24. jaanuar 2013
23.-24.jaanuar
Palju õnne, Vahur ja Eha! Sünnipäeva pidasid eile mu laste lell ja mu kullakallis Egipti rõõmurull. On olnud tasakaalu päevad – kui oled öö otsa talunud kasside rallit, mis on kahtlemata laiskusepatu palk – kes käskis kolm neist tuppa jätta – ja hommikuks valmis neist topised tegema, püüab tilluke leedi-Lilli sulle lohutuseks-lepituseks koridorist lindude jõusööda kotist endasuuruse roti 😀
Soone Saara saatis kena kesknädala varahommiku puhul Vladimirile Tallinna ülikooli alljärgneva visiooni. Mul pole seda siin tutvustades muretki, et keegi mu bisnisplaani pihta paneb – seda saan teha mina ja ainult mina. Taluliidu-Merle väitis küll täna, et teistes Euroopa riikides on ohtrasti selliseid elulaaditalusid, kus linnarahvas käib tööteraapial. Ent see, mis mujal enesestmõistetav, on Eestis haruldus – vaja pigem pedereerida ja ära keelata kui toetada. Õnneks seekord on hoopis teisiti – inglid kaasas, saatana sigidik(ud) kadunud, glingling-rrrrauhhh!
Aabrami Hobulausujate Uue hea ilma kool ja õpik
Juba väikese tüdrukuna teadsin, milline on minu missioon – väga mitmendat põlve linnainimesena rääkisin oma esimestes novellides ja ajalehelugudes viiest lapsest ning talust, mis on tulvil erinevaid loomi. Komponeerisin selle sõnumiga laule, tantsisin balletistuudios loomi – ja joonistasin-maalisin-voolisin kunstikoolis loomi ja modifitseeritud Eedeni aeda.
Teekonda oma muinasmaa rajamise poole alustasin 12aastasena, kui sain väikesesse linnakorterisse sobiva pekingi paleekoera Lissi. Võrtsjärve ääres Eesti Vabariigi taassünni aastail oma esimestele lastele massiivselt toitu kasvatades oli minu kõrval njufaundlandi krantsitar Elsa ning ma sain teada, et olen looma-, mitte taimeinimene. Ent loomainimene see-eest sedavõrd sügavalt, et kui 30aastasena vähki haigestusin, jõudsin sisetunde järgi hobusteni, sain tänu neile terveks ning kinkisin end neile.
Lapsed on 24, 21, 16, 9 ja 6aastased, peres on minia ja kaks väimeest ning peagi sünnib lapselaps.
Talupidamist õppisin 8 aastat Pärnu lahe ääres Lius, kus kasvatasin bernhardiine ja hobuseid – kirjutasin neist kogemustest raamatud „Eedeni aed“ ja „Talv Eedenis“. Raplamaal Soone talus loon ja loomandan neljandat aastat. Olen õppinud tihedalt ja olemuslikult nendega koos elades lisaks hobustele-ponidele-eeslile ka kihnu maalammaste ja kitsede, lehmade ja sigade, kanade ja partide hingeelu ja olemust. Koerad ja kassid on minu kõrval mu Meistritena niikuinii 😀
Nüüd, mil olen õppides õppinud ja oma missioonis läbi kooselu teiste liikidega Inimeseks areneda aina veendunum, olen valmis seda ka teistele õpetama ja õpiku koostama. See, mis näib enda jaoks juba lihtne ja enesestmõistetav, on sadade ja tuhandete järgijate jaoks haruldane kingitus.
Soone talu on valmis pakkuma rekreatsiooni-rehabilitatsiooni koolitusi-teraapiaid-kirjasõna ning kutsub teadlikuma ja teaduslikuma tasapinna saavutamiseks selles appi Tallinna Ülikooli ja teiste teadusasutuste asjatundjad ja eksperdid.
Koolitused sobivad lasteaiarühmadele ja kooliklassidele, peredele ja sõpruskondadele – aga eriti tudengigruppidele, kellele eksistentsialistlikke-elulaadilisi teadmisi edasi anda. Koolitus hõlmab ekskursiooni, vaikuse ja iseenesega kontakti saavutamist, tegeliku nägemise-kuulmiseni jõudmist ning süvenemist ükshaaval erinevate loomaliikide olemusse.
Õpetan ka loovat ja mõtestatud töökultuuri, mis välistab orjalikkuse ja muudab töö kui valgustatud ja loova protsessi oma meditatiivsuses, lõpetatuses ja raskuste ületamises kirgastavaks kogemuseks – mida rõhutab ja süvendab loomade lähedus ning emanda tantsuline-kunstiline-kirjanduslik taust.
