17. jaanuar 2013
17.jaanuar
Soone talu on maailma peateede risttee. Kui teda ise kolkaks ja võpsikuks ei pea või ei tee. Kui parasjagu Tirtsukiisu boksi puhastasin (kiisu spst, et ta kaabib kakale peale nagu kass 😀 ) helistas üks naine, kellega olen alates tema erilisest rasedusest ehk siis kaheksa aastat töid teinud ning lähen nüüd taas sigameeste tormituulte eest talle toeks ja varjuks. Hea meelega. Misjärel helistasin Haua Mikule – Soone metsade kraavid on notte täis – arutasime nende nottide tulevikku ja õuele kulgemise võimalusi ning tõsiasja, et hetkel kraavitab ta maid, mille peal on üks söögi-joogi-varjuta veisekari, kellele tahetakse loomakaitse saata. See ongi praegu seaduspära – eile pöörduti Eestimaa südamest minu poole teatega, et koer, kelle 4-5 aastat tagasi ühele isevärki emandale kinkisin, on luukereks nälginud, ta toitub selle majapidamise kasside julkadest, aga kuna ka kassidel pole viimasel ajal süüa, on ka julkadega nusseti. Ma ei saa seda koera siia tuua – mul on omal kaks emast dingot ja pealegi tooks ainult loll endale juhtmed, mis viivad musta auku. Glingling-rrrauhhhhhh!
Kallis sõber Inga arutles hommiku- jätan siia kommirea sappa, sest see näitab väga paljut – : Ainus tee vabadusse on loobumine igasugustest tööviljadest ja kiindumusest neisse. Lihtne on öelda, et me ei tohi millessegi kiinduda, aga kuidas selleni jõuda? Iga heategu, millel puudub omakasupüüdlik motiiv, vabastab meid ühest kütkest ega seo meid uuesti. Iga hea mõte, mille saadame maailma, ootamata vastuteenet, purustab ühe lüli meie ahelaist ja muudab meid aina puhtamaks.
- You, Kristel Kossar, Giro Povilaitis and 6 others like this.
Kristel Kossar Issand ma ikka hakkan vanaks jääma:))) Alguses lugesin, et: vabanemine köögiviljadest…
2 hours ago · Unlike · 5
Eva Athena tee vabadusse? sa oled vaba.
Inga Raitar Eva, jõudu sulle su kohalolus:) Luba palun neil 99,9 % inimkonnast, kes teel on seda teed jätkata, ja katsu palun seda fakti tolereerida et ükskõik kuhu jõudmiseks tuleks sinna kõigepealt teadlikutl minna.
about an hour ago · Like · 1
Eva Athena :)) lihtsalt teelolija vajab teeviitasid, sest see on teelkäijale kinnitus tee olemasolust ja tema enda olemasolust. ja köik mida teelkäija kohtab (kasvöi sönad, vöi just eriti sönad ja vastavalt sönadele mötted nende sönade kohta) ongi teeviidad.
Inga Raitar jah ja selle asemel need, kes arvavad, et “on kohal” eitavad tee olemasolu öeldes, et tegelikult teed pole sa oled juba kohal sest mina olen ja kui sa püüad t4eed käia või mis veel hullem seda otsida siis oled sa valel teel:P
Eva Athena seda köike loed sa mu sönadest vabatahtlikult välja. ja nagu mainisin, ongi see teeviidaks.
Kati Saara Vatmann Mul oli tunnikese eest hobuste uut heinarulli lahti harutades huvitav valikukoht – kusjuures puhtuse poole viisid mõlemad valikud, praeguse, ohverduseta valikuga, mille tegin, olen ise südamest rahul. Keegi võõras noormees tallas Valtust siia metsa, teatas, et on mu koolivend, vist kunagi ühe mu raamatu lugenud ja tahaks nüüd juua, sest jube halb on olla. Ütlesin, et mul pole kodus tilkagi, sularaha ma kaasas ei kanna – ja ta ütles lahkelt, et ma võin ju tema ja pangakaardiga poodi sõita. Ütlesin ei, naeratasin ja vaatasin talle koos hobustega miski sellise pilguga otsa, et ta vabandas ja lahkus selg ees, ei söandanud meile selga keerata. Heategu tehes ja teda poodi sõidutades oleksin sooritanud ohvri, mida mitte keegigigigiiii vähimalgi määral ei vaja. Talle oleksin mürki ostnud, oma aega-energiat raisanud – oma kiiret kaugenemist sellest dimensist tean niikuinii.
