt Austriasse. Eesti riik ohverdas meid. See ei ole enam meie kodu. Küllap teised taluloomaaiad, kes meie eeskujul on rajatud, ostavad meie 40 poni, 14 miniveist, 20 liiki linde ja 15 liiki jäneseid – lambad-sead-kalad pealekauba. Müüme rahulikult ja õiglase hinnaga – aga meie otsus on pöördumatu.”
Tunnistan ausalt – see siin on nuttes kirjutatud lugu. Aga Andrus ise vaikib, silmad tumenenud. Tõotab üle Alpide minnes, et saab oma naise ja emaga igal pool ja alati hakkama. Otsekui teaks, et meid kõiki katsetatakse otsekui issanda potitöökojas. Kes kannatab välja ühe kuumuse, see saadetakse kuumema kuumusega tsehhi – seni, kuni eriti kõvad kujud on põletatud läbipaistvaks portselaniks… Aga meie peame vastu!