Õpik käsitleb suurt kodu, talumajapidamist kui rekreatsiooni ja rehabilitatsiooni keskust, mis toimib ja areneb erinevate liikide kooslusest moodustuva tervikuna. Selle terviku osised on mõttetastatus ja lõpetatus, kord ja rütmilisus, erinevate liikide vähe ühendamine eetilistel-esteetilistel alustel.
Eksperdid, kes nii koolituste kui õpikukoostamise kõrvale on palutud, saavad olema zooloogid ja loomaterapeudid, töö- ja füsioterapeudid ja psühholoogid, ruumi- ja isiksuse-energeetikud. Saavutame erinevate elualade ja teadussuundade põimumise ning pakume välja Soone taluga analoogsete loovate elulaaditalude võrgustiku, mis tagab Eesti ja eestimaalaste elujõu, meie elukeskkonna vastutustundelise ja eluterve heaperemeheliku ja valgustatud edenemise.
Vaatasin üle oma CV – see on selline:
Kati Saara Vatmann:
Olen sündinud 1967. aasta 21. märtsil Tallinnas. Isa oli laulja ja nukumeister Harri Vasar, ema on pensionil arst Ille Vasar. Isapoolsed vennad Aarne Vasar (karikaturist-maalikunstnik ja animaator, lahkunud) ja Lauri Vasar (Euroopa juhtiv bariton), tädipoeg Lauri Saatpalu (laulja-helilooja) ning onupoeg Aivar Mäe (kultuurijuht).
Lõpetasin 1985. aastal Pärnu Ülejõe Gümnaasiumi (muusika, bioloogia ja joonestamise eriklassid), Pärnu lastekunstikooli esimese lennu ja tantsisin 12 aastat Aita Indriksoni balletistuudios Pärnu teatri juures. 1990. aastal sain Tartu Ülikoolist ajakirjaniku diplomi ja magistri kraadi. Olen läbinud ratsutamistreenerite koolituse kõik moodulid ja praktikumid ja õppinud erinevate rahvaste eetikapõhimõtteid.
Töötan 20 aastat vabakutselise ajakirjanikuna, kelle kogemused pärinevad pea kõigist Eesti päeva- ja nädalalehtedest, ajakirjadest, tele- ja raadiojaamadest. Oma ajakirjanduslikku toodangut müün ajalehtedele ja ajakirjadele firma OÜ Aabrami Hobulausujad kaudu, mis lisaks ajakirjanduse ja ilukirjanduse tootmisele tegeleb ka koolitamise, kultuuriürituste ja avalike suhete korraldamisega ning hobuse- ja lambakasvatusega, elulaaditalu pidamise ja loomateraapiaga.
Ilukirjandusest on ilmunud raamatud “Naisena sündinud” (Perona), “Kati Jututar” (Elmatar), “Mina ise ju!” (Elmatar), “Õnne tänava lood I – III” (Elmatar), “Abitu” (Faatum), “Mustlasena sündinud” (Elmatar), “Ettevaatust, Emma!” (Vastus), “Igavestel alleedel – Barbara von Tiesenhusen, Isadora Duncan ja Marlene Dietrich” (Ilo), “Puugid kuubis” (Vastus), “Kümme neegrit Katjušaga” (Elmatar) ning “Kuhu kuningad kadusid? – Jaan Tättega kahasse – ” (Elmatar), “Tuudur, gripp ja Prints” (Eesti Lastekirjanduse Teabekeskus ja Tänapäev), “Džungliseaduste vangid” (Elmatar), “Viimnekuu” (Ühinenud Ajakirjade Kirjastus), “Lagerii” (Petrone Print), “Eedeni aed” (Eesti Ekspressi kirjastus), “Üdini tungimine – luuüdi siirdamine 15 aastat Eestis. Professor Hele Everaus” (Elmatar), “Naisena sündinud. 20 aastat hiljem” (Petrone Print), “90 kammi. Estiko Kontsern 90” (Elmatar), „Multiresistentne Mamma Bakter. Prof. Marika Mikelsaar 70” (Elmatar), “Õnne hääl” (Sotsiaaldemokraadid), “Egiptuse eha – vana tsivilisatsiooni lõpp” (koos Eha Fjodorovaga – Elmatar), “Ohtlik lend” (Mihkel Ulmani teleseriaali 21osaline romaniseering), “… ja mere ääres väike maja…” (Ajakirjade kirjastuse Suveromaan), “Vigursaetud puitskulptuurid” (Peeter Paasmäe ja Elmatar), “Hingake! Prof. Mart Kull” (Elmatar), “Jänku Juss 1. – kevad voolab” (Lastekas.ee), “Talv Eedenis” (Stella Borealis), “Projektilaps Pärnust” (Petrone Print), „Kättemaksukontor“ (Mihkel Ulmani teleseriaali raamatuversioon – Elmatar).
