18. detsember 2010
Tiia Järvpõld – varvastega looja oma jalapärasest kuningriigist
Tekst Kati Murdmaa
Fotod Peter Murdmaa
Tiia Järvpõld (43) on Eesti üks tuntumaid erivajadustega inimesi. Sest ta on andekas, haritud ja nõudlik nii enda kui maailma suhtes. Ehkki tal on sünnitrauma tõttu ränk tserebraal-paralüüs, on ta endale korraliku hariduse välja võidelnud ning jõudnud tänaseks õppimisest õpetamise juurde. Ta on endas säilitanud ja välja kujundanud imetlusväärse naiselikkuse. Ning tänu naiselikule eneseväärikusele on see kolme lapse ema endale välja võidelnud isikliku abistaja teenuse ja jalapärase korteri. Ratastooli Tiiana tuntud suurvaimu maalide näitus ringleb mööda Eestimaa galeriisid ning ta alustas oma teise raamatu kirjutamist.
Ärge lööge mind enam!
Oma esimeses raamatus “Ärge lööge mind enam!” – mis osutus äärmiselt menukaks ja nõuab järge – kirjeldab Tiia oma elu sünnist abielulahutuseni. Ta sündis ränga sünnitraumaga, mis põhjustas kesknärvisüsteemi kahjustusest tingitud tserebraal-paralüüsi.
Seoses kahjustusega on naisel käed nagu inglitiivad, ta ise üleni spastiline ja tugevalt häiritud hääldusega – ent vapra pisikese naise jalad on töökorras. Ja enamgi veel. Tiia on saanud legendaarseks, tippides varvastega arvutil, kirjutades ja maalides varvastega ning tehes varvastega majapidamistöid.
Tänu sarmile, suurele hingele ja sügavale naiselikkusele sai Tiia oma erilisusele vaatamata ka mehele. Sünnitas keisrilõike abil järjest kolm last. Ning koges väga noore Eesti riigi puuetega inimeste elu korraldamatust täie raugaga ja väga dramaatiliselt.
“Minu laste isa armastas mind alguses tõepoolest väga. Kui lapsed sündisid, pidi ta neid mulle rinnale tõstma, mähkima ja üldse kõige eest hoolitsema. Mina kaasa arvatud. Mul polnud siis ühtki isiklikku abistajat peale abikaasa – see ei tähendanud, et Eesti riigile kolm tervet ja tubli eestlast sünnitasin. Ja mu mehe närvid ütlesid üles,” meenutab Tiia. “Kui kaua sa ikka tunned kirge naise vastu, keda potitad ja pesed. Kaua jaksad hell ja armastav olla, kui pesta-kreemitada-mähkida on vaja nii lapsi kui naist?”
Ei jõudnudki. Kui mehe juhe kokku jooksis, algas peks ja perevägivald. Mees läks vangi, lapsed mehe ema juurde – ja kumbki alustas oma iseseisvat teed. Mees murdus vanglas – ei leidnud vabadusse naastes endale muud rakendust kui meeleheitel koduperemees ning on töötu tänini.
Tiia missioon
“Eks selles, kuidas laste isa koos emaga mu kolm last minust eraldas – ja selles, kuidas tänini ema käest toiduraha saab ning teeb aeg-ajalt juhutöid, näitab end veel üks klassikaline probleem. Eesti on täis memmepoegi, kes ei oska ega taha emadest lahti lasta ja kogu südamega naise poole hoida. Nii ei kujune tõelisi abielusid – naised ei saa poole südamega poolt meest armastada. Kes neelab selle tragöödia alla. Kes loeb mehele Piiblit: sa pead oma vanemad maha jätma ja naise poole hoidma. Kes loobub ja lahkub,” on Tiia täheldanud. “Kuitahes andekad mehed ei teosta end tõeliselt, kuni nad ema tiiva alt välja pole söandanud tulla.”
Tiia enese teekond on tõestanud, et ta teeb õigeid valikuid ning tänu sellele õnnestub tal võimatu. Ta tippis pärast fiaskoga lõppenud armastuselugu ja emadusesaagat varvastega raamatu. Ta on saanud oma hariduse ja elukogemuse pealt ise koolitajaks – käib loenguid pidamas mõistagi koos isiklikust abistajast tõlgiga, sest tema kõnet pole alguses lihtne mõista.
Tiial on arvukalt isiklikke abistajaid – kuna põhiliselt on tegemist graafiku alusel töötavate tudengitega, ümbritsevad karismaatilist naist paarikümneaastased noored igast Eestimaa nurgast ning mõned neist on nimetanud teda hellalt Emmeks.
Koos oma heade tuttavatega on ta nüüdseks oma Kaagvere kauplusega samas majas asuvale korterile totaalse muutumise korraldanud. Ukse silm ja lülitid, kraanikausid ja käepidemed – kõik on paigutatud Tiiale jalapärasesse kõrgusse. Köögi ja elutoa vahelt on sein likvideeritud ning ka vets-vannituba on uksega elutoa suunas ja ootab lükandust ette.
“Heakene küll, et korter asub endiselt kolmandal korrusel – mind pole õnneks kuigi palju, nii et isiklikud abistajad tõmbavad-lükkavad mind ratastooliga siit üsna väikese vaevaga emakese Maa peale. Ma ei ole veel harjunud, et minu kohta öeldakse kunstnik, aga kui saan maailmakuulsaks kunstnikuks ja ehitan oma maja, siis vabanevad nad minu tassimise kohustusest.
