25. jaanuar 2013
Kaia Karlep – emad saavad alati hakkama… ?
„Tegin tänavuse Hundi – või hundiseaduste? – aasta esimesel päeval oma elus revisjoni ja täheldasin, et SEB-panga kontol oli miinus 18 tuhat eurot, Swedi kontot ei saanud tehnilistel põhjustel kasutada, mul on majas kolm last, väimees, minia ja lapselaps, küttesüsteem rikkis ja enamus vähesest allesjäänud majakraamist vaja eks-mehe käest paljukordse hinnaga välja osta. Midagi peab muutuma, otsustasin ma. Ja kirjutasin teile. Ning otsekui sellest sammust ajendatuna toimus järsku mingi murrang paremuse poole. Tore muidugi, et nässus konto lubas vee ja elektri eest maksma hakata – aga otsus jutustada oma lugu teistele hoiatuseks ning teadmiseks, et me keegi pole oma uskumatu ummikuga tegelikult haruldased ega üksi, pani mingid head, vabastavad ja edasiviivad energiad liikuma,“ naeratab helge, päikeseline, haritud ja eriliselt ilus Kaia (42), kolmel kohal töötav ja magistrantuuris õppiv erivajadustega laste pedagoog ja kooliõpetaja. „Vaatan mitte ainult oma elus, vaid Eestis üldse jahmunult ringi, kuidas mehed väänavad jõuga või meessoost ametnike abiga viimse välja naistest, keda nad kunagi armastasid, kes neile lapsi sünnitasid ja neid nüüd üksinda kasvatavad. Kusjuures naised jäävad sellise massilise vägivalla käes – millest paljud häbenevad rääkida – ellu ja rahulikuks ega lõhu end ka ülearuse meessoo vihkamisega. Mis siis, et Maarjamaal suhtutakse endiselt naistesse kui alama klassi lüpsilehmadesse – kui vana tüütab ära, võtame uue, vanalt jääme raha välja pigistama…“
Naine, kelle vanaema tuli Siberist nelja elusa ja terve lapsega tagasi, tahtis juba väikese tüdrukuna õpetajaks saada. Läks pisipedasse, kus õppides vedas end vaatamata väga kõrgele palavikule peole koos polütehnilise instituudi poistega, sest elu suurim ämber oli sisse astumiseks valmis pandud. Nooruke Kaia tantsis viimase tantsu oma tulevase lasteisaga ning kuivõrd sellest armumisest sündis kolm last ja praeguseks ka pojatütar, ei saa seda 20aastast abielulugu ka päriselt ämbriks põlata.
Uskumatu lõpuga edulugu
„Seitsme viimase aasta jooksul olen iga päev oma vaprata vanaema meenutanud – sai tema Siberi-kolgataga hakkama, toon mina oma karavani meeste majandusterrori käest ammugi teisele kaldale,“ kinnitab sirge selja ja kindla hoiakuga daam. „Meie perest kirjutati Rapla maakonnalehes aasta enne krahhi ilusarmas edulugu, kus polnud juttu sellest, et ma kolmanda beebi kõrvalt üsna kohe tööle läksin ja suuremaid lapsi koolide vahet vedasin, sest nende isal oli uus elu algamas. Ann-Katre, kes on nüüd kaheksane, nägi isa viimati aastasena, Kristjan (24) ja Ailen (23) neli aastat tagasi. Kohtus.“
Karlepid abiellusid 1987.aastal ning kolmanda lapse sünni eel võtsid 2003.aastal pangast ligi miljon eesti krooni kodulaenu – kaks aastat hiljem koliti juba oma suurde ja kaunisse eramusse Rapla kesklinnas Vigala jõe ääres. Mees töötas külmseadmete firma juhina, naine kolmes kohas õpetajana ning vaatas kõrvalt, kuidas mehed pööritasid miljoneid, millest seitsmest ta teadis, kahest mitte. Neid kahte ongi ta nüüd pidanud, veri ninast väljas, üksinda lapsi kasvatades kinni maksma. Seitse aastat tagasi leidis mees teise – Kaiast paarkümmend aastat noorema slaavitari.
„Seitsme aasta eest oli mu senise elu jubedaim aastavahetus. Jõulude ajal kõnetas mees mind läbi une vene keeles ja nimetas võõra nimega. Vana-aastaõhtul helistas uuele südamedaamile juba avalikult ning mõningase ajas-ruumis-vassimise järel ei tulnudki enam koju. Samal ajal, kui mina seoses null-toetuse-suhtlemisega beebi kõrvalt Rapla-Hagudi-Kohila kolmnurgas kolmel kohal töötasin, alustas laste isa meie sihikindlat nurkasurumist, et maja endale saada. Kõigepealt selgus, et ta polnud kaks kuud majalaenu maksnud – hakkasin pärast võla tasumist seda targu ise maksma. Seejärel tassis ta minema mööbli, vetsu- ja supipotid, kuna ma tegin elatislisa teenimiseks laste koduhoiu, mis talle ei meeldinud – rüüsteretke korraldas ta võõraste väikelaste nähes. Kuu hiljem oli järgmine rüüsteretk – selle käigus rikkus ta ka maja küttesüsteemi, nii et kogu suurt maja kütabki tänini esimese korruse raudahi.
