14. jaanuar 2013
14.jaanuar
Taliharja päev. Pool talve on möödas. Täna oli võrratu hetk Tissuga laudas – koristasin lehmade alt kolm kärutäit läbitöötatud sööta. Rääkisin neile, et kui neil on hea, siis tuleb hea piim ja hea piimaga kohvi-teed juues kirjutan häid tekste. Mispeale Tissu tantsis nagu baleriin sõnnikuhargi eest ära. Jälgis, kustkohast kühveldan – ja astus palumatagi eest ära –ja tema silmad naeratasid.
Täna oli mitu hetke, mil oleksin võinud endast välja minna, kui loomade lähedus ei maandaks – ja kui ma poleks olnud liiga unine ja tühi, et ärrituda. Mul oli plaan viia üks mees tööle, üks laps lasteaeda, üks mees tööle tuua ja siis ise kirjutama hakata. Tegelikult pidasin kirjutamise asemel – ja ka talli-lauda hommikuse koristamise asemel – läbirääkimisi autoteenindusega ja perearstiga, kui olin mõlemasse juba tänaseks aja saanud, võtsin ühendust taluliiduga – ja selgus, et mul ongi võimalus saada aastas 21 tööpäeva asendustalunikku! Naine, kes mulle helistas, lubas esimesel võimalusel – kui opist toibunud on – siia tulla, lepingu sõlmida ja lasta mul sobiv asendaja välja valida. See tähendab, et ma võin isegi ellu jääda ja kevadet näha.
Ja oligi vaja Reysse sõita, Aare arstile viia, autoteenindusse minna. Kuni genekarihma vahetati ja tuvastati, et õlileke karterist on tingitud väikesest roosteaugust, mille jaoks sain metalliplaastri materjali. Mul oli õnneks piisavalt lugemist kaasas, nii et oodates lugesin kõik pooleliolnud tekstid läbi. Miskipärast tuli perearsti ukse taga Brigita meelde – ta tänas eile mind oma spanjeli eest, vabandas, et koolivaheajal ei tulnud – ja ma poetasin mõned pisarad. Mispeale jäin hetkega sügavalt magama. Väljuv Aare teatas, et seakas pole tema haigekassat maksnud, seega pidin tasuma visiidi eest ja muud taolist. Kui lisada, et mul polnud plaanis järgmise talve puid tegema Olevit palgata, siis on mu kontod tänu kõigi arvete maksmisele nunnusti nullis.
Selle pärast ülearu paanitseda oleks nõme, sest just ajal, mil tema materjalidega tegutsesin, teatas daam, kellega lugu teen, et täna arestiti tema maja, et see sundmüüki panna. Soovitasin kõik ametnikud-täiturid-rüüstajad-laastajad Brüsseli kohtusse anda. Tõsimeeli.
Pärastlõunal jõudsin siiski seriaalideloo ära kirjutada ja saata, nii talli kui lauda puhtaks kühveldada – sealt mu tänased helgeimad hetked – kui Minni lasteaiast tõin ja Olevi Kalbu sotsiaalmajja tagasi viisin, arutlesid nad kahekesi, et sealse maja riigimehed on peessekukkunud presidendid – homme räägib Indiisu seda kindlasti lasteaias 😀 😀 😀
Õhtuse talituse ajal tegi miski-keski metsas sellist häält, nagu oleks ufo kuusikusse kukkunud. Bella, kelle käpahaava pärast kartsin eile, et ta jookseb verest tühjaks, hilpas kolmel jalal klaarima. Mehed lubasid homme viimased kümmekond poolsurnud puud maha võtta, et Olev saaks nädala lõpuks selle satsi tööd ühele poole.
Kui mul oli õhtul vaja korraga kirjavahetust pidada, ahjusid kütta, süüa teha, Indiisu tuhandele küsimusele vastata oleks kannatus peaaegu katkenud. Aga siis tuli Lilli köögikapi servale, ajas end minu najale püsti, andis musi ja küsis mis-viga-kurr-ma-aitasin-sind-kurr. Aitaski.
Õnn on hea tervis ning kehv mälu. Kui mälestused toovad esile hetkesid minevikust siis õnne leiab hetkest, mis on siin ja praegu. Pidev halbade asjade või kurbade sündmuste meenutamine röövib sinult kohalolu – mis on sinu rõõmu allikas. Õnn on siin, praeguses hetkes, kui sa seda märkad ja endas vastu võtad… ning jagad seda.
— Suur Vaim
Kui arstikeskuses pisaraid poetades ja Brigitat igatsedes ukse taga ootasin, lugesin viimaste päevade sõnu – ja avastasin, et kogu aja, mil mul polnud aega ringirähklemise tõttu maha istuda, mediteerida ja mõtiskleda, eksisin just täpselt nende sõnade vastu, mis igal päeval õhus olid. Meenutan – tsiteerides lühendan-toimetan-omavolitsen.
