22. jaanuar 2013
19.-22.jaanuar
Aitäh ja palun vabandust. Aitäh selle eest, et te nii paljud minu kodulehekülge külastate. Ja palun vabandust, et nii mitu päeva on elu olnud nii intensiivne, et pole aega olnud elust kokkuvõtteid teha 😀 Kodust ära käimine õpetab samas nii olulise ja terava selgusega, mis on kodu – ja tekitab kodus toimetamisse lünga, mis õpetab nii elumajas kui tallis-laudas ja arvuti kõigis sfäärides kuhjunut niimoodi lahti harutama, et stress tiibu ei nihestaks. Vladimiri siinkäik meenutas ja taastas unistuste tiivad – nüüd ei tohi neid ära külmetada ega välja venitada 😀
Laupäeval oli vana musta Bohema 21.sünnipäev, õues sama palju ja veel palju rohkem külma, seega pidutses mammi koos kogu jõuguga tallis – sel talvel esimest korda. Meie pakkisime Minniga asjad Eha sünnipäeva jaoks ja Vehendi-dessandiks, võtsime saunast soojast auto aku ja vajutasime minekit. Esimene peatus oli Margoti juures Ohekatkus – viisin talle kuludokud ja kuulsin esiteks, et bernhardutsik Aigi poegib paari nädala pärast ning teiseks, et nad teevad Kuusemäele kitsefarmi. Muidu sulab Raivo teenistus ära, tuleb investeerida – ja nad investivad kitselüpsitehnikasse-piimandusseadmetesse-karjalisasse. Ilus mõte – oh oleks, et tuleks.
Minni jäi Tartus Tihasesse vanaema-isa juurde, vahetasime Murutaridega uuemaid uudiseid, sõime Indiisuga kahe peale ühe kruassaanti ja ma kaapisin mintipealse täpsusega Emajõe büroohotelli. Leidsin mitmestiililise tervendaja Aimur Saare sisetunde ja juhuste sünkrooni järgi ning kogesin kahetunnise vestluse ja seansi käigus võrratuid äratundmisi ja avastusi, millest on väga meeldiv ja vajalik kirjutada. Saatus viib meid kokku hingesugulastega – alati, nii heas kui halvas. Seekord heas.
Kui Aimuri juurest lahkusin, oli pakasest prõgiseva Tartu kohal selges taevas vikerkaar. Püsti. Lummavalt. Milline Märk!
Pärast seda Märki oli loomulik, et kirjastuses toimetas oma asju PTC, geniaalne kujundaja – niisiis sain Elmatari uued raamatud ja mõnusa enesetunde. Kuna mu teine intervjuu jäi subjekti perekondliku häda – äi oli minekul – tõttu tulevikku, sõitsin Mellistesse Eha juurde. Kingitusest enamus vajas nagunii sügavkülma. Tal olid seal mõned sõbrannad, kujunes ülimõnus vestlus ja nägin vahvaks koeraks kasvanud Mustikat, kellele Fjodorovid panid nimeks Karu – ja kes elab Ehal peas. Pidi olema õuekoer, aga nüüd hüppab Egipti kuninganna läbi rõnga 😀
Pidu! Viisin autotäie rahvast Kotka keldrisse – vana hea Päntri all – kus oli võrratu pidu rohke toidu, tantsu ja hea tujuga. Ma ise ei panustaks ilmaski nii kulukasse restoraniõhtusse, aga Eha oma oli suurepärane.
Vehendisse jõudsime natuke pärast südaööd, Indiuks tuli autost süles voodisse kanda, pärast lühidat ettekannet pugesin tema ja välisseina vahele, aga õues oli miinus sada ja mul hakkasid külmas kitsikuses lisaks Aimuri seansil lahti ragistatud liigesed-kõõlused valutama. Otsekui ma polekski maganud, ärkasin pühapäeva hommikul üle maja kajavate türade peale 😀 Vesi oli ära jäätanud. Saadi lahti. Söödi putru ja hakati sooritama.
