07. detsember 2010
Aleksandr Petrenko: “Jumal andestab ja annab uue võimaluse, kui lõpmatult kiusatustele järele ei anna.”
Tekst Kati Murdmaa
Fotod Peter Murdmaa
Tervis+
Inimesed annavad reeglina üksteisele ühe võimaluse. Aleksandr Petrenko (33) on Jeesuse ikka jõudnult läbinud mitu narkomaania lainet, saanud HIV ning andnud selle viiruse edasi ka toona lähedasimale, täiesti süütule inimesele. Ta kinnitab, et Looja lubab küll korduvalt eksida, ent iga kukkumine on valusam ning iga tõusmine raskem – aga selle eest ka kõrgem. Kogu Aleksandri praegune elu on pühendatud põhjas käies tehtud pattude heastamisele. Ta töötab AIDSi-nõustajana, õpib metodisti kiriku juures teoloogiat, käib Lootuse külas loenguid pidamas, on kihlatud ning loodab elus veel kord isaks saada.
Terve ja tugeva mehega vesteldes ei viita miski sellele, et ta kannab ohtliku haiguse viirust – mees on jõuline, sportlik, suurepärase jumega… Veidi tõsisem ja ettevaatlikuma silmavaate-olekuga kui need inimesed, kes pole säärasest mitmekordsest põrgust läbi käinud, nagu see usumees-nõustaja.
Pastor Märt Vähi poolt Laitse metsadesse asutatud Lootuse küla on oluline põhjus, miks mees teisel katsel jalule tõusis ning harjumusest ja tänutähest on ta jäänudki sellesse erilisse paika käima – peab loenguid, hingab metsaõhku, teeb tööd ja on koos toetavate saatusekaaslastest sõpradega.
Kui Jumal lubab, on Aleksandril 26. veebruaril laulatus. Lootuse küla vilistlaste, nagu programmi läbinud end nimetavad, seas saab ta olema juba 8. abielluja nende seas, kes on võimaldanud kõigevägevamal endale teise võimaluse anda. Või kolmanda…
Käbid ja kännud
See 33aastane tubli ja tegus mees kuulub päritolu poolest Sillamäe eliidi hulka. Ta ütleb oma vanemate kohta, et nad olid tüüpiline “hea pere”: “Emal on olnud väga hea töökoht ja isa on olnud tippjuht. Ainult et nad olid kogu aeg ära. Kui ma olin väike poiss, siis minu jaoks mu tublisid ja edukaid vanemaid lihtsalt olemas ei olnud.
Mind kasvatas vanaema. Nii tavaline? Jah. Ning tavaline on ka see, et laps tajub, et on üleliigne. Ta on sündinud kas juhuslikult või sellepärast, et lapsed peavad ju olema – ning temas tekib sügav kurbus ja trots.
Tulemus oli minul – ja on kõigil väiksena hingeliselt hüljatud lastel – see, et murdeikka jõudes küsime: mis õigusega need võõrad inimesed minult midagi nõuavad, kes nad üldse mu jaoks on, et keelavad ja käsivad?”
Täiesti klassikalisel kombel sattus Aleksandr kampadesse ning alustas 16aastasena narkomaani “karjääri”. Poisid luusisid mööda Eestit, korjasid mooni ja kimusid kanepit ning oma kooliskäimised võtab mees kokku lühidalt: “Õppisin umbes nagu mingiks autolukksepaks – vist – see polnud tähtis ja ma ei mäleta sellest midagi.”
24aastasena oli noormees sedavõrd suremas, et tema hing ja vaim püüdsid keha lõplikku tapmist peatada – Aleksandr jõudis Nelipüha kiriku juurde. Ta puhastus, tervenes, sai oma elu ja ilma paika ning asus tööle Viljandi noortekoloonia kaplanina.
Auhinnaks meelemuutuse ja pöörde eest kingiti noormehele neiu. Ta abiellus Rakverest pärit religioosse tüdrukuga. Sellest abielust sündinud poeg on nüüd 7aastane ja Aleksandr oma lapsega… ei kohtu.
Ise tehtud…
“Ma viskasin kõik ära.