Ole valmis tõega silmitsi seisma. Sa ei pea teesklema, tegelikkuse ees silmi kinni pigistama ega liialdama – ja sa ei tohi halva uudise toojat maha lasta. Ei tohi peita end numbrite taha, ei tohi eirata konstruktiivset kriitikat ega end teistest eraldada. Eaalsuse ees silma kinni pigistamine ning samas progressi poole püüdlemine on siplemine selleks, et uppumisest pääseda. See toimib mõna aega, lõpuks upud ikkagi ära. Ole valmis tõega silmitsi seisma, vaatamata sellele, kui valus see on. Kui sulle ei meeldi, mida näed, hakka seda muutma.
Otsi lepitust. Oh seda väljendamatut kergendustunnet tunda end kellegi seltsis hästi ja vabalt, kui ei pea kaaluma mõtteid ja mõõtma sõnu, vaid võib need välja valada just sellisena nagu nad on – terad ja sõklad üheskoos, teades, et ustav käsi võtab ja sõelub need läbi, hoiab alles selle, mis hoidmist väärt ning seejärel pühib ülejäänu heasoovlikult minema. Kuidas oleks, kui Jumal andestaks sulle samamoodi nagu sina teistele?
Ütle EI. Kui sa ei õpi ei ütlema, muutud lõpuks endale ebameeldivaks, samuti muutuvad ebameeldivaks need, kellele püüad meelepärane olla. Vaid siis, kui sul on julgust ei öelda, muutud küpsemaks, oled suuteline märkama iseenda täitmata vajadusi ning hakkad endast lugu pidama. Aja jooksul hakkavad ka teised seda tegema. Mõtle, enne kui ütled. Ära pühenda end kellelegi ilma, et oleksid Jumalaga nõu pidanud. Kui su päevaplaan on täis, siis ütlegi nii. Niinimetatud hädaabi kutsungitele vastamine, mis on tingitud kellegi kehvast planeerimisest ja lohakatest harjumustest ei too kasu kummalegi. !!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!
Ära võta oma õlule aina uusi koormaid vaid sellepärast, et tunned survet, süütunnet või arvad, et oled asendamatu. Oled asendamatu vaid seni, kuni ütled EI või sured ära. Juhindu oma annetest. Jumal on igaühele meist andnud ainulaadsed anded. Tee seda, mille puhul su andeid kõige paremini rakendada saab. Kas see valik on alati kerge? Ei. Aga kui sa ei õpi seda tegema, raiskad kokkuvõttes liiga palju aega ja energiat sellele, mis üksnes näib pakiline ning jätad unarusse selle, mis on tegeliult tähtis…
Mnjah, Olev ütles just täna, vaadates, kuidas autoga õuele tuhisen, käigu pealt riided vahetan ja kärudega-ämbritega siia-sinna jooksen – võta ometi hoogu maha… Sõnum oli õige, hetk vale, sest tegelikult olen ma just oma loomi hooldades, nende seas hangudes ja tassides õnnelik.
Ja tänane – kas oled fookuse kaotanud? Vahel juhtub, et kui oled endast kõik andnud, võid lõpuks olla täiesti kurnatud. Kas su fookus on nihkunud Jumalalt asjadele, mis on vaja ära teha? Kui nii, võta aeg maha ja ole Jumalaga. Ta kutsub sind kõrvale, et tõmbaksid hinge. Tee seda. Miski ei kuku nii totaalselt läbi kui edu ilma Jumalata. Igasuguse edu puhul on kaks ohtu – veedad liiga palju aega, kuulates teiste austusavaldusi – oletad, et sul endalon olemas kõik omal käel edu saavutamiseks. Selle tulemusel kaotad ühenduse Jumalaga, kes on Su jõu tegelik allikas. Saatis Jumal Eliisa Eelijat abistama – võib ta saata õige inimese ka sind abistama. Ta teab, mida teha, et sind taas liikuma panna.
Ja homseks – teistele elamine. Kui inimesel on mis tahes põhjusel võimalus elada tähelepanuväärset elu, pole tal õigust seda vaid endale hoida. Jeesuski ütles – olen hea karjane, annan elu lammaste eest, kui vaja. Sinulgi tuleb elada millegi suurema kui vaid enese huvide heaks. Esimene pool elust kulub saamisele ja kasvamisele, õppimisele ja omandamisele. Teine pool on riskantsem – tuleb kokku puutuda sellega, mis on kaugemal kui otsekohe kättesaadavad asjad. Vähesed inimesed suudavad oma unistustest nii kõvasti kinni hoida, et muudavad maailma, olles valmis loobuma kõigest, et oma unistus täide viia. Selliste inimeste kohta ei öelda pärast nende surma kunagi, et nad elasid, justkui neid poleks olemas olnud. Just teistele, mitte enesele elamises leidsid nad suurima rõõmu ja rahulduse.
Nii ongi.