Teise korruse tubade kasimine võttis kaks tundi – noorpaari linnakolimisest oli kõik jäänud nii, nagu oli jäänud. Kui on teada, et Soone Saara tuleb nagunii lappi lehvitama, on tore olla lihtsalt ilus ja tore. Urr. Alo tuba – Minni ja vanaema tuba -vannituba-Aleksandri ja vanaisa tuba – köök – saun – kõik kokku võttis viis tundi. Tänu sellele nii vähe, et Aleksanni oli oma toa ise koristanud – ka suure toa mänguasjadekapid-raamaturiiulid. Aitäh, poja! Lapsed müttasid õues mängida, sest ilm läks taas soojaks – kümne kanti – tjah, kõlab nagu nali, aga mõnes kontekstis tundub kümnekas tõesti soe.
Brigita tuba võttis kolm tundi. Minu tubli ja ilus, andekas ja mitmekülgne tütar oli kuude kaupa isakodus ainult ööbida jõudnud, niidid-nõelad-sokid-kommipaberid olid moodustanud tervet tuba täitva laviini, mida lahti harutades jõudsin läbida terve tunnete-mõtete spektri. Kõige peale jäi süütunne – mu tütar on hädas, ta ei jõua õppimise-laulmise-sportimise-koolituste kõrvalt oma asju hallata, mis tähendab, et ta ei halda ka iseennast ja ma ei saa aidata. Sest ta ei tule siia, kui südamesöör ei saa tulla ning ta ei saa ja ei saa ja ei saa. Ka pühapäeval müdistas neiu Tartus ning jõudis Vehendisse alles siis, kui ma juba lõpetasin. See viha ja kaastunde lainetel surfamine oli õpetlik – annaks taevas, et mu suurväikesuurväike tütar suudab nüüd järje peale aidatuna oma majapidamises korda hoida – see teatavasti hoiab paigas ja tasakaalus ka isiksust. Ja veel üks õppetund – mida olen paljude inimeste puhul märganud, ma ise kaasa arvatud – mida iganes teistele ette heidame, mida iganes kritiseerime ja osatame, see meile endale külge kargab. Samavõrd kui helliklemmik itsitab vanemate õdede-vendade tubades valitseva kaose üle, korraldab ta ühel eluhetkel ise sellise, et ületab kõik eelkäijad 😀
Autasuks koristamise eest sain kirjandist, mida Brigita koju jõudes kirjutama hakkas, väga geniaalse lause – mõni inimene on nii vaene, et tal on ainult raha… Sõitsin koju, sent surmale võlgu – mõtlesin umbes viis korda, et jään ka teiseks ööks Vehendisse ja stardin varahommikul, aga koduigatsus oli ja külmetada ka enam ei tahtnud. Lelle ja Kehtna vahel olin väsimusest minestamas. Retud olid saunast juba oma koju sõitnud.
Aga mind ootas kodus saun – ja oma voodi! Viieteistkümne lamba villast tehtud madratsi ja nelja kassiga – nurr 😀
Nädal algas õnneliku emmööga ja ekstaasis notsmötsakuga. See polnud inimlike omaduste ekstrapoleerimine ega projitseerimine – mu loomad olid igatsenud, puudust tundnud ja nüüd ülekere rõõmsad. Vasikas lakkus mu nägu, nots pidas lõputu monoloogi ja vigises mõnust, kui teda kõrva tagant sügasin, kanad turnisid mind pidi – traavli-Tirts jõi selleks kaks ämbritäit vett, et võimalikult kaua temaga oleksin ja eesel tõusis peaaegu püsti mu najale. Väike ustav sõdur 😀
Kolm tundi pesupäeva, ahjude tühjendamist tuhast – viimased lammutusjäägid said köetud, aeg naelad-haagid-konksud prügimäele saata, vastasin kirjad-kirjad-kirjad ja kaapisin koos noorsooga Raplasse.
Lasin selles ilusalongis, kus on tervisekapsel, ripsmed korda teha – emand on väga heade kätega, teenused huvitavad ja positiivsed ning ma lähen sinna veel. Täiesti kindel.
