30. november 2010
Jaan Einasto Egeri tähed kärjekujulises universumis
Tekst Kati Murdmaa
Fotod Peter Murdmaa (peagi tulemas)
Akadeemik Jaan Einasto (81) on Eesti teadustaeva üks eredamaid tähti, kes veedab enam kui poole aastast maailma erinevates ülikoolides ja observatooriumides oma elutööd edasi andes ja teaduse kõrgemaid tippe maailma uute põlvkondade astrofüüsikutele õpetades.
“Minul kulus 30 aastat selleks, et avastada universumi kärjekujuline ülesehitus. Olen teadusele ohverdanud suure osa ajast, mille võinuksin veeta oma lahkunud abikaasa Liia ja lastega. Tahan teha viimase võimaluseni kõik endast oleneva selleks, et praegustel teadlastel oleks kergem,” selgitab Maestro, miks ta on üha võõrsil mitte esivanemate talus koos laste ja lapselastega, kus ta üle kõige olla tahaks. “Üks asi on teadus – minu ustav naine Liia ohverdas minu tippujõudmiseks oma enese teadlase karjääri. Aga teine asi on laste kasvatamine – olen oma pika elu jooksul teada saanud, mida tähendab laste kasvatamine tegelikult. See on lastega koos olemine ja koos töö tegemine.
Kusjuures tulemused on ikkagi erinevad. Mida suurem pere, seda selgemini on näha, et ühesugused geenid ja sarnane kasvatuski ei anna identseid tulemusi. Meid on kaheksa last. Ja meie hulgas on nii teadlasi ja töömehi kui alkoholitõvele alla jäänuid. Olen kogenud, et kuitahes suur armastus ja abistamise püüegi ei aita ligimest järje peale, kui ta ise ei taha. Aga omadele andestame tegelikult ikkagi kõik ning kuulume nendega kokku kuitahes suurte tülide järel.
Eestlased peaksid ära õppima vana ja väärika traditsiooni – perekonnanõukogu kokku kutsumise. See aitaks omade vahel valesti mõistmised ja inetused ära hoida. Südamest südamesse suhtlemine hoiab vere veest ikka tõepoolest paksemana.
Mu elu kõige helgemad hetked on tegelikult need, mil oleme koos laste ja lapselastega Egeri talus metsa langetanud ja puid laasinud, nendest samadest palkidest esivanemate tallu uusi hooneid ehitanud, järvel parvetanud, laulnud ja tantsinud ja ühiselt lõkketulle vaadanud.
Mul ja mitmetel mu lastel on hobiks filmimine ja pildistamine. Tänu sellele on meil olemas järjekindlalt salvestatud arhiiv, mille oleme kenasti muusika saatel kokku monteerinud. Kui asi on salves, tuleb ta ka vormistada – ja tulevased põlved tänavad. See kehtib iga eluvaldkonna kohta.”
Töine Nizza
Akadeemik Einasto kulgemisi maailma metropolides ja Eesti külades on lisaks Jaani enese amatöörkaamerale juba 13 aastat jälginud kõrgprofessionaalne filmikorüfee Helle Karis. Valmimisjärku jõudnud portreefilm “Kord või kaos”, mis näitab väikest suurmeest meie planeeti vallutamas ja paremaks muutmas, hakkab sisaldama ka põhjalikku lõiku akadeemiku äsjasest tööreisist Nizza Ülikooli.
Linnas, mis asub Vahemere ääres Monaco, Cannesi ja Saint Tropezi vahel, tavatseb enamus inimesi käia puhkamas ja mängimas. Roomast ja Vatikanist sellesse prantsuse paradiisi saabunud Jaan tegi seal seda, mida ka Pariisis või Oslos, New Yorgis või Tõraveres. Tööd.
Vanameister pidas ülikoolis loenguid, külastas observatooriumi – millel on ühiseid projekteerijaid ja sarnasusi Eiffeli torni ja Monaco ooperiteatriga – ning jõudis tiheda töögraafiku kõrval pelgalt paar korda sulnis Lõunamaa meres ujumas käia.