Jumala abiga olin narkomaania esimesest lainest välja pääsenud. Mul oli töö ja kodu, naine ja poeg. Ja ometi käis minus mingi vastupandamatu krõks – ma loobusin kõigest ning selle käigus viskasin tegelikult iseenda ära. Hülgasin Jumala ja missiooni ning läksin ehitusele tööle.
Otsustasin raha teenida ja elu nautida – aga otse loomulikult hakkasin uuesti jooma ja sealt edasi süstima. Nüüd juba oluliselt kangemaid ja tõhusamaid aineid kui esimese laine ajal. Mu elulaad muutus… pehmelt öeldes korratuks. Kui narkomaania esimese laine ajal tassisin vanemate kodust dooside eest müüki kõik, mis näppu jäi, siis teise laine harjal narkisin maha nii korteri, auto, töökoha – kui naise ja lapse.”
Tänaseks on Aleksandr juhtunu sedavõrd sügavalt läbi kaalunud ja üle elanud, et suudab tehtust ja juhtunust juba näiliselt üsna rahulikult jutustada. Mees ei tea, kuidas ja kellelt ta täpselt HI-viiruse sai.
“Võimalik, et süstides – aga võibolla ka mõnelt juhuslikult partnerilt. Selliste eluviiside juures nagu need, millesse ma sukeldusin, magatakse ju valimatult kõigiga, kellega koos süstitakse. Paraku nakatasin ma HIV-positiivseks ka oma vaga ja puhta naise,” tunnistab Aleksandr. “Ma mõistan täiesti, miks ta minu juurest tagasi Rakverre läks. Mõistan, et ta ei taha minuga suhelda. Ja mõistan ka, et ta ei luba mul meie 7aastase pojaga kohtuda.
Küllap siis, kui poeg on suurem ja teeb ise valikuid, kohtume ja vestleme kõigest. Kindlasti. Minusugusel isal on, mille eest poega hoiatada – oma kogemuste pinnalt õpetan ju Lootusekülas ja nõustamiskeskuseski noori inimesi.
Praegu toetan last eemalt.”
Kadunud poeg
Aleksandri kui kadunud poja tagasitulek tõi ta kiriku juurde tagasi ning ta ühines Lootus ekülaga. Pärast aastat rehabilitatsiooni ja puutööd, puhastumist ja õppimist on temast enesest saanud Laitse metsades asuva kristliku meesteküla üks õpetajatest. Meie kohtumise eel on härra Petrenko just lõpetanud loengu nakkuslikust hepatiidist saalis, mis on ühtlasi kirik.
Kaheksandat aastat arendatav küla kavandab suurema saali rajamist, sest praegune jääb kitsaks nii loengute kuulamiseks kui jumalateenistuste pidamiseks. Aleksandr ning – samuti ka ise programmi läbinud – Viljam Borissenko räägivad Lootuse külale äärmiselt olulise laevakella juures, et hetkel on siiski olulisim laiendus perede maja.
Laevakell on märguanne tööle minekuks ja sööma tulekuks, pärast programmi läbimist Lootuse külla tööle jäänud ja abiellunud Viljam selgitab: “Hetkel saame peavarju, tööd ja meeleparandust pakkuda 18 mehele. Äärmiselt oluline on aga ka nende meeste perede rehabiliteerimine, kellel pered veel olemas on. Sellepärast tuleb peremaja rajada.
Meie külas peaksid mehed elama, töötama, õppima ja kasvama aasta – või vähemalt kümme kuud. Pahatihti kipuvad puhastuma tulijad nädala või kuu möödudes siit minema just sellepärast, et naine ja lapsed jäävad neist kaugele. Selge aga on, et nädalaga saab inimene ju kõigest esmaselt tsüklist välja ja kuuga läheb enesetunne heaks – aga see on petlik. Vähem kui aastaga päris puhtaks ei saa.”
Aleksandr ütleb, et pastor Märt Vähil, kes rajas suure missiooniga küla oma esivanemate talu maadele, on plaanis meestekeskusest võimalikult eemale, teisele poole jõge ehitada ka naistekeskus, sest naiste alkoholism ja narkomaania on samuti tõusulainena Eestimaad katmas ning uppuvate naiste või nende perede kõnesid tuleb Lootuse külla iga päev.