PRIAs soetasin uutele kõrvadele lapakad, ostsin augustamise tangid ja kiusasin dokude korrastamisega tund aega kullaKullakest. Ehk saan siiski asendustaluniku. KMAs aitasime Indiga ühel jotakotil ennast pildistada, et passipildiputka vabaks saada – Minni pass läks käiku minu id-kaart aktiveeriti ning enne Jõekääru-Koppelmaa taha Hagali Pesasse sõitu tankisime ja ostsime Hütist pitsalõigud kaasa. Pavel oli tööl – armas Kehtna poiss – pitsa oli võrratu ning bensukast minema pürstides oli võimalus ka Reimole naeratada. Rääkida polnud aega. Jõuame.
Kui mööda padupadrikut Voore mõisa tagant Pesa poole kulgesime, helistas Margot, kes teatas, et käibekas on sel kuul üle sajaka. Pärast mõningast ohkimist mõtlesin välja, et see oli kahes mõttes heal hetkel uudis. Esiteks – hea on mõnikord ka kasumis olla. Osavõtlik maksuamet rõõmustab. Teiseks – kui Margot oleks selle summa hommikul nimetanud, poleks ma tange ostnud, aga nüüd on need olemas. Oh kõrvad-kõrvakesed, olge valmis ja andke andeks…
Ralfi nähes avastasin, et olin ammu ta järele igatsenud. Ta sobis Aarele tuunijaks – rääkis asju, mida ka mina teadsin, aga öelda ei saanud-osanud-tahtnud-taibanud. Et koosolemise aega pikendada, tõime koos tema lapsed koolist koju, vaatasime kõik hooned üle – Indiisul ja Reksil tekkis sulnis sõprus – ja leppisime kokku edasised ühised sooritused. Nii hea.
Õhtune talitus oli seetõttu helge, et loomad olid meid tunnikese üle tavalise aja oodanud – seega kõik see mees kohtumisrõõmsad ja tänulikud. Ralfi seanssi jälgides sain minagi energeetilise sahmaka – pearingluse, külmavärinad ja peavalu seega – ent suutsin koos Indiga siiski sorteerida tema mänguasjad ning anda enne Meeleheitel koduperenaisi põrandapesuga kodule lõpliku värske vurhvi.
Teisipäevaks olid veel kolmed pesud, saunakoristus, mis on igapäevane, kui saunas on pesuköök, söödaköök, spa ja helistuudio – hommikul aga selgus, et Ralfi juures oli midagi jälgejätvat juhtunud… Sain seda rõõmu jagada ka Jaanikaga, kes saatis mulle teisipäevase kingituse:
Hommikuks,
Siin sulle 2 lugulaulu/laululugu.
1 vanameister Nina Hagelt aga mitte traditsiooniline ja teine ühelt mulle senitundmatult venelannalt aga oi-oi,. kuis poeg keeritsussina magusvalusalt sügavale hinge.!:))
Tegust-nägust päeva!
Ah jaa, kas tead, et veel täna, so. 21.01 olla ülemaailmne ja seega rahvusvaheline kallistamise ja embamise-patsutamise päev. Õnneks teeme me seda selletagi piisavalt aga saad veel lisaportsu ühe päeva lõpetuseks ja järgmise alustuseks. lisaks õhumusu!:)
Nina Hage:
http://www.youtube.com/watch?v=YtIZz8HV8y8
|
Jelena Vajenga – Patt.mp3 1617K Mängi Allalaadimine
|
|
|
||
Väga lahe – hoia siis lippu kõrgel ja tea: tuleb hoida usku iseendasse ja oma ideedesse/eesmärkidesse aga selle kõrval varuda kannatust, uskumatult palju kannatust, sest nii raskeid aegu, kui praegu, ei ole just tihti ja kuigi ilmselt on enamvähem Elumere lainepõhi kätte saadud, siis põhjast taas laineharjale tõusmine võtab veel aega ja siis veel natuke aega…
Kuid küll see taaskord tuleb ja on, liigub ja loob, loob ja lehvitab…kui kotkas tiibu!:))
