17. jaanuar 2013
Andrus Avarand härrashipide kommuunist
Muusik, noor jurist ja mitmekihiliselt loova elulaadi harrastaja Andrus (23) on helgete indigohipide kommuuni hing ja kese. Ta kummutab oma elamise ja olemisega endisaegse arvamuse, et kõik siin ilmas jaguneb kas/või alusel kaheks. Kas hipi või härrasmees. Kas andekas või jõukas. Kas kunstnik või realist. Kas kesklinna eduinimene või… Noorsand Avarand on seda kõike korraga ning kavatseb oma trummikooli, juuraõpingute ja telesaate Õhtusöök viiele äsjase võidu kõrvalt esitada Eurovisionile kaks lugu. Mis pole vana maailma mõistes kuigivõrd eurovisioonilikud, ent maailm pole ka teatavasti enam endine.
Kahetoaline trepiga tuba
Andrus elab oma eriliselt mitmekihilist elu samavõrd mitmekihilises korteris. Juugendstiilis majas Tallinnas Tatari tänavas. Kõrgete lagede alused torusid-kaableid täis Pompidous’ katedraali stiilis ning elutoa taga korterisügavuses trepp, mis viib noorsand Avaranna juurde. Kuna sisenev trepp poolitab apartemendi, ongi ta otsekui kahetoaline – paremas tiivas harmoonium, trummid ja muudki muusikariistad, vasakus hiiglaslik voodi, maalid ja raamatud.
„Küllap vist mul poleks probleemi oma tohutusse sängi kaaslase leidmisega, sest muusikuamet ja meedia on mind piisavalt põnevaks teinud – ei vaibu meenutused mu senistest suhetest, eriti Liinaga – ega vihjed oletatava isaduse kohta,“ naerab äärmiselt dekoratiivse välimusega noormees 205 sentimeetri kõrguselt. „Aga ma vajan hetkel päris pikka suhtepausi. Mitte niivõrd teadlikult kui sisetunde järgi. Selleks, et südant ja meeli puhastada ja õige ära tunda. Kes peaks seda veel paremini teadma kui muusik, kes on nii paljudes pulmades mänginud. Tuleb tunnistada, et näen ka tantsuks mängides eemalt ära, milline paar jääb kokku, millise puhul on tegemist lihtsalt ühe peoga. Ma loodan, et mind selle tähelepanelikkuse pärast edaspidi kutsumata ei jäeta – mul on ju vaja üüri maksta ja teatud määral riides ka olla.
Mul enesel oli järjest kaks pikaajalist suhet – üks, 17aastaselt alustatu, kestis neli aastat. Teine, kahe aasta pikkuseks kujunenu, õpetas, et teatud inimestega on võrratu koos olla, aga mitte samas toas elada. Mis pole kahtlemata midagi uut, aga maailmas polegi midagi uut.
Nii ma siis käin endiselt emaga kinos ja õpin temalt koogiretsepte ja kiši-valmistamist. Sest ma olen sõpradele lubanud, et hakkangi külalisi edaspidi korralikult toitma. Ja kui me olme emaga mu lapsepõlvest saadik koos olnud, kui ta on mu parim sõber – miks ma peaksin siis sellepärast distantseeruma, et mind memmepojaks ei peetaks?
Sain juba teises klassis, kui plokkflööt mu käes naljakalt pisike hakkas tunduma, et olen pikk poiss, ma ei pea enese kehtestamiseks kaklema ega millegi tõestamiseks midagi sellist tegema, mida ma ei taha. Kusjuures mul on kaks tosinat aastat õnnestunud elada nii, et teen, mida tahan – sest minu tahtmised on võimaluste, võimete, seaduse ja sissetulekuvajadustega kooskõlas.“
Rütmilise verega
Trummid ärkasid Andruses ellu juba lapsena, ta kippus – ja kipub praegugi – mööbli peal erinevaid rütme trummeldama ning saadab oma mõtteid suuga tekitatava muusika ehk biitboksiga. Mida ta ise ilmselt ei märkagi.
Tatari tänava juugendmajas, kus elab muide ka Ivari Padar, teatakse Andruse rütmilist verd vägagi põhjalikult. Nimelt on esimese korruse avarasse luksuskorterisse kogunenud haritud ja elurõõmsate inimeste intelligentne ja helge hipikommuun, kaasaegse nimetusega skvatt. See tähendab, et igas toas elab isiksus või paar ning jagatakse üldkasutatavaid ruume – seejuures ülimalt sujuvalt ja sõbralikult. Nii köögis kui vetsus-vannitoas on lisaks isiklikule kraamile ka ühisvarud, millega keegi ei priiska ja mida kõik täiendavad. Kusjuures iga tuba on erinev, kaunis ja isikupärane.
Nüüd, kus üks neiu läks USAsse tööle, on üks tuba skatis saadaval ning Andrus kirjeldab: „Kamba peale on üür meil vägagi mõistlik. Küll aga peavad meie kommuuni liikmed arvestama sellega, et kõigil meie koosluse liikmetel on arvukalt sõpru. Minul kasvõi seoses sellega, et olen muusik.
