22. jaanuar 2013
Pii elu – viienda dimensiooni ülestõusnud Meister
Kati Saara Vatmann
Ang Lee müstiline „Pii elu“ on lohutuseks kõigile neile, kes lootsid talvisel pööripäeval pääseda turismireisile imedemaale – samast päevast Eesti ekraanidel, otsekui kahetunnine tuhandekihiline vastus küsimusele, millised need ülestõusnud Meistrid õigupoolest on. Teadjad räägivad, et nad on viiendas, aga ka seitsmendaski dimensioonis – meile abiks neljandasse tihenemisel.
Pii – nimi nagu kiirendusühikut 3,24… tähistav rooma täht – koges lapsena oma täisnime Pisin ning erilisuse pärast lapsepõlves mõnitust ja võõrastust, nagu paljud valgustöötajaist täheseemned. Ta õppis enesetõestuseks Pii täispikkuses pähe – nii umbes viis tahvlitäit numbreid – õppis isalt ja onult, emalt ja vennalt parima võimaliku, enne kui nad kaotas. Vend saatis ta naljaviluks kirikusse püha vett jooma – misjärel alles päris laps Piil oli põhjust tänada Višnut, et ta tõi tema ellu Kristuse ning seejärel Allahi. Sündmuste toimumise hetkel õpetab keskealine Pisin ülikoolis muu hulgas ka Kabalat.
Lugu, mida ta oma lapsepõlvest jutustab, on lihtne – Indiast Jaapani laeval pere ja loomaaiaga Kanadasse rändav Pii on ainus inimene, kes päästeparvel laevahuku üle elab. Koos temaga maanduvad troopilises äikesetormis päästepaadis ka bengali tiiger, orangutang, sebra ja hüään. 3D seikluste alguses moodustub pääsenutest toitumisahel, mis on põhjus, miks filmi alla 12aastasele ei soovitata. Ometi viis mind seda filmi vaatama just 6aastane tütar, kes oli seda koos Indigo Tomiga korra juba näinud. Ja indigo-laps seletas mulle: ära asjata kurvasta – sebral oli jalg nagunii murtud, orangutangil oli laevale jäänud poja pärast süda murtud ja hüään oli selle lihtsalt ära teeninud, et tiiger ta nahka paneb.
Kogu film ongi eetiline mõtisklus, mille käigus on piisavalt aega oma paralleelides mediteerida – ja vaatamata dramaatikale ka naerda, sest tiiger sai nimeks Richard Parker sellepärast, et ametnikul läks dokumentides rida sassi – ja tema asemel hakkas loomakaupmees edaspidi kandma nime Janune. Meil on aega ja põhjust analüüsida ja võrrelda inimese ja looma loogikat ja motivatsiooni. Ning kõrvutada kodustatud ja metsloomi. Toit. Ellujäämine. Vaikus… Looduses ei kisa teise dimensiooni korall viienda dimensiooni delfiini peale, samal ajal kui napilt teise korruseni küündiv lüpsja röögib alateadliku alaväärsustunde tõttu lehma kui maismaadelfiini peale. Kinos just endale hädavajalikku filmi vaatav noormees kuulab samal ajal kõrvaklappidest dapsteppi – kuni tema sõbral saab siiber ja ta lajatab vaikuserüvetajale rusikaga pähe… Oo häviva vana tsivilisatsiooni agooniat!
Kui mu sõbrad küsivad, miks luban oma noortel sauna üles seatud helistuudios tümakat paugutada, selgitan – me kõik õpime. Nemad läbi tümaka seda, kui hea on tegelikult vaikus – ja kui oluline on oma kõrvade vahele midagi sees- mitte välispidist installida, et vaikust kannatada. Ja ma ise tümaka väljalülitamist ja selle tekitatud viha transformeerimist valguseks. Nii eelkirjeldatu kui Piiga juhtunu on õppetükkide jada – nende ekstreemsus on erinev. Nagu ka võimalus neid tõlgendada ja edastada.
Näeme, et ka Pisin peab Jaapani laevakespertidele välja mõtlema teise versiooni ilma tiigrita, inimsööja-saareta, vaalata ja põrgutormideta. Nagu meil endil pisitasa, nii Piil mastaapselt segunevad uni ja ärkvelolek, dimensioonid ja paralleelmaailmad. Kõigil meil on mõni „tiiger“, kes meid teadvel, siin ja praegu hoiab ja end armastusega, mitte hirmuga toitma õpetab.
Nutame filmi lõppedes sellepärast, et tiiger ei ütle oma päästjale džunglisse lahkudes ei aitäh ega head aega ega jää ammugi mitte kodukassiks. Pii kogetud armastust, kasvu ja avanemist tiiger ju metsa kaasa ei vii. Nutame, sest kolmanda dimensiooni tunnus ongi tingimuslik armastus ja soigumine „pärast kõike seda, mida ma olen sinu heaks teinud, ei hülga sa oma kiskjaloomust ja ei jää minu kamina ette nurruma…“ Kellegi lahkudes leiname ikka veel iseennast – vaene mina – selle asemel, et tänulikult ja armastusega hüvasti jätta. Tunnete ja teadmiste, iseenda ja teiste raiskamine – vihjab see 20 Century Foxi superfilm.
Ülestõusnud Meister – nagu näeme kaasa tundes ja hinge pidades, nuttes ja naeratades – on tulvil tänu ja arendavat kahtlemist, ta kulgeb pidevas sujuvas arutluses, teda iseloomustab südamejuurne leebe naeratus ning käratu sõnumi edastamine. Saime kätte – endale praegu arusaadaval tasandil. Aitäh!