22. jaanuar 2013
Rosin välja taga
Kati Saara Vatmann
Maailm pole enam tõepoolest endine – ka raamatute lugemine ei pea enam sugugi olema kerge meelelahutus ega süütu ajaviide. Tõelist mõtet lugeda on just neid raamatuid, millega koos viibimine võtab päevi ja isegi nädalaid sügavat ja keskendunud aega – nende autorid viivad näiliselt lihtsalt, oma teadmistest-kogemustest lobisedes mõtisklustele, paralleelidele, äratundmisele ja edasimõtlemisele.
Ühel juhul on tegemist näiteks selliste portreedega, mida ajakirjandus ei avalda – nagu Kõusaare ja Laanemi loomingus leiduvad raputavad salaelud. Teisel juhul justkui polegi tegemist ei ilu- ega kolekirjandusega, vaid reisiraamatutega – nagu Tom Valsbergi „Kuidas rännata ilma hirmuta“, Marek Sadama „Bussiga Miamist Los Angelesse“ ning kummalisel kombel ka Mai-Agate Väljataga ja Kreet Rosina siseränderaamatud „Iga Sinu tunne loob Sind ennast“ ja „Teejuht tööks iseendaga“. Pole need ei pelgad reisikirjad ega eneseabiraamatud, vaid mitmekihilised meditatiivsed jalutuskäigud inimeseks olemise maastikel. Nii oma siseilmas kui mööda planeeti rännates kohtume Inimesega – iseendaga, kes uutes kohtades-tingimustes meiega alati kaasas on, üha uutest aspektidest end ilmutab ning kujutab endast Jumala kehastust inimesena. Tänu millele ükski viga ega puudus pole pelk viga ega puudus, vaid midagi jumalikult olulist, äraõpitavat ja väljakasvatavat – mis samas pole lohutus, vaid töökäsk.
Hea kooliõde, lauljatar Heli Vahing, kes on eesti filoloogist taluperenaine, tõdes juba enam kui kümme aastat tagasi, et ei viitsi enam pelka belletristikat lugeda – elu on nii lühike, et meie kasinate tundide jooksul loetu peab olema Päris. Kui oled mitukümmend aastat inimesi näinud-lugenud-kogenud, ei paku meelelahutusjutukesed ega pindmised olukirjeldused midagi.
Ning praeguses ajahetkes tunduvadki erilised reisiteosed olevat need Päris. Tom Valsbergi raamatut toimetades kujutlesin tema potentsiaalset lugejat – oletasin, et seda lihtsat, kogemuslikku ja mitmetasandilist kingitust võiksid vajada need, kes ise ei julge, viitsi ega saa kodust ära sõita ning peavad piirduma rännakutega enda sees ja raamatute vahendusel. Nüüdseks on selgunud, et hirmuta rändamise raamatut võetakse kaasa ka reisidele lugemiseks – ta on nagu peegel, võti, kaaslane.
Andekatel isiksustel on reisilugudes kogemustele lisada laulusõnu – mis on otsekui rütmiline-meloodiline kõne. Nii Tomi kui Sadama raamatud hakkavad tänu laulusõnade vahelepikitusele käes laulma – sõstrapõõsaste vahel… Ja lugedes meenuvad nende kontserdid, kus on väga hea seltskonna, häälestuse ja lootustega käidud. Just nagu Rumi soovitabki maise matka teekaaslasteks valida need inimesed, kes toetavad ja võimaldavad su Olemist.
Kõik aastavahetuse puhul tehtud prognoosid-nõuanded ongi olenemata sellest, kas neid jagatakse Mangnam stailis või tõsitead(us)likult soovitanud: võta vastutus igal hetkel, süvene ja vaatle igal hetkel iga oma tunnet – õpi kurjust ja muid vissis visandeid endas valguseks transformeerima. Mai-Agate Väljataga kinnitab, et viha ja tema erimid on ülikõrge sagedusega energia, tänu sellele saab sellest tohutus koguses valgust ja armastust muundada. Olen seda 4D-energiate Maale laadimise kõrgpäevadel päevast päeva ka ise kogenud – see muutub väga paljude inimeste jaoks enesestmõistetavaks ja ainumõeldavaks protsessiks. Pärast talvist pööripäeva on enamusel inimestest just sellised aistingud nagu väljataguse rosina kaante vahel kirjeldatud – pearinglus, iiveldus, virvendus, südame kloppimine, perifeerses nägemises toimiv tihe sagimine. Seepärast on mõistlik lugeda, kui nägelikud-kogenud teejuhid on samasugused rakkude rekalibreerimisega kaasnevad aistingud kirja pannud ja lahti seletanud – me ei arva siis uue ajastu inimeseks transformeerudes, et see juhtub ainult minuga. Juhtub kõigiga, kes jäävad ja kaasa tulevad.
Ka praeguses õnnelikus olukorras, kus filmis 2012 kirjeldatud kataklüsme pole galaktilise footonvöö läbimisel juhtunud, pooluste vahetumine, maakoore sõitmine pole kaasa toonud tapvaid vulkaane-maavärinaid-tsunamisid, ei kannataks ükski elusolend tiheduse ja vibratsiooni kiiremat tõusu välja. Planetaarne tõus läbi Tähevärava pole sõit imedemaale ega seikluslik soojamaareis, vaid iga isiksuse suhtes nõudlik kulgemine ja jumaliku aspekti koorumine igaühes meist. Sellest kõnelevadki nii Tomi ja Sadama monoloogid kui rosinate leidmise dialoogid väljade tagant.
Kui mõne aja eest peeti väljataguste rosinate raamatuid esoteerikaks, siis nüüdseks on neist saanud meinstriim, kirjandus parimas mõttes. Need portreteerivad Inimest ja jutustavad seeläbi Jumalast. Nad on spontaansed, Suure Vaimu ja nähtamatute teejuhtide osalusel peetud dialoogid, mis õpetavad vabastama, transformeeruma ja tänuga omaks võtma kuitahes valusaid maiseid kogemusi ja niinimetatud vigu, mida tehes oleme end asjatult süüdistanud – pigem õppigem olema tänulikud hingesugulaste vastu, kuitahes jubedad isikud meie teele ka päevateadvuse tasandilt sildistades satuvad.
Ülestõusmist ja avanemist takistab hirm, viha, eitamine-toppamine, kurbus, ego, negatiivsus, emotsionaalsed probleemid, keel-hääl-sõnad, kahjulikud harjumused, piiratud uskumused, välised mõjutajad ja toit. Kõrgemat tihedust loob enese aktsepteerimine ja väärtustamine, usaldamine, ausus ja tõde, kaastunne, armastus, andestamine, elurõõm, tänulikkus, õnnistamine ning vastutus iseenda arendamise eest. Loetlevad Väljataga ja Rosin ning tehkem pärast nende teoste lugemist nii, nagu soovitab Marek Sadam: siit alustagem eneste reisimõtteid, sõbrannad ja sõbrad!