18. jaanuar 2013
18.jaanuar
Eestimaised fengshuistid seeder.ee saidilt kinnitavad:
Head päevad
uue lehekülje pööramiseks, uuteks algustest enesearendamise teel,
suhete korrastamiseks, tervendamiseks, äritegevuseks, läbirääkimisteks.
Päeva energia soosib kasvu ja arengut, edasiminekut.
Sobib! Oi, kuidas sobib!!!!!!!!!
Meil siin on Kumma eitede äripäev sama tark kui Äripäev – just arutasime Reedaga samu majandusministri ämbreid, mille ajaleht häbiposti tõstis. Taastuvenergia – meilt kröönitakse rohelist maksu saastaenergia kateldesse aetava hakkepuidu eest! Paketitasu – mida perst!? Ja Mäo ringistmik, mida kirun igal Rakvere või Tartu suunal kulgemisel – Eestimaa keskpunkti väljasuretanud ülikulukas absurd, kus inimesed lisaks muule emminäitusele ära ka veel eksivad.
Taluliit helistas – PRIA ei pidanud mind abikõlbulikuks, sest mul pole 5 loomühikut!!! Esitasin selle küsimuse oma kullakallile käsilasele: Armas Kulla,
ma tahaksin ära surra.
Taluliit pakkus PRIA kaudu asendustaluniku võimalust 21 päeva aastas.
Nüüd sai Merle teite staabilt vastuse, et ma pole abikõlbulik. See, et olen kunde eraisikuna, on üks probleem – mis oleks kõrvaldatav mu kohusluse ümbertõstmisega OÜ Aabrami Hobulausujad rüppe. Tõsisem probleem on, et mul pole 5 loomühikut.
Täitsa pekkis – mul on 40 elukat majas, aga ühikuid pole.
Kuidas ei ole?
3aastane lehm
1aastane mullikas
10 kihnu maalammast (aijah, 8, oktoobrikuised tibid pole veel arvel)
Peaksin 2- ja 4aastase kitse arvele võtma – mida esmaspäeval teengi, sest iga loomühik, näh, on hinnas 🙂 – tulen kell 13, kui tohib – siis saab kohe kõrvalaperdised ka osta – aga arvel peaksinuksid nad olema 1. jaanuari seisuga.
Ja eriti lõbus – hobune ei ole loom.
Mida perst, kullaKullakene – kuidas hobune ei ole loom?????
Neid ühikuid on mul ametlikult 2, eeslit ei peeta loomaks pluss kaks kostilist mära pole ammugi loomad…
Mul oleks hädasti asendustalunikku vaja, et kevadeks ellu jääda – aga loomühikuid pole.
Appiappiappi!
Näeme esmaspäeval kitsede küsimuses 😀
Kallikallikalli
Jebisin pool tundi Skype’i installida – Maret Maripuu kutsus, mõtlesin, et ehk tõesti… – jäigi installimata. Loomulikult krediidi maksmise koha peal 😀
Kuna kohtumine Tallinna Ülikooli ekspert-teadur Vladimiriga lõi kummi täis, käisin siiski täna ära nii Kulla juures – esmaspäeval lähen jälle, kilo dokumente vaja täita – kui KMAs oma id-kaarti aktiveerimas, seal meenus, et Indira pass on aegunud – esmaspäeval lähen jälle – ja leppisin esmaspäevaks kokku ka midagi ultrakergemeelset. Lasen ripsmeid värvida.
Vladimir tuli siis, kui olin tallipuhastuse lõpetanud – kuna Aare koristas hommikul kapitaalselt ka lauda, oli pilt ilus – ja kõik loomad käitusid ka erakordselt kenasti. Viimne kui üks. Meil tuli väga võimas koostööplaan, armas sünergia – ja minul pööraselt hea tunne sellest, et keegi NÄGI, mõistis, nautis ja imetles. Noormees ütles, et midagi sellist nagu Soone Saaral, pole tõenäoliselt kusagil ilmas – just liikidevaheline harmoonia, usaldus, armastus ja austus – ja seda on vaja tutvustama-õpetama hakata – minu missioon sai uue tuule tiibadesse, kõik mida olen kavandanud – ja mis on nuriabiellumiste taha takerdunud – on elujõuline, kui ma loodan vaid iseendale – ja koopereerun intelligentsete-tegusate-oskuslike-vastutustundeliste isiksustega ega panusta süüdimatutele-päädimatutele „abikaasadele“ glingling-rrrauhhh!
Vladimir ise ei kujuta ettegi, kui suure kingituse ta mulle tegi, olles inkubeerinud ideede taas-äratajaks, siinse reaalia peegliks – kõik on palju paremini kui ma ise loota oskasin – ja lahendusi-väljundeid on palju enam kui lootsin.
Kui Olevi koju viisin – ta sai ühe kunstitellimuse, seega nokitseb Kalbus seda, kuni meie Haua Mikuga korraldame palgid kraaviveertelt soonele – kui über-hästi läheb, saab palkidest nii grillmajakese, köögipõranda lauad kui veel kütet. Aga lähebki. Kindlasti. – ühesõnaga kui ta koju viisin, võtsin tagasiteel ühe hääletaja peale. Kilpmaju ehitav mees rääkis pärast seda, kui oli avaldanud arvamust, et nii üleloomulikult tubli kui mina ei saa olla, et tal on kodus neli emast pooleaastast kutsikat, keda kuhugi panna pole. Helistasime Sikile. On panna. Soome.