Lugusid on avaldanud ka kümmekond (nais)kirjanike koondkogu, eelmine neist Ajakirjade Kirjastuse unejuttude raamat emadelt, viimane “Valivad naised” (Tammerraamat) ning unikaalne nelikromaan “Seiklus neljale” (Aita Kivi, Inga Raitari ja Dagmar Lambiga). Artikleid, esseesid, novelle ja jutustusi on ilmunud paljudes kogumikes Eestis ja ka võõrsil.
Lavastatud on näidendid “Marlene” (Tartu Vanemuine, lavastaja Jüri Lumiste), “Tuudur, Plutt ja Magdaleena” (Tallinna VAT-teater, lavastaja Aare Toikka, helilooja Rivo Laasi), “Ja siis tuli Prints” (Koduhoovi teater Pärnus, lavastaja Aare Toikka, helilooja Maian-Anna Kärmas), “Eestlaste neli kuningat” (Paide vallimäel, lavastaja Ivo Eensalu, helilooja Siiri Sisask), “Söödi armastusest ära” (BaltoScandali vabaprojekt, Linnar Priimägi), “Mina, naine!” – (Rakvere teater, Ülle Lichtfeldt, Toomas Suuman) ning telefilmiks saamas “Kurge oodates” – (Kultuurikaptenid, ETV ja Ain Mäeots). VATteater on lavastamas tragikomöödiat „Katiratoorium“ (2011), lavastajal on töölaual uus näidend „Palun mulle meeter maailmalõppu“, millest romaaniversiooni tellis kirjastus Hea lugu. Valmib lasteraamat „Röövlirahnu Martin“ Mihkel Ulmani käsikirja põhjal.
Kümme aastat toimetasin internetikeskkonda www.horsemarket.ee ning kaks aastat www.edumeel.ee nimelist progressiivset ust, mis seoses omaniku võõrsiltöötamisega varakult sulgus. Praegu kajastab minu tegemisi www.aabramihobulausujad.ee – rajatud EASi starditoetuse abiga.
Elasin 8 aastat Pärnu lahe ääres Liu külas, kust siirdusin 2010. aasta mais-juunis Soonele – Raplamaale Valtu taha Kumma külla loovus- ja loomatalu pidama ning Aabrami Hobulausujate keskust rajama. Abielust (1988-2009) majandusharidusega kirjastaja Alo Murutariga sündis viis last. Richard (1989) ja Margareta (1991) on suureks kasvatatud, mõlemad vabaabielus, õpivad ja töötavad. Aleksander (2002) käib Tartu Waldorfgümnaasiumis, Brigita (1997) Tartu Tamme Gümnaasiumis ja Maria Indira (2006) peab koos emaga intellektuaalset produktsiooni andvat elulaadi-talu.
Toimetasin ühe teksti – mõne tunni pärast selgus, et õnnedeõnneks, see päästis mitte ainult päeva, vaid mitugi – ja enne Tallinna-sõitu tuli seetõttu hommikune talitus juba üsna kapates teha. Jah, sugulane Kai – kogu aeg üks bõstra peal 😀
Pärast piraka käibeka maksmist kraapisime Indiisuga CC-plazzas viimased sendid kokku, et kolmetunnist megafilmi Hüljatud vaadates ka kohustuslikud paugumaisid saada. Indiuks nuttis Hugo-Hollywoodi ühissaavutust vaadates mõnuga.
Kristiine keskuses majandasime paari euroga, soovitasin tütrel seda Fontini majandusseisuga võrreldavat hetke nautida ja naljana võtta – ja just sinna sooja saia leti juurde helises ka hea uudis – pärast manöövreid prias osutusin abikõlvulikuks – aitäh, Pille ja Nunnu, kes te koos Tissuga meile tulite, loomühikud tulid täis 😀
Kaili ja kolmikud, keda külastasin, on mu tuttavad olnud kaheksa aastat – sellest saadik, mil Kaili neid poisse ootas – Minni sõbrunes poistest sellega, kes esimesena koju jõudis, Jakobiga – ja kinnitas pärast, et tunneks oma Jakobi ära ka siis, kui täpselt üht nägu ja ühesuguste riietega poisse oleks mitu miljonit. Niiniinii armas. Mispeale helistas varahommikuse kirjatöö tellija ja ütles, et ülekanne sai tehtud. Mis oli lahendus nii sellele päevale kui tänasele kinoskäigule kui saab olema nädalavahetuse normaalse veetmise tagatis. Aitäh!