Aga selle eest kohtus ta Nizza, maailma tähtsuselt teise observatooriumi teenelise kupli all just hetkel, mil talle demonstreeriti, kuidas veevannis hääletult liikuv kuppel avaneb, mehega, kellega oli 30 aastat kohtumata koostööd teinud. Nižni Novgorodi kolleeg Sergei ütles, et Einasto on andnud talle andmiseks materjale ja lähteandmeid, millest toituvad loendamatud maailma teadlased – ning tõsiasi, et teadlased tegid koostööd ka nõukogude ajal, päästis nende inimlikkuse ja võibolla ka maailma. Iga soe, töine ja teaduslik kontakt lükkab sõda või lausa maailmalõppu edasi.
Akadeemikuga koos oli Nizza-retkel tema õpilane Gert Ütsi, kes on oma tee valinud pigem mikro-, mitte makrokosmose tundma õppimise suunas. Väga suuri struktuure uurides peab ju samas ka teadma, millised on väikseimad osised, mis tolle suure ja lõpmatu moodustavad.
Erinevates maailma kõrgkoolides end täiendanud ja teadust teinud Gert – oma Meistri hea sõber ja mõttekaaslane – arutles oma õpetajat silmitsedes: “Mina olen pere loomisest loobunud – Jaan aga on traditsioonilise suurpere lapsena osanud tippteaduse ja isaduse imetlusväärselt ühendada.”
Jaanil on 3 last ja 9 lapselast, kelle heaks ta esivanemate talu üha paremaks ehitades näitab üles sitkus, mis paneb oletama, et see sitke mees elab ilmselt mitmesaja aastaseks.
Egeri tähed
Põhjus, miks akadeemik Einastos kui meie rahvusliku teaduse kroonijuveelis on ühendatud nii teadlase, muusikaarmastaja kui oleva vaatleja-jäädvustaja-edastaja anded, on geenides.
Tema esiisa on Eesti üks esimesi ajakirjanikke Jaan Lammas ning kasu-vanaema Lilli Suburg. Just meie esimese naisteajakirja “Linda” ning esimese tütarlaste kooli asutaja Lilli Suburg seondubki ju esmalt Holdre taga Läti piiri ääres asuva Egeri talu nimega.
“Sain oma kasuvanaema Lilli näitel aru, kui suur õnnetus on, et inimesel pole lihaseid lapsi – tema lahendas selle puuduse oma hälliperioodi-naisõigusliku missiooniga ning õpilased asendasid lihased lapsed. Meie maja oli täis teadmisjanu, muusikat ja intellektuaalsust,” meenutab Jaan. “Nüüd püüame vendade ja meie kõigi lastega väärikalt ja tegusalt jagada Põhja- ja Lõuna-Egerit.”
Kuna teadlaste ja teoinimeste hõim on enamasti Egerist ära teistes linnades ja riikides, peab seda romantilise nimega talu tegelikult Valentin Vuks. Valentin on nõukogude aja üks teenekamaid leidureid ja masinaehitajaid, kes kaotas liiklusõnnetuses oma õrnas eas pojad ning pages hingevalu eest sinna metsade vahele.
Valentin on leiutanud põhiliselt invaliidide varustust – nutikaid masinaid, mille abiga näiteks ratastoolis inimene iseseisvalt vetsupotile pääseb. Jaan ütleb, et tema esivanemad oleksid kindlasti rõõmsad, kui nüüdseks juba kaheksa aastat nende talu pidav ja vedav leidur käivitaks Egeris lausa inva-varustuse tööstuse.
Ent ka Jaan ise on veetnud Egeris paar hingeõrna aastat oma leina ja kaotusvaluga toime tulemiseks. Just seal kirjutas ta kirjastuses Ilmamaa ilmunud teose “Tumeda aine lugu” – see on Einasto perekonna, Eesti kultuuriloo, ajaloo ja astrofüüsika arenemise lugu. Aga eelkõige on suurteos pühendatud mälestusele Liiast.