Leidsin uue hingamise väe kinnituseks sõnumeid Jaanika saadetud lingilt – tervisekodu.ee – Metsamoor on mõne päeva eest öelnud nii:
Külmal talvehommikul tuleb tunne, et tahaks midagi, mis annaks kindluse ja tugevustunde, midagi, mis maitseb nagu lapsepõlv. Soojus- ja turvatunne on hädavajalikud, kui aknad on härmas ja maa valge. Maa magab lume all, kogudes jõudu ärkamiseks. Talv on seedimise aeg-seedin ja setitan oma mälestusi ja emotsioone, loon korda mõtetes ja tunnetes, paigutan riiulitele kogemusi, teen plaane uueks alguseks, kombineerides seda möödunud õppetundidega. Selleks vajan tuge ja toetust aegade tagant, lapsepõlves kogetud armastust ja turvatunnet. Vahest on vaja käia aegade taga, uidata olnus, tuletada meelde möödunut. Võtan lahti vanad fotoalbumid ja libistan end piltide sisse, meenutan tundeid ja situatsioone. Ühel pildil istun mamma süles ja naeran. Mäletan seda naeru, kuigi olin vaevu kolmeaastane. See naer tundus lõputu ja nakkav. Selle naeruga läksin läbi elu, naersin end korda ja tasakaalu. Seda naeru meenutades tuleb õnnepisar silma. Teravaid emotsioone vajame oma tundemaailma arenguks. Siis on tunne, et olen elus. Kannan tänaseni seda naeru kaasas, vahest tungib ta rinnust välja ja nakatab kõi
Nädalamõtted:
• Oh seda õnne-kõik on jälle uus. Olen Algaja. Kõik, mis nüüd algab, on mulle parimaks õppetunniks ükskõik kui hea või halb see õppetund ka poleks.
• Olen Algaja Armastuses, Andestuses, Avameelsuses. Vaatan üle oma normid ja reeglid uue pilguga. Avastan uusi nüansse ja alustan uute kohtumistega eelkõige iseendas
• Olen Algaja kudumises. Koon uusi mustreid oma elukangasse. Värvilisi ja looklevaid rõõmsaid teekesi ühest servast teise. Katan iga kootud mustrirea uue ja huvitavamaga.
• Olen Algaja Kontsertmeister. Minu sees on rütmide ja vibratsioonide sünerga. Sean nad muusikana voogama.
Sama siin 😀
Ehkki ma ei jõudnud suheldes ja sõidutades, asutustes asjatades ja tund aega oma dokumendikorvi sorteerides silpigi ühtki raamatut ega artiklit kirjutada, oli õnnestunud päev, mille kõik teekaaslased pidasid sõna ja iga tegu oli täiskäik edasi.
MacDonald oelvat halvasti korraldatud päeva iseloomustanud niimoodi:
Möödalastud kokkusaamised, ülesanded ja tähtajad, vastamata sõnumid ja kirjad, murtud lubadused ja viletsad vabandused. Ebaproduktiivsed tööd, keset päeva unelemine, vajalike otsuste vältimine. Läheduse puudumine Jumalaga. ..
Ahjah, muide – me lugesime Oleviga üle Kalbu silla sõites Issameiet. Ta ütles, et teeb seda sellel sillal alati. On see ebausk või usk? Olevil olid silmad märjad. Usk. Muidugi usk.
Nii, MacDonald ütleb edasi: Pinnapealsed isiklikud suhted – päevas pole ainsatki olulist vestlust poegade-tütardega. Eneseaustuse puudumine – me ei meeldi endale, töö ei meeldi, miski siin ilmas ei meeldi. Et ei saabuks totaalne kaos, on vaja halva korralduse harjumus murda. Kohe.
Ehkki ma olen üldiselt oma efektiivsuse üle üsna uhke, saab paremini alati.
„Aeg on nagu raha, selle üle tuleb arvestust pidada. See tähendab püsikulude ning valikulise eristamist. Kuidas sai Jeesus oma aja korraldamisega nii hästi hakkama? Ta mõistis oma missiooni. Ta mõistis oma piiranguid. Oma piirangutest teadlikuna hoidis Jeesus omaette olemise hetki ajakavas kindlalt paigas. Ta hoidis pilku tulevikul – selle nimel õpetas välja ka oma tosina jüngrit – aja maksimaalse kasutamise parim viis on hoida kogu aeg silme ees elu eesmärki ning hinnata iga otsust selle valguses.“
Ma ei pea ennast tümitama selle eest, et ei kirjutanud täna – ma tegelesin ühe ilmumas artikliga, mul on homme kaks, esmaspäeval üks ja kolmapäeval üks intervjuu ja virn ettevalmistatud lugusid ning lisaks paarile kirjutamisel raamatule võtab üha kindlamat kuju üks, mille käivitas Reeda lause, kujundas Vladimiri külaskäik ja vormistab iga järgnev päev.
Nüüd ma võtan ajakirja ja poen Notsu kõrvale tugitooli seda lugema. Notsu on kass, pean vajalikuks siiski mainida 😀