Päevasõnagi käsib võtta vastutuse oma aja eest: „Miski pole kulukam kui raisatud aeg. Iga kaotatud minut on igaveseks läinud. Meil on kasutada rohkem aega säästavaid vahendeid kui ühelgi eelneval generatsioonil, ometi on meil vähem aega. Et elu kontrolli alla saada, tuleb kontrollida aega. Iga varem kaotsi läinud minut tuleb suunata väärt eesmärgi täitmisele. Kõigil on asju, mida tahame korda saata, mida kavatseme – ja mille tegematajätmisel tunneme ennast halvasti. Erinevus selle vahel, kes oled praegu ning missugune kümne aasta pärast, tuleneb praegustest suhetest, lugemisharjumustest, aja kohtlemisest:
- Peata lekked – ärme käsitleme päeva ainult tunni kaupa, vaid väiksemate ajaühikutena
- Sea prioriteedid – palju aega raisatakse üksnes teisejärgulise tähtsusega asjadele. Takerdume pisiasjadesse nii, et tähtsad asjad pigistatakse päevakavast välja
- Hakakem planeerima – planeerimiseta on meil kõigil kalduvus sihitult uitama minna
Aja kui dimensi värk on nii tähtis, et ka homme-ülehomme on teemaks aja üle kontrolli võtmine, alles pühapäeval arutletakse teel olemise rõõmu üle – nii et Inga jõudis ajast ette 😀
Minu miniatuuri-elust-enesest tõlgendas Inga: Teda poodi sõidutades poleks sa sooritanud heategu vaid pahateo andes ta tema sõltuvusele. Tegid heateo teda nö hea poolele juhtides hetkel ja mitte väikese:) Just kinnitus, et loobudes kiindumustest (mis sinul väljendus hirmu puudumises mehe ees) annab meile uue kvaliteedi, mida isegi paadunumed (see mitte heade kavatsustega tulndu mees) ära tajuvad ja nagu inimese pilku mitte välja kannatav kiskja selg ees lahkuvad 😀
Pärast mõningast kirjutamist tegin pattu – tudusin tunnikese. Mind äratas Indigo Tom, kellega kontsertide juttu ajasime – ja siis lobisesime Henri Oliveri ja mu lapsepõlvesõbratari Madliga ja siis viisin Olevi Kalbusse, ostsin Kehtna poe eest Võrtsjärve koha, käisin lapsevanematekoosolekul… Huh! Uuel nädalal tuleb puudetegemise paus vaatamata sellele, et Haua Miku metsakuivenduse käigus langetatud siia toob – palgid lähevad grillmajaks, kütteks-minevaga pean veidi hoogu – homme saab koplitagune osa koerte aedikusse riita, koplivõrk tagasi, rahu ja vaikus. Neid kraavikalda kaapeid aega sortida ja lammutada küll.
Jessjessjess! Zumba-trenn, kuhu Inge mu kutsus, oli võrratu. Võime ekstaatiliselt töötada, naeratades šamaanitsedes sõnniku ja sööda hunnikutes mediteerida, aga latino-afro-indiaani rütmides ristluu lahti raputada – lihtsalt tantsida – on nii mõnnamõnnamõnna. Aitäh! Paarkümmend naist oli, kümmekond mahub veel – soovitan kõigile Kaerepere-Valtu-Kumma mooridele, kes neljapäevaõhtuti kodus kükitavad. Ärge kükitage!
Olen täna kaks pattu teinud – tunnikese maganud, oma rõõmuks tantsinud – teen kolmanda veel – selle asemel, et kirjutada-kirjutada-kirjutada, loen hoopis Elisabeth Ellioti „Üksildust“. Ma ei tea, kustkohast see 1998.aastal eestikeelsena ilmunud raamat, kellegi võõras autogramm sees, siia sai, igatahes ma loen seda. Ta on ehk pisut kitsalt kristlik, aga sellest, millise akna kaudu välja vaadata, teatavasti vaade ju ei olene. Kõrvutiasetsevatest akendest on küll rakurss pisut erinev, aga nähtav ise on sama ikka.