Pärast seda, kui sain sms-i, et Jaanika tervis pole veel väelauludeks sobiv, algas suur universumi sodimine. Jäime faking savisaare bussiradade kultiveeritud liiklusummikusse ja Oaasis ootas meid mõni minut varem lukustatud värav – selge, kuidas Indi sellele reageeris ning mina sain jälle pisaratõrje superema olla.
Esiteks läksime Olde Hansasse metsaseene keedust ja õunamuhedikku sööma – ja mu lemmikkõrtsus selgus, et pankadevaheline ülekande peetumine tingis selle, et need kenad ja vaimukad inimesed naeratasid sõbralikult, võtsid mu e-aadressi ja saatsid täna arve koju. Makstud. Süda kerge. Meel rõõmus.
Teiseks jõudsime Tomi-Anne-Aleksandriga telefonitsi aru pidades veendumusele – kõik on alati kõige õigemini. Tänu sellele, et eile jäime värava taha, läheme homme koos autotäie laste ja naabrinaistega Hopneri majja väelaulude kontsertrännakule. Oleks me eile saanud, oleksid kallid homme ilma jäänud.
Tänasesse päeva tulin nii, et Indi ja Lilli hoidsid kogu öö käpakestega mu kaela ümbert ja nurrusid. Hommikul võttis laudas mind vastu Raissa turske õrnutsemine. Lasteaia juures kohtusime mitmeid kordi kohatud noore hunduga. Peremees ütles, et tema nimi on… ee… mnjaa… kõlas nagu Pärlike. Nii meie jaoks jääbki. Ja Kirke ütles, et kui ma homme lasteaiarühmaga ujulasse ei lähe, siis tema basseini ei lähe. Muidugi lähen. Kallikalli.
Siis saabusid keset päikeselist tilkuvate purikatega päeva Taluliidu Merle ja asendustalunik Remo. Armsad ja omad inimesed mõlemad. Tegime graafiku ja lepingu. Arutasime selle elukutse propageerimist minu tutvuskonnas. Vaatasime majapidamise üle – kõik loomad olid leebes ja rauges meeleolus – ja olime kõik rahul ja lootusrikkad. Või peaaegu kõik. Mõnikord on nii, et oma lähimate puhul ei tea me enam, mis neid õnnelikuks teeb, mida nad üldse tahavad – ja igal hetkel on miski vägivalla ja vastumeelsuse kammertoon õhus.
Jaanikalt tuli läbi õhu täna hulk tarkuseterakesi – heldelt nagu tähetolmu:
Mees armastab Naise puhul seisundit, mida ta mehes tekitab.
Sellepärast pole tõeline Naine alati kõige ilusam, kõige targem ja kohe kindlasti mitte kõige edukam.
Tõeline Naine ei kingi mehele mitte enda mõistust, ilu, keha, mitte edu, vaid SEISUNDI.
Naine, kes loob mehes erilise, meheliku seisundi, on alati armastatud.
Sellise seisundi loob ta, nautides enda mehe seltskonda ja imetledes teda.
Ja sellise seisundi poole püüdleb mees nagu magneti poole…alati!
Minu tänases päevas oli kaks korda kaks tundi asjaajamisi arvuti ja telefoniga – zootehnikud ja juristid, edasiste rännete objektid ja metsamehed – nüüd on nina ette reastunud juba kolm pooleliolevat kirjatööd, aga homme on lasteaia ujutamine ja väelaulud ju… jõuan. Sest, nagu märkas Merle – mul on inglid õlal istumas 😀 Juhtuvad suurepärased kokkusattumused ja kõik on kõige kõigemas kõiges isegi siis, kui vahepeal on tibakene pisaraojasid…
Reedalt tuli üks armas kanalduse vahendus:
Kõik mis on meie ümber, on tegelikult saanud alguse meie mõtlemisest, soovidest ja lendulastud lausetest.
Need on puhtalt minu arusaamised ja mõtted, mis olen analüüsinud ja selgeks teinud endale, kuid igapäevases töös palju kasutanud. Sest endaga tööd tehes ja analüüsides, miks üks või teine olukord on tulnud minu õuele just sellisel moel.