Meil on sagedasi koosviibimisi – oleme kõik vabad inimesed, kes planeerivad oma aega ise. Rekord on olnud kakssada inimest ning paar korda on naabrid ka elektri välja lülitanud, et lõpetada meie live-kontsert, mis reeglina meie koosviibimistega kaasneb.“
Kui lärmakad need aristokraatliku hoiakuga noored tegelikult on, jääb mõnevõrra looritatuks, sest hõrgu absurditajuga Andruse puhul pole kunagi kindel, kas ta räägib tõsiselt või naljatab. Muusikud, kes koos elegantse trummariga armastavad musitseerida, on härrandlikud, nagu ta isegi – Mart Sander, Koit Toome.
Andrusel enesel on omanäolist indipoppi viljelev ansambel Lone Eskimos, mille üks muusikutest Ott Ojamets on muide inspireeriva keeleõpiku autor, nii et Avaranna kogukonna ja sõpruskonna ühine omadus on külgnevate radade ühitamine.
Külgnevate radadega Eskimo
Andrus mängib karismaatiliste noorte bändis erinevatel trummidel, mida ta omavahel põneval moel kombineerib. Kolm lugu saadetakse ka Eurovisionile – mis siis, et traditsioonilises mõistes pole just eurokommertsiga tegemist. Väljund ja väljakutse ikka.
„Elu peab olema fan.
Mitte lõbutsemise ja mittemidagitegemise mõttes, vaid loovuse ja palju tegemise mõttes. Kui ma olin pärast Otsa-kooli lõppu ja mõnd aega muusikuna ja trummiõpetajana töötanud, tundsin, et külgnevat rada oleks kõrvale vaja. Kontrastiks, täienduseks, turvatundeks,“ räägib Andrus. „Läksin juristiks õppima ning olen nüüd juba pangas töötanud ja sain hiljuti ühte advokaadibüroosse üsnagi muljetavaldava palgaga tööpakkumise. Ütlesin ära.
Me kõik võime mõelda – nagu ka poliitikasse minejad, eks – et mind see ei muuda. Voh, mina olen nii tugev ja eriline, et mind ei lülita juura või poliitika, majandus või turundus loomelainelt maha. Mina suudan loovuse ja uue energia hoopis juurasse-poliitikasse-majandusse-turundusse tuua.
Tore oleks.
Aga ei ole. Inimene ei ole robot, inimene läheb raha ja-või võimu pärast rada vahetades teise energiasse ja võib jätta tegemata selle, milleks sündis. Toompeadel või bürootornides kõõlujad ei saa iial samal ajal hängida ja luua – mõeldamatu. On küll mõned erakordsed „valgustatud monarhid“, kes suudavad rutiini kõrvalt palverännakutel ja tseremooniatel käia, aga nemad on suur erand. Ja me keegi ei saa kindlad olla, et kuulume nende erandite hulka. Kui kindlad pole, jätkem inimkatsed endaga targu tegemata. Kuni üüri ja hüvede eest muusikuna teenituga maksta suudan, ajan seda vagu – teine kulgeb targu kõrval. Käe-jalaulatuses.“
Avaranna trummikool
Nõnda söandab Andrus olla teadvustatult ja häbenematult enesekeskne ja nautlev, kuniks elu… seda perioodi. Juristina on noorhärra spetsialiseerunud inimõigustele ja kodanikuõigustele. Nii tunneb ja tunnetab ta inimeseks olemise võlu ja valu mitmel tasandil.
„Trummitunde andes olen avastanud, et kui teismelised ja täiskasvanud vajavad pigem individuaaltunde, siis lastele on vaja pisut suuremat rühma, kus ühiselt põristada ja sünergia moodustada,“ arutleb mees, kes teab väga hästi, mida annab inimesele trummimäng. „Trummide abil kogeme oma sisemisi rütme – ja väljendame neid. Väljendamise käigus ühtlasi reguleerime ja seame nad Maa rütmidega kooskõlla. Lisaks kätkeb trummides puhas meelelahutus ja selge rõõm.
Olen jälginud, millise heas mõttes lapsiku lustiga mu külalised trummide kallale kargavad. Ja peale sattunud, kuidas meie kommuuni liikmed ja nende külalised trummidega üksi jäädes end välja elavad. Professionaalinagi ei kipu ma ütlema, et spontaanselt ja intuitiivselt trummeldades midagi valesti tehakse.
Algajate ja amatööride jälgimine on pigem armas ja õpetlik. Nagu ka meie hipikommuunis elamine – siin kehtivad väärtused, mis on käärivas maailmas kohati kurja moodi kaduma läinud – üksteisega arvestav kodukord, jagamine, tööjaotus, enesedistsipliin teiste huvides ja konfliktide vältimine kogu koosluse harmoonia nimel.“