Müsteerium on juhtunud. Pärast eilset seanssi võttis haigusest haigusse vinduja täna mõnuga aega loomadega suhelda, mitte neid orjata – ja pühitsetud-õnnistatud töö, millest Ralf kõneles, oligi avastatud – tegi omal algatusel ja mõnuga minu asemel hobuste boksid põhjani puhtaks ja veel tuhat asja – mis tegelikult päästis ka minu päeva – sooritasin oma dokumentide-paberitega seni miljon imet 😀
Kallikallikalli
Imetore, et õigel mehel nööbist kinni saite – Loodan, et sel lool ja koostööl on jumet ning tulemusi ja kokkuvõttes saab kõigil heam ja mõnnam!:)
Ma restardin oma tuunimiste-tegemistega homme Tallinnas. Sees on kummaline vaikus, vaikus mis sarnane talvise metsa ja puudega: pealtnäha ja ka sisuliselt on täielik vaikelu ja uni aga omad siseprotsessid siiski toimivad. Mul vist midagi sarnast – vähemasti nii näidati unenäo taolises seisundis, kui sisemine kontrollifriik hakkas kulmu kortsutades piitsa plaksutama, et kuidas ja kuikaua ma siis sedasi mittemidagi tehes olla kavatsen. Samas ongi mingi sügavam rahu koos teadmisega, et kunaski ärkan uuele levelile, uutele võimalustele ja väljakutsetele, uude etappi oma elus…see, mida nii Ulvi kui Thule Lee mulle põgusalt ennustasid maiks-juuniks…seni jätkan nii nagu seni ja lähen homme riiki ja rahvast truualamlikult teenima!
Ma tean, millise teksti Anne-Marile tema esoteerikaajakirja jaoks pakun, teadsin mina korraga. Kirjutasin valmis Aimuri loo telje. Korrastasin eilsete PRIA-soorituste järel ka koduse loomade registri – koos sünnipäevadega loomulikult 😀 Ehitasin Vladimirile küsitud visiooni kondikava. Vaatasin läbi ühe toimetamistvajava loo. Sorteerisin-saatsin-kopisin fotod. Rõõmustasin oma netivisiitidega panka ja maksuametit, PRIAt, ja Taluliitu – mispeale Merle lootis, et ehk nüüd…
FB-s kaikusid hõiked – kussaoled? See on üks armas, tegus, viljakas ja efektiivne keskkond, kui teda õigesti kasutada. Sain sealt sugulase, Balode-moori kommentaarist hea tsitaadi Mats Traadilt – kogu aeg üks bõstra peal – kui diivaninurgas raamatulugemise päev võtta, ei siis vald värise ega küla kolise 😀
Reet käis koertele süüa toomas, rääkisime tiba hobustest ja hobuinimestest, loomade ja inimeste üksteiseleidmisest ja tulevikuplaanidest.
Minni oleks väga tahtnud minna vaatama müstilist animat Viis legendi – aga esiteks oli trenn, teiseks õhtune talitus, kolmandaks on seltsimajas kohutav kinoprojektor – ja just siis, kui mu süda tegi piiksviiks, sest tütreke valmistus nutma hakkama ja mind ka nutma ajama, avastas Aare, et film on neljapäeval ka kultuurikeskuses. Ingeeeee, ma ei tule sel neljapäeval sumbasse, aga järgmisel nädalal pead sa mind kasvõi juukseidpidi – mul juba paar sentimeetrit on 😀 – kohale tirima, sest see on kuramuse hea trenn.
Riputasin kümmekond teksti kodukale – nii mailitsi saabunud kui ajakirjades ilmunud. Ja nüüd ronin tuttu, sest muidu jään homme kinos Hüljatuid vaadates magama. Kolm tundi 3Dd pole naljaasi. 7 faili tööd jääb ootele lahti – ehk jõuan hommikul neist mõned ära vormida – siis on Tallinn – pärast Hüljatuid üks väga tõsine intervjuu, Tomi ja Jane väelaulud Oaasis…
Õhtul helistas naabrinaine Anne ja palus edaspidi öelda, kui mõnda huvitavasse kohta sõidan. Nii, kuidas oleks 2. ja 3. veebruari veetmisega Piusa koobastes, tüdrukud? Ralf viib. Ööbitakse sealsamas. Info on siin mu koduka avalehel. Mina lähen. Tulge ka!