29. jaanuar 2013
29.jaanuar
Küll sai loetud! Minniga koos Mihkel Ulmani „Muinasjutt printsist, kes kaotas näo“. In Boili. Ja Minniga koos Tane Mahutat kuulatud ja lugusid valitud. Moodustasime lugedes ja lauldes kaksikplaneedi, mille välja sisse mingi tölplus ei mahtunud. Hoopis kassid kogunesid meie ümber kuulama ja tundma. Kaks head nõida koos, sest Tomi emme kirjutas:
19:55
SA OLED JU 29,59 KALADES, KAS SUL ON KELL TÄPNE või aimatav? See on praegu väga oluline.
Kui nii ,siis sa oled ka Ülemise sodiaagi inimene ja välja valitud ja sündinud suure valgusega , suurema kui Päikesel on.
Tahad teada?
21:18
Täpne ikka
Teada ikka – inimese jaoks pole ju miski siin ilmas nii huvitav kui kõik enda kohta käiv
Eks vist ühe korruse omad koos kooserdama kipuvad jah – sisetunne viib meid üksteise juurde. Vastuvaidlematu jõuga.
Ehk on Sul eneselgi põnev uurida
Niimoodi me oma ülemises sodiaagis aru ei saagi, kuidas ometi teised ei saa ja ei oska, ei jaksa ja ei taha, ei kiirga ja ei armasta – töllmöll ja köginmögin. Ehk on seda korrustevärki teades hõlpsam tolereerida. Ja mitte püüda kedagi vägisi kuhugi kangutada. Mäletame ju küll, mis juhtus Ikarose vahagakleebitud tiibadega, kui ta päikese juurde lennata püüdis…
Nägin öösel taas mustlastabori kuningannat, Ema Lillit, kellega koos aastaid elasin ja Kavasin, unes. Olin nagu eelmiseski uneilmas – tema juures külas – väga päikeselises, ilusas ja korras Merimetsa uulitsa nõiamas – seekord jutustas ta mulle neegritest. Neegrite miimikast ja kehahoiakust, suhtumistest ja suhtlemisest, mõtlemisest ja tunnetest. Just afrotasandi omadest. Mitte mitmenda elu ja põlve tsiviliseerunud mustadest. Kui afro satub tsivilisatsiooni, on ta kogu aeg vägivalla käes. Ta ei oska ega suuda vastutada, luua – ei sõnu ega korda – rutiini taluda, tegemisi algatada ega lõpetada. Kui sunnitakse, järgneb vastuhakk. Ja haigused. Alkoholism, narkomaania, traumad – mis iganes. Puuri pistetud loom. Eriti vahva, kui esimese inimelu afro kobatab karma karistusena valgesse kehasse Põhjala tsivilisatsiooni. Neid on palju. Nad ei mõista 3D-infoväljast 90%. Nad kardavad kõike, mida ei mõista. Hirm tekitab viha ja vägivalda. Nii enda kui teiste vastu. Nende eluiga on sageli lühike ja õnnetu. Vaadake statistikat, kes üksteist tapavad või muidu end surnuks joovad, kes end autodega surnuks sõidavad, kinni istuvad, töötutena ringi kügelevad, kuni surm halastab. Nad on uustulnukad planeedil Maa. Õpetuseks teistele. Teeraja alguses. Ja kui nad kohtuvad maise tähetolmuga, valgustöötajatega, ülemise Sodiaagi saadikutega – kuidas need kaks valgusaastate kaugusel pulseerivat maailma üksteist mõistma peaksid? Paljud valgustöötajad püüavad aidata. Lootusetu. Ei saa ega tohigi. Et mitte oma energeetikat õõnestada, tuleb arukalt, aga teadlikult ja kindlalt distantsi hoida. Muidu tekib põlgus afro-intellekti ja –miimika, -liikumise ja –käitumise vastu – see pole õiglane ega edasiviiv. Kohtusime, avastasime, õppisime – aitäh ja head teed!
Aitäh ja head teed Lilli! Sinuga kohtumine õpetas – ja õpetab tänini – nii palju. Sinu järgi Lilli nime kandev kass jooksis oma palliga just praegu üle kirjutuslaua – kiisu sabaots ütles: õigust räägid… 😀
Hommikul ärkasime Indiraga nagu kaks tuleriidal ööbinud siiriuslast – üks tummine ahjutäis puid sai õhtul liiast. Või parasjagu. Kõik on teatavasti nii, nagu peab – ilma tuleriidata poleks seda õpetavat unenägu tulnud.