Aga ma pääsen pärast ümberehitust ka siin korteris lõpuks ometi ise vetsu. Keedan ise endale kohvi ja pesen nõud – näe, nii!” võtab naine portselantaldriku osavalt oma pitssukkades säärtega jala varvaste vahele ja peseb laitmatult puhtaks. “Tänu sellele, et mul on kõik asjad nüüd õigel kõrgusel, võin paar-kolm päeva ka täitsa üksi olla. Tõsi, need päevad pean ühtedes ja samades riietes veetma, sest riietumine on ainus, millega ma ise hakkama ei saa – ja see käib mulle tõsiselt närvidele, sest ma olen Naine!”
Tavaline naine
Tiia tunnistab, et see talle närvidele ei käi, kui ta peab üksi olles näoli taldrikust sööma, nagu kutsa. Ta naerab, et üksinda olles joovad ka peened daamid üle taldriku ääre supipära ära, nii et kõrvatagused lainetavad ning härrasmehedki lakuvad salaja taldriku kastmest puhtaks. Ent samades riietes magamine-maalimine-koristamine-küürimine ja jälle magamine on mitu päeva järjest olla lihtsalt vastik.
“Tegelikult pole mul sel sügisel ühtki päris-üksi-päeva olnudki,” on tänulik Tiia erilisse kehasse sündinud suurvaim, kes on muide oma kehaga jumalast happy ning kelle lähedusse inimesed arvukalt hoiduvad. “See hoiab ära masenduse ja meeleheite. Pole vaja olla teab mis suure empaatiavõimega, et aimata: mõnikord olen väga õnnetu ja hädas. On minulgi probleeme, mida avalikult ei räägi.
Aga üldiselt olen edev, äärmiselt naiselik ja parasjagu lapselik. Tänu sellele saangi teatud energiad loomingusse suunata.”
Selge, mis energiad need on. Tiia vihjab, et kirjutab oma teise raamatusse, kas ja milliseid mehi on tema elus olnud pärast krahhi laste isaga. Suur osa selle karismaatilise, vallatu loomuga naise seksuaalenergiast on paraku lahenduseta jäänud ning see on maalidesse suubunud. Maalidesse on suubunud ka igatsus selle järele, mida mul pole ja mida tegelikult iga normaalne naine igatseb.
Nii tavapublik kui kunsti asjatundjad kinnitavad, et Tiia maalid lähevad iga varbatõmbega üha paremaks. Seni on kõige lummavam, lausa kisendavalt sügav tema autoportree („Naine!“), mis on käinud Šveitsis näitusel.
“Igavene jama, et see portree Euroopa kunstiturult püstipäi tagasi tuli – oleksin ta hea meelega ära müünud, et endale uus läpakas osta,” nendib Tiia. “Mu poeg uputas eelmise sülearvuti Emajõkke – raamatu järje kirjutamiseks on hädasti uut arvutit vaja.”
Vanaema!
Tühja sest elektroonikast Emajões Betti Alveri korallide kõrval – oluline on, et poeg tuli suureks kasvades ise ema juurde. Nagu väga sageli, kui üks vanem püüab lapsi teisest vanemast eraldada, tulevad lapsed põlatud vanema juurde ise tagasi – süda kutsub ja veri hüüab.
“Lapsed ei ole mind kunagi ise enda sees põlanud ja mina ei ole ka ei vanaema ega laste isa hakanud vihkama. Pigem ma olen lihtsalt andestanud. See on head tagasi toonud.
Minu poeg on osalenud ka minu koolitusel, mis koosneb sajast ühest asjast,” on Tiia kogu südamest uhke ja õnnelik. “Oleme saanud nii pojaga kui ka tütardega lõpuks ometi kõigest rääkida. Ma ei pea enam igatsusest nutma ja meeleheitest juukseid kitkuma – mida ma nagunii teha ei saa, sest mu inglitiibadest käed ei ulatu juusteni. Ka mitte kammimiseks.
Aastate pikkuse kannatamise ja ahastamise peale on saabunud tõeline lunastus – mu vanimal tütrel sündis väike poeg. Ma olen vanaema! Olen tibukest mõned korrad näinud ja ma olen selle üle sõnulseletamatult uhke ja tänulik. Olen õnnelik, et elu on edasi läinud. Lapselapsed on ikkagi meie tulevik.”
Tiia Järvpõllul on temaga üsna suuresti sarnanev saatusekaaslane, kellega nad on juba pubekaeast sõbrad – Meelis Luks, kellest meie ajakiri on teile jutustanud. Ka Meelis maalib ja töötab arvutiga varvaste abil. Mõlemad säravad isiksused kuuluvad Suu ja jalaga maalivate kunstnike ühendusse ning nende maalid on saanud postkaartideks ja kunstikalendriks.
Võimalik, et teiegi postkasti on saabunud mõõdukas postkaardipakk, mis jätab teile vaba valiku, kas jätate need kaardid niisama endale – või kannate kunstnike ühenduse kontole vastavalt südametunnistusele mõne summa. Karismaatiline Tiia ja kirgaste silmadega jalamees Mella ongi nende kaartide taga.
Uskumatult optimistlik elujaatus, lapselik uudishimu ja üleloomulik teotahe on nendes maalides ja kogu eneseteostuses. Mida meie, kes me kõiki oma käsi-jalgu-meeli vabalt kasutada võime, üldse viriseme?!