Reekviem Liiale
“Minu kaasa, kellega tutvusime tudengitena, oli kõige malbem, leebem ja heatahtlikum hing, keda mul on olnud õnne kohata. Olime abielludes nii vaesed, et pidulikke riideidki ei saanud endale lubada – aga andis Jumal lapsed, andis ka leiva,” meenutab Jaan tänulikult. “Liia pühendas kogu elu mulle ja lastele. Kuni mina sain teadust teha ja taevatähtedele pühenduda, pidas tema Tõraveres potipõllumaad, turvas mu tagala ja kinkis meie lastele päikeselise kodu.
Olime taevas kokku pandud paar. Ma ei anna endale tänini andeks seda, kui pärast poolt aastat abielu pidin esimest korda pikale teaduslähetusele sõitma ja mu noor naine jäi kodulävele meeleheitlikult nutma. Elu jooksul on neid lähetusi olnud lõputult. Nagu praegugi. Liia õppis mind nutmata ootama. Ja samas tegi just tema minust selle, kes ma olen. Kaitses mind liiga fanaatiliseks ja kiskjalikuks muutumise eest. See oleks võinud nõukogude aja surve all kergesti juhtuda.”
Vanameister hakkab südamest ja piinlikkuseta nutma, kui meenutab Egeris oma kauase abielu viimseid aastaid. Kolme aasta eest lahkunud Liia põdes alzheimeri tõbe ning kaotas lihtsaimadki oskused. Selle eest muutus abikaasade omavaheline side ja armastus just kahel viimasel aastal, mil Liia ei saanud rääkida, eriti lähedaseks.
“Pühendasin need viimsed aastad jäägitult Liiale. Meil sai kõik räägitud ka sõnadeta. Need viimsed aastad olid nagu kingitus – jõudsin naiselt andeks paluda kõigi äraolemiste, eksimuste ja talle haiget tegemiste eest,” pihib Jaan.
Jaan ütleb, et suuresti just tänu Liiale õnnestus tal täita oma isa unistus. Einasto oli 13aastane, kui tema isa kinkis talle esimese astronoomiaõpiku. Sellest algas teadlase tee – ning selleni, et akadeemik Einastol ja tema uurimisrühmal õnnestus tõestada universumi kärjekujuline struktuur, kulus 30 aastat.
Kingitus inimkonnale
Universumi ülesehituse kindlastegemine on kingitus kogu inimkonnale. Jaan muigab, et selles kujutluses on üksjagu turvatunnet: kärg meenutab ju mesilasi, taru, hästi korrastatud ühiskonda, mett ja mõnusat suminat.
Istudes Nizza linnas kiriku St.Marie-St.Remisance esisel väljakul kohvikus – mõne meetri kaugusel paigast, kus järgmisel päeval prantsuse professionaalsed vargapoisid võttegrupile otse katedraalis korraliku reha tegid – ütles akadeemik ühtaegu nii oma portreefilmi lindile kui meie lugejatele: “Ma võin kinnitada, et saan tõestada Jumala olemasolu. Jumal on korrapärastanud kogu universumi ja galaktikate ülesehituse. Jumal on lubanud elul tekkida täpselt nii paljudele planeetidele kui vaja on. Suur osa sellest tõestamisest on mõõdetav ja faktidega kinnitatav.”
Koos sõbra ja teejätkaja Gert Ütsiga juhivad teadlased tähelepanu sellele, et astroloogia tänapäeval siiski paraku enam teadus ei ole. Varasematel aastatuhandetel õnnestus tähtede omavahelise asetuse järgi tõepoolest prognoosida looduse käitumist ning selle mõju inimestele. Sõdade ja ikalduste omavaheline seos on ju ilmne.