Hommikul talitasime hobuseid koos Indiisuga – kes oli samuti öösel nii palju ja nii olulisi unenägusid näinud, et hõljus täiesti teistes universumites – tavalise talitusringi lõpetuseks tassisin sõraliste-sarvikute koplisse viidud heinahunniku mitmeks. Õue patseerinud Tissu heitis ainsama hunniku otsa, ülejäänud tegelased seisid nõutult, näpp suus, ringis ümber tema. Ma isegi ei öelnud, et ta püsti tõuseks. Ei puudutanud teda. Piisas mõttest. Tissu tõusis, kõndis mul sõbralikult kannul, kui kuhja neljaks tassisin – ja tunnustas – hea mõte! Ja naertas. Lehm jah. Naeratas jah.
Viisin Aare Heili juurde, vestlesin Kehtna stalinistlike häärberite parklas Anneliga inimlikust piiratusest ja süüdimatusest – ja me ootasime enam kui veerand tundi, enne kui meieäratatud tulevane asendustalunik duši all käis ja riietus. Andsin lapsukestele kooli kümneka kaasa. Jumal teeb alati nii, et sel kombel jagatu tuleb kümne- ja sajakordselt tagasi. Ka siis, kui see kümnekas pidi olema minu zumba-trenn ja meie ujumine Indiraga… Kui poleks olnud öist kohtumist Mama Lilliga, oleksin kogu selle jama peale väga vihaseks läinud. Nüüd keerasin üsna rahulikult selja neile, kes Särevere poole teed alustasid, ilma et kaasas oleks pliiatsit või paberit, teadmist, mis on Järvamaa Kutsehariduskeskus ega motivatsioonigi – see pole tegelikult minu probleem. Ostsin Kehtna poest sauna uue harja selle asemele, mis hävis lootusetus võitluses destruktiivse afroenergeetikaga. Ja omale selle talve kolmanda paari jumalaga-noorusi sõbralikult poolamaalt. Võrratud-võrratud-võrratud käimad. Soojad-pehmed-armsad-papud. See paar veab esimeses värskusastmes kevadesse 😀
Kehtna poes lobisesime mõnusalt Katiga – Mihkli emme, noh – ja Liisu emmega. Koduteel nägin lundkühveldavat Reeta, tegime temaga kohvi, rääkisime Päris asjadest – eriti Monza võrratust metamorfoosist. See Monika, keda nägime Beed Tartumaale viies oli hoopis teine kui juba see, kes venna Albertiga siin käis. Läbi Suure-Jaani Kunda taha jõudnud Monika aga on hoopis uus tase. Sale, toonuses, kirgas ja – õnnelik! Soovitasin Reedal lugeda hingemaailm.ee-st võetud kvantfüüsilist pendliteooriat. Üks paremaid tekste, mida eales lugenud olen.
Üle mitme kuu mõni tund päris üksi. Akna taga omavahel tõtt vahtivate ponide ja Raissaga – läksid üle kopliaia üksteist tervitama – Tissu vaatab teisest aknast Kuldvillaku kordust 😀 – Lilli ja Taavet kontrollivad igal hetkel, et ma räägiksin tõtt. Ja kõik on nii õigesti ja õiglaselt. Olen taevane vägi siin maises kehas… teenin tõde, kuhu tee mind ka viiks (Tomil on see keldi väelaul tõlgitud küll kuhu-tee-ka-ei-viiks, aga mu meelest ei peaks väestamise mantras eitust olema).
Võtan pärast pausi Jaanika teise faili ette. Puhta ja hea tundega.
Anu arvutas:
Sina oled sõlminud jah lepingu Jumalaga. Sa oled “kellad”.
Proovin sulle tulevikus lahti seletada rohkem, mis selle elu ülesanne on .Õppimise tekst on vene keeles, tõeline ajuloputus minu jaoks.
Õpeta teisi inimesi, kuidas ajaga toime tulla, allu rütmile (kellade rütmile tiktak)
Oled väga teadlik, saad minna minevikku kui tulevikku, kuid oskad olla samas väga hästi siin ja praegu. Võimalus alustada suvalisel momendil 0-st.Tajumismeeled avatud.
Halvimal juhul biorobot.
Ma ei saa sulle kõike kirjutada, kui sa ise ei küsi,kui tahad teada, siis küsi, mida ma näen kaardist.
Indira ongi muidugi väike ja armas inglike, oma raske tulevikuga (aitamine läbi elu teisi,parandades iseennast) Suhteid parandades paraneb ta ise.
kalli.