Kui oleme noored, siis on elu alustamine suht raske, meie mõtlemine on uljas ja kõrgelennuline. Meie soovid on utoopilised ja liiga kõrgele seatud materiaalselt.
Nagu minu hea vanaema kunagi lausus, kanna endaga kaasas niipalju vara, kui sul on vaja. Kodu olgu nii suur, kui sul on jaksu seda üleval pidada. Kõik mis endale ostad, tee seda rõõmust ja soovist, et see on parim. Ära ole kunagi kellegi peale kade, siis su soovid ei täitu. Rahaga oska alti ümber käia, pane mõni ühik tagavaraks.
Neid häid soove ja nõuandeid oli palju. Jah, kui oleme noored, siis ju tahaks kohe ja korraga. Olen oma elus kogenud palju kordi, ah küll seda tahaks ja see on vajalik, näe see veel puudu. Nüüd hiljem elus olen kõike kõrvalt analüüsinud, kui palju on elus olnud esemeid millel mingit energiat pole ja mis pärast ikka ära annad. Elu peab õpetama meid, mitte, et keegi tuleb pereliikmetest moraali lugema. Kui paljud meist on kogenud, et meie vanemad koguaeg sätivad ja kamandavad, tänitavad ja epistleid loevad, mis meile parem. Aga oma kogemusest võin öelda, just see on kõige parem, kirkam, meeldejäävam ja rikkam, mis oma keharakust läbi lasknud ja kogenud. Kas peaks olema elu nii väga roosades värvides? Ei,.. elu on avastamise salalaegas, kus niipalju huvitavat ja põnevat, salapära, sügavust ja õhulist veel peidus.
Oma elus olen palju teinud, harinud kartuli ja peedi põldu, kasvatanud vanal-ajal ise köögiviljad talveks, käinud metsas seenel ja marjul. Kasvatanud sigu, et müüa pärast liha. Õmmelnud endale ja lastele riided selga ja kudunud sokke, kindaid, salle, mütse ja kampsuneid, ka raha eest, et oleks leib laual. Olen renoveerinud maja ja värvinud kõik maja lauad ise, aidanud katuse uue panna, vedanud vanu telliskive ära maja ümbert suurtes kogustes, lõhkunud talve küttepuud. Pesnud ennast õues kausis ja pesu külapeal, kui maja sees oli ainult neli seina. Tassinud ja rassinud oma leus, et ükskord tuleb valgus ja elus on asjad korda sätitud. Palusin igapäev jõudu, et keha suudaks ja mõistus selle all kokku ei kärvaks.
Olen palju tööd teinud,.. olin kokk päeval, see on mul õpitud eriala, siis ma avitasin inimesi õhtul, remontisin kodu vabal päeval ja kevadest sügiseni täiskohaga aedniku, täiskohaga ema. See aeg oli pingeline, aga ma ütlesin endale, see on vaid hetk minu elus ja kui kord kõik valmis, siis on lihtsam.
Ma uskusin endasse ja loojasse, usk oli see mis mind aitas, kuigi ka see vahel kõikus nagu kuuselatv tuule käes. Miskit pole magusam, kui tead, et kõik on olnud vaeva väärt ja tead mis selle hind.
Olen olnud tuhat korda tänulik neile inimestele, kes on raskel ajal abikäe ulatanud, ning palunud ahastusest maas põlvili,.. Looja aita, kui kõik on tundunud lootusetult võimatu.
Olen nüüdseks 20 aastat tegelenud Valguse otsinguga, ning nüüd selle lõpuks leidnud. Analüüsides miks kõik need käigud mu elus on olnud vajalikud, sest teisi aidates hingenõustajana pean teadma mida inimesed kogevad, mis on elu väärtus, rikkus, rõõm, kurbus, valu, lein, viha, solvumine, kibestumine, andestamine? Mis on tegelikult puhas Hingevalgus.
Ma armastan oma vaimutööd, sest see on kirgas, rikkalik, kuid mitte roosamanna inglivaht ja pilvedes hõljumine mida paljud arvavad. Igapäev ma õpin ja kogen eelmiste elude lõpetamata mustreid. Vaatan tagasi oma eelmiseid elusid, kus olen elanud ja milline ma välja nägin. Millisena minu Hing loodi ja mis on tema maised kohustused ja ülesanded. Eelmises elus olin väga kõhetu lihtne naine Austrias, siis Austraalias, Inglismaal, Hungaris, jne. Nõidtark, aednik, farmer, arstiabi jne. Kaks järjestikku kehastust naisena, siis jälle mehena, erinevad kehavormid.