Vaatamata sellele, et ükski ametnik ega täitur, inkvisiitor ega käteväänaja pole meil käinud, arestiti minu laste kodu sundmüügiks. Mul ei jää muud üle kui veel laenu võtta, et maksta mehele 16 tuhat eurot, mida ta mööbli ja kodumasinate eest tahab, olles enamuse neist ju ammu minema tassinud. Mehed-funktsionäärid muudkui arestivad ja kohtutäidavad, ilma et keegi oleks midagi hindamas käinud. Ainult sotsiaalametnik käis ja pakkus, et võime sotsiaalkorteri saada… Aitäh muidugi.
Ehkki lahutusel sain tänu DNA-testile faktiliselt lastele elatise, pole ta seda maksnud. Küll aga tegi mees minu selja taga mu Audi mehele, kellele suulise lepingu järgi 2 miljonit eesti raha võlgnes. Ehkki ta kehitab laste elatisraha asjus süüdimatult õlgu – raha ei ole – on ta palganud Eesti kalleima advokaadi, kasvatab noore naisega uut last. Et meie kodu arestist ja sundmüügist päästa, pean talle maksma inkvisitsiooni nõutud tuhanded, et ta saaks oma võlgu maksta ja minu vastu advokaati palgata,“ kirjeldab Kaia üllatavalt rahulikult. „Eriti küüniline on, et kui mulle tekkis austaja, teatas laste isa, et ta ei küsi tema käest minu juures viibitud ööde eest üüri, vaid tasaarveldab selle laste elatisraha võrra. Ühesõnaga – kui tahan olla armastatud ja mu elus on keegi mees, pean ka selle eest maksma.“
Rahu, ainult rahu
Suutsite neid fakte lugedes rahulikuks jääda? Ilmselt mitte. Sest meid, naisi, on mehed ja ajaloopöörised sedavõrd vägistanud ja röövinud, et igaühel meist on jutustada analoogne lugu – mistõttu tuttavlikule loole kaasa elamine tõstab paljude isiklikud äratundmiskarvad turri. Nii tavaline: oli armastus ja lapsed, kodu ja ühised unistused – siis tuli teine, võlad, kohtuprotsessid ja julm röövimine. Mis tähendab, et naise elust 20 aastat on ta olnud ära kasutatud ja paljaks varastatud. Lihtsalt.
„Meest, lapsi ja ilma ei tohi kiita, siis lähevad nemad rikki,“ manitseb Kaia oma 23aastast tütart, kes armunud naisele omase õhinaga oma armsamat kiidab. „Keegi meist muidugi nõuandeid ei kuula ja ohumärke ei näe või ei tee välja. Minu laste isa varjatud röövliloomus ilmutas tegelikult ennast juba ajal, mil elasime Kodilas kolmetoalises korteris. Juba siis tavatses ta suurustada: minu korter, minu merisiga, minu laps, minu naine. Eks nüüdki käib kogu see inetu, nii mitme inimese elu ilusamaid aastaid rikkuv madin maja pärast.
Meil aitab ses häärberis head tuju säilitada ja tulevikku vaatavalt toimetada lastekari ja sõpruskond. Kuna asume keset Raplat, astutakse ikka läbi ja soojendatakse end meie ainsama ahju paistel.“
Teenelise töölooma ordenit väärt suurpereema möönab, et häärber kipub vaatamata noorte ja sõprade tekitatud positiivsele väljale olema siiski monument hävinud abielule ja isasele alatusele ning liiatigi pole lame katus Põhjalas ei klimaatiliselt ega energeetiliselt õige leiutis. Kui vaid keegi selle lossi ostaks, saaks pere võlast vabaks ja kuhugi metsa mõnusa viilkatusega kodu, mis on ehitatud näiteks aegadel, mil teati, milliseid-mispidi-kuhu maju ehitada.
„Praegune purgatoorium õpetab kogu mu pesakonnale kokkuhoidmist. Valtusse sõidan tööle küll autoga, ent Kohilasse ja Hagudisse tööle ning Tallinnasse magistriks saama rongiga. Ja kokku hoidmist pereliikmete vahel õpime ka – õnneks teenivad ka mu ehitajast poeg, väimees ja kavaler, nii et mina saan säilitada rahu, ainult rahu, jälgides, kuidas kõik mu kolmel-neljal rindel teenitu kiskjate lõugade vahele voolab,“ kinnitab Kaia. „Tütar on nüüd õnneks täiskasvanute gümnaasiumi lõpetamas – kui veel väimehi polnud ja näljapiiril virelesime, jäi tal kool pooleli. Maalerdasime koos laste isa täitmatu isu hüvanguks. Kilomeetreid seinu ja liiste… Pärast seda ütleb Ailen, et isa pole talle mitte keegi. Pole viha, on tundetu põlgus. Ann-Marii ei mäletagi meest, keda aastasena viimati nägi. Kristjan vahetas temaga paar lauset neli aastat tagasi kohtus.“
Ei ole võimalik?