“Praegu on astroloogial üks “pisike” puudus – aegade jooksul on taevakaart sedavõrd muutunud, et tähtkujud on tegelikult nihkes. Ühe võrra ettepoole. Kui mina, 23. veebruaril sündinud Pätsiga-sama-päeva-mees võiksin aegunud astroloogia järgi end Kalade mõju alla arvata, siis tegelikult olen Veevalaja. Ja Lõvid peavad tegelikult leppima Vähi staatusega. Samal kombel on nihkes ka idamaiste loomaastate rehkendamine,” kinnitab Einasto ning imestab, et astroloogide hulgas pole välja kujunenud äriideed ega kiiresti rikastuvat töörühma, kes taevakaardid tähtkujude seisukohast tõele vastavaks timmiks.
Küll aga kinnitavad tippteadlased Einasto ja Ütsi nii makro- kui mikrotasandi teadmistest lähtudes, et maailmalõpp, mida ennustatakse aastaks 2012 pole põrmugi tõenäolisem kui mistahes teisel ajal – seda enam, et kalender on nihkes ja seegi ennustatud aeg on tegelikult juba praegu käes.
Maailmalõppu ei tule
Loomulikult on Jaan kursis teooriaga Maa kaksikplaneedist Nibirust ning seal elavast anunnaki rahvast ja apokalüptikuid erutavast versioonist, kuis taaskohtumine põhjustab kohutavaid looduskatastroofe, Maa telje nihkumist ja vana tsivilisatsiooni hävingut.
Teadus aga kinnitab, et planeedi telg nihkub nagunii. Inimkonnal on kosmilisest ohust palju suurem võimalus ennast hoopis ise õhku lasta . Koos kogu DNA-ga, mille jupike “kosmilise siu” teooria kohaselt Maale on mujalt kosmosest toodud – rahu Darwini teooria põrmule.
“Suurem oht kui asteroidid või tulnukad on hoopis inimkonna enese tekitatud saastatus, Maa varude ammendamine, ülerahvastatus ja pahatihti ka armastuse vähesus,” arutleb akadeemik. “Inimkonna – nii nagu ka rahvusriigid ja perekonnad – saab päästa armastus ja pühendumine. Minu kauane kogemus ütleb, et pühendumine teadusele teeb õnnelikuks – tänu sellele on võimalik mistahes ajastul inimeseks jääda. Iga õnnelik inimene aga muudab kogu meie terviku ja kõiksuse paremaks.
Ma võin küll kahetseda, et teaduse pärast Liiaga liiga vähe koos olin – aga ma tunnen tema lähedust praegu kogu aeg. Ta on meie lastes ja lapselastes, mu mõtetes ja elutöös. Ja ta on minuga kaasas ka siis, kui olen oma lõpututel välislähetustel. Mina kui teadlane ei saa rääkida hingede rändamisest ja taassünnist, kuni seda pole mõõdetud. Ent erineva tihedusega väljasid mõõdetakse järjest täpsemalt…”
Kui reeglina on 81aastased Eesti mehed juba läbi põlenud ja seni veel teadusliku täpsusega mõõdetamatusse teispoolsusse läinud, siis sitke ja terane Einasto ei kavatse niipeagi isegi mitte paikseks jääda. Kui Vana Mees tahab pikkadel komandeeringutel koju, siis peab ta eelkõige silmas Egeri talu. Ning sellega seoses on tal samuti unistusi, mis ennustavad mitmesaja-aastast elu.
Esiteks invaliidide abivarustuse tehas, mille Valentin Vuks võiks käivitada. Teiseks oma observatoorium. Jaan Lammase ja Lilli Suburgi maade veerel on suurmajandi aegne laut, mis on praegu veel sellises seisukorras, et sellest saaks ümber ehitada observatooriumi. See õnnestub aga Maestrol vaid juhul, kui hõim toetab. Jõudu!
Ajakiri Naised tänab akadeemik Einastot võimaluse eest käia koos filmikorüfee Helle Karise võttegrupiga jälgimas suurmehe liikumisi ning mõtteid-tundeid Nizzas ja Egeris.