Teadmine ja tarkus tuleb alati hiljem, olen seda meelt, et me peame enda seest tarkust üles otsima, sest kõik on olemas eelmistest aegadest, midagi pole uut.
Kirjutasin seda, sest palju on neid, kes alles alguses oma valikutes ja otsimistes, soovis kedagi aidata ja olla vägevam. Me kõik oleme vägevad ja targad. Siin oleme kõik koos, et teha ülestõusmine kõrgemale sagedusele. Maine elu ei oma tähendust üleval, sest see on minu vaba valik, tähtis on hinges olev valgus esile tuua. Maist elu saan alati muuta, vastavalt oma soovile ja vajadusele, siin pole kedagi, kes keelaks mul teha teisiti. Olen ise oma tahtmised, hirmud, arvamused ja piirangud loonud. Olen ennast korduvalt tööga ära nikastanud ja rihmaks venitanud. Aga eks siin minu enda süü, ikka on vaja tõestada, kui vägevad me naised oleme. Vahel ikka täitsa loll mõistusest, naeran endamisi. Aga elus peab nalja saama, ma pole siia loodud istuma sametpatjadel nagu portselanist nukud, elu tahab elamist ja proovimist.
Kui ma oma Vaimsuseteed alustasin, ei teadnud ma tegelikult mis kõik juhtuma hakkab, mis on peidus, kui sügavad kuristikud, kõrged kaljud ja kitsad sillad teepeal ees ootavad. Kui palju pisaraid on merre voolanud, rääkimata magamata öödest. Kibestumist ja hirmu üle elanud, kui miskit polnud kohe hästi selge. Olen väga palju investeerinud vaimsusesse, et jõuda selleni, kus olen.
Kas elu on olnud lill… ma vastan, et ,,Jah,, igas mõttes,.. kaktus, roos, pojeng, kalla, alpikann, tulp, nartsiss, krookus, –neis kõigis on oma tähendus (lugege nende tähendustest laupäevasest õhtulehest, väga hea artikkel taimede kohta).
Me oleme üks Elava loodusega, see miks meil halvasti läheb, siis ikka selleks, et tasakaal kadus ära ja juured tulid maa seest välja. Meie tahtmised läksid liiga suureks, kui elu seda ette nägi ja mis kirja sai pandud eesmärgiks. Lausun igal hommikul, et olen maaga maandatud, siis suudan ennast hoida tasakaalus ja kehast läbi lasta head ja kõrget valgust.
Analüüsi ennast kõrvalt ja ära kaota usku endasse, kui täna kõik pole hästi, ning miskit on ebaselget, otsi keegi kes natukese toob selgust ellu, on heaks motiveerijaks, kes toetab hea sõnaga, rikastab elu, kelle kõrval on hea ja turvaline. Ära otsi vigu väljast, vaid tea, et välismaailm on peegeldus Sinu sees toimuvatest muutustest.
Oma elu ära keeruliseks ela!
Kui hinges raske ja nutt kurgus, siis leia algpõhjus, räägi kodus need hinges lahti, ära jookse kohe sõbrannale, ega naabrinaisele või maailmale kuulutama seda. Kõigepealt keeda omale üks hea tass kuuma kohvi, teed, kakakaod, seda mis süda ihkab, kutsu omale hingeinglid appi, et need probleemid mis Sind vaevavad, saavad parima lahenduse. Mitte midagi ei panda meile rohkem selga, kui me seda ise selga krabame. Selles pole süüdi saatus, juhus, ettemääratus, vaid soovis ise seda kogeda. Selle olen selgeks teinud omale, need kes suudavad palju, neile ka antakse palju. Nagu minu eksülemus töö juurest lausus,..oh Ulvi sinu õuel särab päike heledamalt, taevas on sinisem ja muru hele rohelisem. Ütlesin, et ju ma olen selle siis ära teeninud, aga seda võivad kõik endale nõuelda, kuid selleks tuleb kõvasti vaeva näha, niisama Teemandeid ei loobita. Aga eks raamatus on veel muudki kirjas, mis eelmine aasta välja andsin. Ja kui Sinu elu on kergem, siis pole sulle antud midagi suuremat korda teha , ega ära kanda, vaid endaga hakkama saada. Jutt sai pikk, aga südamest õpetlik.
Uskuge kõik laabub,.. elu on kevad ja suvesoe päiksekiir südames.