Kaia tunnistab, et ka erivajadustega laste spetsialistina, kes õpetab lapsi kõnelema ja käituma, pole ta ise osanud niimoodi käituda, et kõigi nende halvaunenäoliste aastate jooksul oleks laste isaga inimese kombel rääkida saanud.
„Kõige uskumatum lugu juhtus, kui tulin oma koolilaste jõulupeolt ja parklast oli treileriga mu auto minema viidud. Pärast selgus, et see oli paar nädalat varem laste isa võlgade katteks teise mehe nimele tehtud. Kui käisin politseis oma asjade järel, mis autosse jäid, öeldi mulle, et sisuliselt olen ma autovaras, kes sõitis päevi ärandatud autoga!“ muigab daam kafkalikult sürrealistliku ametniketerrori üle, „Jälgin huviga, mis minu kui isiksusega toimub. Jah, ma ei saa sellepärast laste elatisraha, et mul on austaja, jah, minult välja väänatud raha eest palgatakse minu vastu protsessimiseks advokaat ja kasvatatakse teise naise last. Jah, ma olen nagu tegelane naljandist, mida mehed armastavad – vahetan ühe 40aastase kahe 20aastase naise vastu… Aga minus ei ole viha, kättemaksujanu ega muid lammutavaid tundeid. Mehed-asjad-raha pole maailmas otsa lõppenud. Maksan kooliraha – ja saan samas hindamatu koolituse viharavi alal. Ebaõiglase ja armutu meeste maailma lammutamise ja laamendamise käes oleks ülimalt lihtne murduda ja laguneda, kui ma ise viha rappa eksiksin. Ma ei eksi, sest mu lastel on mind vaja. Selge, et vastikusekihvatused on paratamatud, kui kogu see košmaar meenub – aga ma oskan neid taltsutada ja kahjutustada.“
Kaia lapsed on üdini veendunud, et ema on alati olemas, ema saab alati hakkama ja ema võib alati usaldada. Kõiges. Ema on üle saanud ka kahjatsusest, kui palju aega kulub advokaatide-täiturite-pankuritega oma pere eest võitlemiseks, kui ta on ometi sündinud õnnelik olema ja teisi aitama. Et kodus poleks lahinguväli, on enamus hirmutavaid pabereid juristide käes.
„Nii, agu ma olen erivajadustega laste õpetajana õppinud, et erivajadustega pole ainult puuetega lapsed – ka äärmiselt andekad ja erilised indigod on erivajadustega, olen õppinud ka seda, et kõigevägevam lihtsalt ei lase meil end lõdvaks laskma. Oleme sündinud olulise ülesandega. Aeg läheb väga kiiresti. Seepärast ei tohi hetkekski lõdvaks lasta – niipea kui tundub, et rahaliselt-olmeliselt on nii hästi, et nüüd tohib pisut puhata, kihutab kõik laviinina allamäge. Järelikult tuleb olla rütmilises liikumises, ühest tööst puhata teist tehes – aga tegevusetus on nüüdsel inimkonna eluperioodil igatahes karmilt karistatav,“ teab Kaia. „Olen asjade ja raha pärast kahju tundmisest ja klammerdumisest ammu vaba. Täiuslikust koolitusest on ehk tõesti puudu veel mehe taustade tundmaõppimine. Ma peaksin teada saama mida tema on kõik need seitse aastat oma laste vastu sõda pidades, raha ja asjade nimel hävitades ja lammutades tundnud. Tahaksin teada, miks ja kuhu kadus armastus meie kõigi vastu. Eks natuke huvitav on seegi, kuhu kadusid kõik need miljonid, mis tema käes on pöörelnud. Nojah, rahvatarkus ütleb, et nendelt, kes ei oska hinnata ega kasutada, võetakse ära. Mis iganes see on. Kes hindama ja kasutama õpib, teenib uue. Mis iganes see on.
Nii nagu jutustasin teistele äratundmiseks ja hoiatuseks oma loo, tahaksin üldistuse ja motiivide mõistmise mõttes teada, miks mehed kogu oma senise elu ära viskavad. Mina ise aga tunnen just viimastel päevadel täiesti paradoksaalset energiapuhangut. Ma ei tea, miks, aga ma olen täis elujaatust ja usku, et parem – lausa parim! – on ees. Kindlasti.“