Bingo! 😀
Jennal juhtus Soomes täna kah bingo. Tegi autoavarii. Mis puudutab hobuste kaudu väga otseselt ka mind. Lohutasin teda pool tundi – ja me jätkame matka. Rahu, ainult rahu! Nüüd, kus ma tean afromaindi olemust, mõistan ka, miks rõõmustan ja patsutan, kiidan ja tunnustan loomulike asjade eest nagu imelapsi – täiskasvanud orangutang ongi inimesega võrreldes imelaps. Imeorangule ei hakka keegi jutustama tunnetespektrist, mis tabab siiruslast, kui ta kuuleb soomlanna autoõnnetusest – või seoses Kersna gripiga. Vahuri asemel Maire tulekust oleks edev manki maind läbi fb külarahvale tuututanud – mina tean, mina olen väljavalitu ja informeeritu – aga selleks, et inimesed ikka läheksid, olin vait. Kui Jenna pool tundi pärast pauku autoavariist teatas, oli kõigepealt ehmatus, siis viha – kurask, minu ja laste Andaluusia retk! – mu pangalaen! – siis tänulikkus, et tegelikult on mul ju paarist teisest allikast lahendus olemas ja tulemas – ja vähem kui minutiga kirjutasin soomlannale vastuseks hoopis lohutuse ja julgustuse ja olen selle südamesirutusega nüüd ka Põhja suunas Mama Saara 😀
EHS palus Maielt paaritusteateid saades minult tiinete märade andmeid. Battaya omanik oli andmebaasis keegi Kati Murdmaa 😀 Lubasin pühalikult, et kasvõi dokude nimel enam ei abiellu ja perekonnanimesid ei vaheta. Maruusjakene aga pole üldse selle näitsiku oma, kes ta mulle siia pinsile „müüs“. Kui nüüd naine, kellele ta tegelikult kuulub – teise seltsi liige ka veel – pole nõus teda minu nimele vormistama, on Nelsoni varss automaatselt tema oma. Ja ma olen kes???????? Aga Jumal on kodus. Jumal on hea.
Jumal ei lõpeta enne mu rahade rütmilist kinni keeramist – tiktak 😀 – kui ma enam sentigi vastu tahtmist välja ei anna. Täiskasvanud inimesi ei potita, oma asju hambad ristis ei laenuta – kuni seda teen, saab Jumal aru, et ma ei saanud aru. Ja ongi kellad. Persekellad. Pidevad. Jätavad napilt ellu – aga ei muutu ega halasta enne, kui aru saan. See ei ole minu asi, kuidas need, kes pole harjunud oma elu juhtima, oma otsad kokku viivad ja seovad – kuidas ja millal need summad teenivad, mida on vaja selleks, et järgmisi summasid teenida, kuidas aega ja planeerida ja oma asjade eest ise vastutada, nii et töökohad tekiksid ja püsiksid, austus ja usaldus kujuneks ja süveneks. Niisugused asjad on iga inimese enda ülesanne. Ja kuni mina püüan hea olla ja sotsiaaltöötaja olla, seni püsin ise maksejõu piiril, kuidas ma ka rügan. Ja nii on õiglane. Meil on piisavalt lapsi, et lasteaia kohad oleksid täis 😀
Ja taas näide sellest, kuidas uuemal ajal kõik asjad hetkega toimuvad. Hobused tulid õhtul talli – just sel hetkel helistas mulle taskusse keegi, kes tahtis rääkida teemadel, mis pole minu asi – neid asju ajagu need, kelle asi on – ja ma ärritusin. Katkestasin helina. Ent hetkelisest ärritusest piisas, et Maruusja sattus sisenedes segadusse ja tuterdas Tirtsu boksi. Tirts sai olukorrast aru – taandus välja, nii et selleks ajaks kui ähmis Duusjakene oma pessa sai kõnnitatud, olin kõigepealt mina – ja seejärel kogu kamp – rahunenud. Milline vastutus. Üks paarisekundiline kihvatus – ja tallitäis õrnu olendeid on totaalses segaduses. Pruugib mul miskipärast meenutada hiljuti mulle kurjamoodi liiga lähedal seisnud afromaindi ainsat tantsuliigutust – vastikuse kihvatus tekib, mis muud – ja selle peale lõpetab Indiisu mõnusa laulu ja joonistamise, hakkab mingit roppu laulukest ürisema ja iseendaga kaarte mängima. Päriselt ka. Naljakas ja jube ja väga tõsist arvessevõtmist väärt.