/Ulvi Michelle/ 23.01.2013
Kui olime noortega Raplas Viit legendi vaatamas käinud – mida oh mida teab California filmitööstus tõelisest külmast ja miks oh miks on jõuluvana mahlakas tibla 😀 ? – lugesin Jaanikalt laekunud uudislugu:
DNA Aktiveerimine… dekodeeritud 4D
Gregg Braden’i DNA katsetused
Olge õnnelikud – Üks energia
Gregg Braden
Raport:
Katsed näitavad DNA’s koherentset emotsiooni – allpool on toodud kolm
hämmastavat eksperimenti, mis tõestavad, et DNA võib ennast ise
tervendada vastavalt indiviidi “tunnetele” nagu teatas hiljuti Gregg
Braden. Oma hiljutises programmis pealkirjaga Tervenevad Südamed /
Tervenevad Rahvad: Rahu Teadus ja Palve Jõud, arutles Gregg Braden,
kuidas me minevikus kaotasime suure hulga informatsiooni muistsete
spirituaalsete traditsioonide kohta (Aleksandria raamatukogu põlengus
hävines vähemalt 532 tuhat dokumenti) ja et nendes traditsioonides
võib leiduda informatsioon, mis võiks meid aidata mõista mõningaid
teaduse saladusi. Selleks tõi ta välja kolm väga huvitavat
eksperimenti. Enne, kui Gregg Braden hakkas neid elu suuremaid
küsimusi uurima, alustas ta teadlase ja insenerina.
Eksperiment number 1
Esimese eksperimendi tegi kvantbioloog Dr. Vladimir Poponin. Selles
katses tühjendati konteiner (see tähendab, et loodi vaakum) ja ainus,
mis alles jäi, olid footonid (valgusosakesed). Nad mõõtsid ära nende
paiknemise ja leidsid, et need asetsevad konteineris täiesti
juhuslikult. See oli ootuspärane tulemus.
Siis paigutati konteinerisse mõned DNAd ja mõõdeti footonite jaotumine
(asukoht) uuesti üle. Seekord olid footonid RIVISTUNUD KORRASTATUD
viisil ja joondunud DNAga. Teiste sõnadega füüsiline DNA mõjutas
mitte-füüsilisi footoneid.
Peale seda eemaldati DNA konteinerist ja mõõdeti footonite jaotumine
uuesti üle. Footonid olid JÄÄNUD KORRASTATUKS ja joondusid seal, kus
oli olnud DNA. Millega on valgusosakesed ühendatud?
Gregg Braden ütleb, et me oleme sunnitud aktsepteerima võimalust, et
on olemas mõned UUED energiaväljad, energiavõrgustik ja et DNA suhtleb
footonitega läbi selle energia.
Eksperiment number 2
Need eksperimendid viis läbi sõjavägi. Doonoritelt koguti DNA jaoks
leukotsüüte (valgeid vereliblesid) ja asetati kambritesse, et mõõta
nende elektrilisi muutusi. Selles katses oli doonor ühes ruumis ja
talle näidati videoklippe, niimoodi tema emotsioone mõjutades.
Videoklipid genereerisid doonoris erinevaid emotsioone. DNA paigutati
sama hoone teise ruumi. Nii doonorit kui ka tema DNAd jälgiti ja kui
doonor väljendas emotsionaalseid haripunkte või madalseise (mida
mõõdeti elektriliste reageeringutega), näitas DNA IDENTSEID
REAGEERINGUID TÄPSELT SAMAL AJAL. Puudus ajavahe, puudus ülekande aeg.
DNA haripunktid ja madalseisud VASTASID ajaliselt TÄPSELT doonori
haripunktidele ja madalseisudele.
Sõjavägi tahtis teada, kui suure vahemaa taha saavad nad doonorit tema
DNAst eraldada, et see mõju ikka töötaks. Nad lõpetasid katsed, kui
olid DNA ja doonori vahemaa viinud 50 miilini ja said ENDISELT SAMA
tulemuse. Puudus ajavahe, puudus ülekande aeg.
DNA ja doonor reageerisid ajas samaaegselt. Mida see võib tähendada?
Gregg Braden ütleb, et see tähendab, et elavad rakud suhtlevad läbi
varem tundmatu energiavormi. Seda energiat ei mõjuta ei aeg ega
vahemaa. See on mitte-kohalik energiavorm; energia, mis juba
eksisteerib kõikjal ja kogu aeg.
Eksperiment number 3
Kolmanda katse tegi Südamematemaatika Instituut ja sellekohase
ettekande pealkiri oli: Koherentsete südamesageduste kohalikud ja
mitte-kohalikud mõjud DNA konformatsioonilistele muutustele.