“Naiste maja peab olema eemal sellepärast, et puhastumise aasta jooksul ei tohiks külaelanikud siin omavahel kurameerima ega suhteid looma hakata – vaja on suhelda endaga ning Jumalale keskenduda,” on Aleksandr veendunud.
Mis puutub kadunud poegade tagasitulekusse, siis otse loomulikult võetakse Lootuse külla tagasi ka need, kes on sealt liiga vara ära läinud ja uuesti rattale sattunud. Põhjus, miks selles kristlikus külas toimub rehabilitatsioon tasuta – mehed teenivad külale raha puutöötsehhi toodanguga ning väljunud vilistlased teevad sageli annetusi – on Viljami ja Aleksandri sõnul see, et kui mees on külas viibimise eest maksnud, võib ta seda fakti kasutada allumatuse põhjendamiseks: maksin ju – teen, mis tahan oma raha eest!
Missioon
Aleksandr teeb samuti, mis tahab – ja mida Looja tahab. Ta täidab missiooni. Viljam ütleb, et paari aasta eest Lootuse külla saabunud Aleksandr oli sõna otseses mõttes surnud – praeguse energilise ja kindlameelse mehega polnud tollase tema puhul midagi võrrelda. Terveks ja tugevaks taastunud mees on Tallinnas HIV-nõustaja, peab Lootuse külas loenguid ning õpib teoloogiat. Ta on kihlatud uskliku neiuga, kes laulatatakse tema kõrvale proua Petrenkoks 26. veebruaril.
“Minuga koos elav viirus on kaasaegsete ravimite abil kontrolli all. Juba mitmeid aastaid. Ma teen sporti, toitun tervislikult – ja mis peamine, ei lase endal sattuda kohtadesse, kus tekiks kiusatusi,” kirjeldab mees oma praegust eluviisi. “Kuna ma olen korra juba uuesti komistanud ja kukkunud, pean väga otsustavalt jälgima, et ei satu seltskondadesse, kellega kaasneb kiusatus. Minu pidutsemised on pidutsetud. Praegune pidu minus eneses välistab kunagi kogetud lõbu ja läbu.
Minu tulevase suguelu märksõnad on praegu vastutus ja kondoom. Ja veel kord vastutus. Laulatuseni meil seksi ei toimu. Tänu nüüdisteaduse saavutustele aitavad ravimid viirust sedavõrd ohjata, et meil on kihlatuga täiesti võimalik tulevikus terve laps saada. HIV-positiivsete lapsed sünnivad reeglina keisrilõikega ning 99% kindlusega sünnib terve laps.”
Saagu nii – inglid kaasa!
SIDEBAR
Lootuseküla
Oleme seisukohal, et kristlik lähenemine alkoholi- ja narkosõltuvuse probleemile on kõige efektiivsem. Tulemuseks ei ole mitte ainult kainus, vaid püsiv, sügav ja mõtestatud suhe Jumalaga, kes annab inimesele jõu elada rahus iseenda ja teiste inimestega uut, muudetud elu.
Meie eesmärgiks on:
Anda alkoholi- ja narkosõltlastele lootust.
Toetada neid hoolivuse ja vennaliku abi atmosfääris, olla sõltlastele eeskujuks praktilise tööeetika õpetamise ja pereväärtuste näitlikustamise käigus.
Valmistada teeniva juhi programmis ette uusi töötajaid.
Olla julgustavaks eeskujuks samasuguste keskuste rajamisel ja väljaarendamisel nii Eestis kui teistes riikides.
Mis on Lootuse Küla?
Lootuse Küla on piiskop Märt Vähi ja tema poja Andrew Vähi poolt 2000. aastal asutatud avalikes huvides tegutsev mittetulundusühing, mille tegutsemise eesmärgiks on sotsiaalselt vähekaitstud ja probleemsete inimeste – sõltlaste – võõrutamine, rehabiliteerimine ja abistamine tavaühiskonda naasmisel. Lootuse Küla väljaehitamist alustati 2003. aastal. Tänaseks on omavahenditega ja oma tööga rajatud objektid, mis on vajalikud, et programm saaks edukalt tegutseda.
Lootuse Küla – see on statsionaarne 10 – 12 kuud kestev võõrutus- ja rehabilitatsiooniprogramm meestele. Asukoht – Põhja-Eestis ja Ida- Kanadas. Me tagame kliendile 3 korda päevas toitlustamise, elukoha, riided, psühholoogilise ja vaimuliku abi. Rehabilitatsioon meie keskuses on tasuta. Te võite rehabilitatsioonitöö toetuseks teha vabatahtlikke annetusi.
Oma kogemuste põhjal oleme tulnud järeldusele, et sõltuvusest saab vabaneda ainult sellekohase kindla soovi olemasolul ja Jumalaga isikliku suhte loomise läbi. Programmis on oluline koht tänapäeva tunnetamisel kaasaegsete teadus- ja tehnikasaavutuste kaudu, kuid põhiline on siiski isikliku suhte arendamine Jumalaga.
SISSEJUHATUS
Programmi esimene faas kestab umbes neli nädalat ja see on sissejuhatus Sellel tasandil õpetatakse meestele piibellikke arusaamasid päästmisest ning hakkab arenema isiklik suhe Jumalaga.
ORIENTATSIOON
Selles faasis hakkavad mehed nägema ja mõistma sõltuvuse tagajärgi: kuidas see on mõjutanud nende suhet Jumalaga ja perekonnaga ning kujundanud ka vale arusaama iseendast.Sellel tasandil alustavad nad sildade ehitamist, et taastada katkenud suhteid nende elus tähtsate inimestega.
Selleks, et maksimaalselt kasutada programmis osalemise aega, oleme kavandanud lepingu, millega selgitame välja alad, mis vajavad paranemist. See sisaldab süvavaadet lapsepõlvekodule, tugevuste ja nõrkuste äramärkimist, samuti praeguse koduse elu kirjeldamist ja rääkimist sellest, kuidas sõltuvus on mõjutanud nende perekonda.
Veel üks väga tähtis samm selles faasis on harjutus, mida nimetatakse sotsiogrammiks.See on aeg, mil mehed armastuses hindavad üksteist, nii positiivseid kui negatiivseid külgi.
TAASTUMINE
Programmi sellel tasandil õpivad mehed tundma uimastisõltuvuse füüsilisi ja psüühilisi tagajärgi ning seda, kuidas olla vastutav oma paranemise eest. Sõltuvuse hingeliste, vaimsete ja füüsiliste külgedega seotud teemade käsitlemiseks kasutatakse piibellikku nõustamist, õppetunde ja väikegruppe.
SISEMINE TERVENDAMINE
Sisemise tervendamise tunnid annavad meestele võimaluse tegelda nende asjade juurtega, mis sunnivad neid ennasthävitavat elu elama.
Nad õpivad käsitlema sügavaid emotsionaalseid haavasid meditsiini abita. Ravitsedes oma valu ja haavasid ning lammutades deemonlikke kindlustusi saavad nad vabaks. Nende südameis võivad toimuda muutused ja tervenemine, mis laseb neil saavutada terve suhte Jumala ja ümbritsevate inimestega.
See ei muuda küll nende minevikku, kuid võimaldab terveneda mälestustel halvast kohtlemisest või hülgamisest lapsepõlves.
Allikas: www.lootusekula.ee
INFOKAST:
Eesti HIV-positiivsete Võrgustik
Meie missioon:
HIV-positiivsete inimeste elukvaliteedi parandamine kõikide huvitatud poolte esindajate kaasamisel, psühholoogilise, sotsiaalse, juriidilise ning konsultatiivse abi osutamise teel, samuti juurdepääsu tagamine kvaliteetsele ARV-ravile ja diagnostikale.
Strateegilised suunad:
HIV-positiivsete inimeste ravi, hoolduse ja toetuse kättesaadavuse laiendamine, lobitöö ja advokateerimine, ühiskonna tolerantse suhtumise kujundamine HIV-positiivsetesse inimestesse, HIV-positiivsete kogukonna potensiaali tugevdamine.
Allikas: Nadiia Zaits