(Ignoreerige pealkirja! Info on uskumatu.)
See katse on otseselt seotud siberi katku olukorraga. Selles katses
asetati konteinerisse, kus saadi DNA muutusi mõõta, inimplatsenta DNA
(DNA kõige algsem vorm). Kahekümne kaheksale väljakoolitatud
teadlasele anti 28 katseklaasi DNAga (igale üks). Kõik teadlased said
ettevalmistuse, kuidas genereerida ja TUNDA tundeid ja neil kõigil
olid tugevad emotsioonid.
Avastati, et DNA MUUTIS OMA KUJU vastavalt teadlaste tunnetele.
1. Kui teadlased TUNDSID tänulikkust, armastust ja tunnustust, vastas
DNA sellele LÕDVESTUDES ja keris oma keermed lahti. DNA muutus
pikemaks.
2. Kui teadlased TUNDSID viha, hirmu, pettumust või stressi, vastas
DNA sellele KOKKU TÕMBUDES. See muutus lühemaks ja LÜLITAS VÄLJA
paljud meie DNA koodid! Kui te olete kunagi ennast tundnud
negatiivsete emotsioonide tõttu “sulguvat”, siis nüüd te teate, miks
teie keha samamoodi ennast sulgeb. DNA koodide väljalülitus taandus ja
koodid lülitusid uuesti sisse kui teadlased tundsid armastuse, rõõmu,
tänu ja tunnustuse tundeid.
Sellele eksperimendile järgnesid hiljem testid HIV positiivsete
patsientidega. Nad avastasid, et armastuse, tänu ja tunnustuse tunded
lõid 300 tuhat KORDA suurema VASTUPANU haigusele, kui neil oli ilma
nende tunneteta. Seega on siin vastus, mis aitab teil terve olla,
ükskõik kui kohutav viirus või bakter ringi liikumas on. Püsige
rõõmus, armastuses, tänus ja tunnustuses.
Need emotsionaalsed muutused ulatuvad palju kaugemale kui
elektro-magnetilised mõjud. Inimesed, keda koolitati sügavas
armastuses, olid suutelised kujundama oma DNAd. Gregg Braden ütleb, et
see illustreerib uut energiavormi, mis ühendab kõik loodu. See energia
näib olevat TIHEDALT PÕIMITUD VÕRGUSTIK, mis ühendab kogu mateeria.
Sisuliselt saame me seda loomise võrku läbi oma VIBRATSIOONI mõjutada.
KOKKUVÕTE:
Mis on nende eksperimentide tulemustel pistmist meie praeguse
olukorraga? Selle taga, kuidas me võime valida turvalisuse ajaskaala,
mis tahes ka ei juhtuks, on teadus. Nii nagu Gregg selgitab Jesaja
Efektis, pole aeg lihtsalt lineaarne (minevik, olevik ja tulevik),
vaid sellel on ka sügavus. Aja sügavus koosneb kõikidest võimalikest
palvetest ja ajaskaaladest, mida on eales palvetatud või olemas on.
Sisuliselt on meie kõikidele palvetele juba vastatud. Me lihtsalt
aktiveerime oma TUNNETEGA selle, mida me läbi elame. SEE on see,
kuidas me loome oma reaalsust – valides selle oma tunnetega. Meie
tunded aktiveerivad ajaskaala läbi loomise võrgustiku, mis ühendab
Universumi kogu energia ja mateeria.
Pidage meeles, et Universumi seadus on see, et me tõmbame ligi seda,
millele me keskendume. Kui te keskendute hirmule selle ees, mis tuleb,
siis saadate te tugeva sõnumi Universumile, et ta saadaks teile seda,
mida te kardate. Selle asemel viige ennast rõõmu, armastuse,
tunnustuse või tänu tunnetesse ja keskenduge sellele, et seda rohkem
enda ellu tuua, siis väldite te automaatselt negatiivset. Te valite
erineva AJASKAALA oma tunnetega. Te võite hoiduda siberi katkust või
gripist, viirusest, jne olles nendes positiivsetes tunnetes, mis
hoiavad üleval uskumatult tugevat immuunsüsteemi. Siin on teie kaitse,
mis iganes ka ei tuleks: leidke iga päev midagi, mille üle õnnelik
olla, ja iga tund, hetkest hetkesse, isegi kui see kestab vaid paar
minutit. See on kõige kergem ja Parim Kaitse, Mis Teil Olla Võib.
Tõlkinud Tiina Hoel
Namaste!